Trialoogi peatoimetaja
Eesti väiksus nõuab olemasoleva ressursi parimaks rakendamiseks sisulist ja usalduslikku koostööd erasektori ja avaliku sektori sees ja nende vahel, ütleb TalTechi majandusprofessor Kadri Männasoo.
Eestis on majanduslangus ja tööpuudus süveneb. Samal ajal on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostanud pikaajalise majanduspoliitika plaani, mille visioon näeb ette Eesti majanduse kahekordistamist aastaks 2035.
Trialoog uuris, kuidas turgutada Eesti majanduskasvu – või kas peaks majanduskasv üldse olema omaette eesmärk? Äkki on olulisem kestlik areng – leida tasakaal planeedi piiratud ökoloogiliste ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel? Ning milline võiks olla teadlaste roll majanduskasvu ergutamisel?
TalTechi majandusprofessor Kadri Männasoo ütles Trialoogile, et Eesti väiksus nõuab olemasoleva ressursi parimaks rakendamiseks sisulist ja usalduslikku koostööd erasektori ja avaliku sektori sees ja vahel. „Rohepöördeks vajalik maa- ja energiaressurss ning maavarad peavad Eesti pikaajalise majandusliku ja sotsiaalse arengu huvides õiglaselt jaotuma,“ märkis Männasoo.
Majandusareng peab tuginema teadus-arendustegevusele
Ta rõhutas, et kaasaegses majanduses peab majandusareng tuginema teadus-arendustegevusele ja innovatsioonile.
„Ekstensiivne majandus on võimalik üksnes toorme ja loodusressursi ekspluateerimise ja röövmajandamisega. Loodusressursside õiglane hinnastamine loob kestliku majandusarengu eeldused, kuna see muudab tasuvaks investeeringud teadus-arendustegevusse, innovatsiooni ja tehnoloogiatesse, mis pakuvad oluliselt väiksema keskkonnajäljega heaoluhüvesid,“ arutles Männasoo.
„Investeeringud digi- ja rohepöördesse nõuavad ressursside laiapõhjalist koondamist ja selleks annab võimaluse majanduskasv. Teisalt aitab majanduskasv madalama arengutasemega riikidel jõukamatele järele jõuda ning tasakaalustada sedakaudu polariseerumist ja globaalseid pingeid,“ ütles professor.
Professori sõnul tuleks teadus- ja arendustegevuses liikuda üha enam projektipõhiselt mudelilt järjepidevust loovate koostöövormide ja teadus- ja arendusprogrammide (TA) suunas, mille raames on võimalik kutsuda esile murrangulisemaid arenguid ja suurendada nimetatud programmide mõju majandusele ja ühiskonnale.
„Nii avalikku sektorit kui ka ettevõtteid kaasavad koostöövormid peavad tagama teadlaste sõltumatuse ning suutlikkuse luua laiapõhjalisi arenguplatvorme ja pakkuda lahendusi, millesse investeerivad erinevad rahastajad ning mille kommertsialiseerimine toimub turupõhises konkurentsis,“ ütles Männasoo.
