Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu IGIP president, Eesti inseneripedagoogika keskuse juhataja
Veerandsajandi jooksul on Eesti Inseneripedagoogika Keskus aidanud kujundada arusaama, et inseneriharidus on oma olemuselt midagi palju suuremat kui lihtsalt teadmiste edasiandmine. Küsimus pole enam selles, kui palju valemeid või tehnoloogiaid õppija tunneb. Oluline on, kuidas ta mõtleb, milliseid probleeme suudab lahendada ja millist mõju ta oma tööga ühiskonnale avaldab.
Kui veel mõnikümmend aastat tagasi nähti inseneris eelkõige oma valdkonna kitsast spetsialisti, siis tänapäeva maailm ootab temalt märksa enamat. Energiasiire, tehisintellekt, digitaliseerimine, kliimamuutused, ressursitõhusus ja julgeolek esitavad väljakutseid, millele peavad leiduma lahendused erinevatest valdkondadest.
Tulevikuinseneril tuleb suuta süsteemselt mõelda, õppida, koostööd teha ja uuendusi luua. Ta peab oskama töötada interdistsiplinaarsetes meeskondades, suutma siduda tehnoloogilisi, majanduslikke ja ühiskondlikke aspekte ning õppima hindama oma otsuste pikaajalist mõju.
Just seetõttu peab muutuma ka inseneriharidus.
T-kujulisest insenerist π- ja M-kujuliseks professionaaliks
Pikka aega on räägitud T-kujulisest insenerist, kes ühendab sügavad erialateadmised laia koostöö- ja suhtlusvõimega. See mudel on suutnud tööstusühiskonna ja teadmuspõhise majanduse vajadusi hästi teenida.
Tänapäeva väljakutsed nõuavad aga järgmist arengusammu.
Üha enam räägitakse π-kujulistest professionaalidest, kellel on kaks tugevat kompetentsisammast. Need võivad olla näiteks inseneeria ja tehisintellekt, inseneeria ja ettevõtlus või inseneeria ja haridusteadus. Sellised spetsialistid suudavad ühendada eri valdkondade teadmisi ja luua keerulistele probleemidele uusi lahendusi.
Veelgi kaugemale ulatub M-kujulise professionaali mudel. Sellisel inimesel on mitu sügavamat kompetentsivaldkonda ning oskus liikuda paindlikult tehnoloogia, andmeteaduse, juhtimise, innovatsiooni, kestlikkuse ja ühiskondlike protsesside vahealadel. Just selliseid inimesi läheb aina tihedamalt põimunud tehnoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete süsteemidega maailmal vaja.
Kui viimased 25 aastat on aidanud kujundada tugeva tehnilise vundamendiga T-kujulisi spetsialiste, siis järgmine arenguhüppega tuleb asuma kujundada π- ja M-kujulisi professionaale.
„Tulevikuinseneril tuleb suuta süsteemselt mõelda, õppida, koostööd teha ja uuendusi luua.“
Tänapäeva inseneriharidus ei piirdu tehniliste teadmistega, vaid arendab ka loovust, süsteemset mõtlemist ja oskust lahendada keerulisi probleeme. Illustreeriv foto: Unsplash
STEM-haridus algab ammu enne ülikooli
Inseneride puudusest räägitakse Eestis palju. Kuid nende nappus ei alga ülikoolist.
Sageli algab see juba põhikoolis.
Kui noor kaotab matemaatika, füüsika või tehnoloogia vastu huvi, on seda hiljem keeruline taastada. Seetõttu on Eesti Inseneripedagoogika Keskuse tegevus laienenud kõrgkoolidest kogu haridussüsteemile.
Keskus on panustanud aastaid STEM- ja MATIK-hariduse arendamisse, õpetajate ja õppejõudude professionaalsesse arengusse ning õppimise populariseerimisse. Meie eesmärk ei piirdu üksnes sooviga kasvatada tulevaste inseneride arvu, vaid me tahame aidata noortel avastada tehnoloogia ja teaduse põnevat maailma ning selle pakutavaid võimalusi.
Kui soovime rohkem insenere, vajame rohkem inspireerivaid STEM-õpetajaid.
Kui soovime paremaid insenere, vajame paremaid õppejõude.
Kui soovime rohkem innovatsiooni, peame arendama õpet.
Tehisaruajastu ei vähenda õppimise tähtsust
Viimaste aastate suurim ühiskondlik muutus on olnud tehisintellekti kiire areng.
Esimest korda ajaloos saab õppiv inimene oma küsimustele vastused sekunditega, samas kui varem võis nende leidmiseks kuluda tunde või päevi. Samas ei tasu unustada, et kiirus muudab küll õpetamist, hindamist ja õppimist, kuid mitte õppimise eesmärki.
Vastupidi.
Mida võimekamaks muutub tehisintellekt, seda olulisemaks saavad inimesele omased oskused: kriitiline mõtlemine, loovus, eetiline otsustusvõime, süsteemmõtlemine ja vastutus.
Tehisintellekt võib aidata vastuseid leida. Inimesel aga tuleb jätkuvalt ise küsimusi esitada, vastuseid hinnata ja nende tagajärgede eest vastutada.
Seetõttu ei valmistata tulevikuinsenere ette mitte niivõrd tehisintellektiga võistlema, kuivõrd koos sellega töötama.
„Tehisintellekt võib aidata vastuseid leida. Inimesel aga tuleb jätkuvalt ise küsimusi esitada, vastuseid hinnata ja nende tagajärgede eest vastutada.“
Tehisaru ja robootika areng muudab inseneride tööd ning seab uusi nõudmisi ka inseneriharidusele. Fotol TalTechi tudeng tööstusrobotiga. Foto: TalTech
Mõistuse, käe ja südamega
Inseneripedagoogika arengut Eestis on kandnud oluline arusaam: õppimine tähendab teadmiste omandamise kõrval ka inimese arengut.
Isegi kõige moodsam tehnoloogia ei suuda asendada usaldust, motivatsiooni, kuuluvustunnet ega inspireerivat õpetajat. Õppimisteadused kinnitavad, et sügav õppimine sünnib keskkonnas, mis kutsub õppijat julgelt küsimusi esitama, katsetama, eksima ja uuesti proovima.
Selles mõttes on inseneripedagoogika palju enamat kui õpetamismetoodika.
Selles väljendub arusaam, et tehnoloogiline areng algab inimeste arengust.
Tugev vundament, uus arenguhüpe
Kui Eesti Inseneripedagoogika Keskus 2001. aastal loodi, oli meie peamine eesmärk aidata inseneridel paremini õpetada.
Täna on meie taotlus märksa laiem:
kuidas kujundada inimesi, kes suudavad juhtida tehnoloogilisi muutusi, lahendada kestlikkuse väljakutseid, kasutada tehisintellekti vastutustundlikult ja luua kiiresti muutuvas maailmas väärtust?
Nende küsimuste lahendamisest saavad sõltuma Eesti insenerihariduse järgmised aastakümned.
Veerandsajandiga on loodud tugev vundament. Järgmine arenguhüpe sünnib õppimises.
Sest pelk tehnoloogia ei hakka vormima meie tulevikku.
Tulevikku vormivad inimesed, kes oskavad tehnoloogiat mõista, luua ja targalt kasutada. Nende kujundamisel on Eesti Inseneripedagoogika Keskus mänginud juba 25 aastat olulist rolli.
„Tulevikku vormivad inimesed, kes oskavad tehnoloogiat mõista, luua ja targalt kasutada.“
