TalTechi teaduskommunikatsiooni juht
„Märkan Eestis käinute hämmeldust – tihti ei oska nad öelda, miks neile Eesti meeldib, aga silmist on näha, et miski läks neile hinge ja südamesse. Mul on tunne, et see on koha ja rahva vaim,“ tunnistab Ameerika Ühendriikides elav Eestist pärit teadlane ja investor Killu Tõugu Sanborn.
2022. aasta sügisest kuulub Eestis sündinud, kasvanud ja ülikooli lõpetanud, kuid juba kolmkümmend aastat USAs elanud Killu TalTechi nõukogu rahvusvahelisse nõukotta. Hariduselt on ta molekulaarbioloog, kuid jõudnud loomulikku rada pidi ettevõtlusse, ärijuhtimisse ja sealt edasi juba investeerimismaailma. Tema tänane töö on seotud bioteadusettevõtetesse investeerimisega. Millisena näeb välismaal edu saavutanud teadlane ja investor Tallinna Tehnikaülikooli potentsiaali ja arenguteed, aga ka Eesti elu laiemalt?
Teil on muljetavaldav CV ja pikk rahvusvaheline kogemus. Olete teadlane, kes tunneb ka rahamaailma. Kuidas Tallinna Tehnikaülikool Teid üles leidis?
Ettepanek Tehnikaülikooli nõukojaga liituda tuli akadeemik Mart Saarmalt. Ausalt öeldes olin esialgu päris kohkunud, ma pole ju ülikoolijuht. Siis aga otsustasin usaldada neid, kes mind kutsusid, ja ütlesin „jaa“. Tegin seda ka oma teadlasest isa Enn Tõugu mälestuseks, kes oli aastaid Tehnikaülikooliga seotud. Mäletan, kui suur aukartus oli mul lapsena Tehnikaülikooli (tollal TPI) ees, sest teadsin, et seal töötasid eriti targad ja andekad inimesed, kes matemaatikat ei kartnud.
Kuidas ja mis suunas peaks Tallinna Tehnikaülikool oma arenguteel liikuma?
Loodan väga, et TalTech ja Eesti mõistavad üha sügavamalt, et elame maailmas, kus lisaks tehnilisele haridusele ja haritusele muutub üha olulisemaks oskus inimeste ja inimsuhetega hästi hakkama saada. Just selle põhjal tekivad uued lahendused, mis võimaldavad tehnoloogial ja inimesel luua koos uut, ühiskonnale ja maailmale kasulikku kvaliteeti. Näen siin suurt potentsiaali just tänu Eesti ühiskonna eri osade ja ka inimeste vahelisele väga kõrgele sidususele. Eestis on ju väga lihtne leida eri ametkondade, elualade, ühiskonnakihtide ja lihtsalt inimeste vahel kontakte – USAst vaadates on tunne, et kõik teavad kõiki. Kui vaja, saab Eestis väga kiiresti midagi ära teha. Võrreldes näiteks USAga suudab Eesti suhteliselt kiiresti muuta seadusandlust ja reegleid. Lisaks on viimaste aastakümnete näitel näha, et Eesti ei karda riskida ja näidata initsiatiivi seal, kus seda teha tasub.
Olles hea haridusega ja digitaalselt suhteliselt arenenud, samas iseseisvalt mõtlev ning kiirelt ja otsustavalt tegutsev NATO ja ELi liige, on Eestil vägagi reaalne võimalus areneda uutmoodi ühiskonna ja ettevõtluse eeskujuks, kui selleks on olemas ühine tahe ja nägemus. Selline võimalus saab realiseeruda üksnes korraliku tehnilise taseme ja kõrgetasemelise inimsuhete juhtimise koosluses. Mul on tunne, et TalTechil on võimalik mängida siin olulist rolli.
Olles hea haridusega ja digitaalselt suhteliselt arenenud, samas iseseisvalt mõtlev ning kiirelt ja otsustavalt tegutsev NATO ja ELi liige, on Eestil vägagi reaalne võimalus areneda uutmoodi ühiskonna ja ettevõtluse eeskujuks, kui selleks on olemas ühine tahe ja nägemus.
Milline on Teie esimene nõuanne ülikooli nõukogule?
Kõige olulisem soovitus on asetada rõhk kõigele sellele, mis parandaks koostööd, seda nii ülikooli sees kui ka teiste ülikoolidega, samuti ühiskonnas laiemalt. Keegi peaks ju selle rolli endale võtma – miks mitte Tehnikaülikool, kellel on tehniliselt, teaduslikult, võrgustike ja oma sidustatud juhtide ja ettevõtjate kaudu nii palju pakkuda. Tuua kokku inseneritegevuslik praktilisus, erinevate alade tehniline teadus ja rakendus, rohepöörde tulevikunägemuslik ja regeneratiivne, teadus- ja ettevõtluspõhine ning ühiskonna arengusse panustav tegevus, majandusjuhtimise ja valitsemise alane sügavuti minev töö ning ühiskonda edasi viivate lahenduste loomise rikas ajalugu. Ja lisada sinna kõik see, mida veel pole, aga mida tahaks: dünaamiline, sujuvalt toimiv, laialt tegutsev inimvõrgustik, mis suudaks initsiatiivikalt mõtestada ülikooli teaduslikke, tehnilisi ja ühiskondlikke rakendusi ning mobiliseerida kõiki nii ülikoolisiseselt kui ka ühiskonna eri tasanditel kõrgema heaolu suunas.
Lisaks võiks selline inimvõrgustik viia nii Eesti kui maailma tasemel ellu uut maailmapilti, liikuda uue ja parema maailma ehitamise suunas. Kindlasti peaks sellises dünaamilises võrgustikus olema ka inimesi, kelle juured on Tehnikaülikooli kultuurist erinevad: kunstnikke, kultuuritegelasi, humanitaare jne. Sellisele põhimõttele tuginev arendustöö suudaks tekitada palju rohkem väärtust ülikoolis olemasolevatest, aga seni vähe kasutatud ressurssidest.
Lisaks hakkas mulle väga kõrva Nobeli preemia laureaadi Sir John Walkeri manitsus, et Eesti on liiga väike, et omavahel konkureerida. Eks ta ütles vist sama asja, ainult teiste sõnadega.
Mind üllatas ka nõukogu koosolekul välja öeldud mõte, et ülikooli osakondade vahel on mingi põhjusel palju dubleeritud kulusid. Sama peab paika ka ülikoolide vahel, kuigi võiks ju ühiselt vajaminevaid ressursse jagada. Selliste kulude joondamine vabastaks ehk väärtuslikku kapitali, mis saaks toetada kõrgema väärtuse loomise potentsiaaliga ettevõtmisi.
Killu Tõugu Sanborn | Erakogu
Külastate Eestit vähemalt kord aastas. Milline paistab see väike riik võõrsil elava inimese pilgu läbi?
Näen seda eelkõige selle põhjal, kuidas mu sõbrad ja tuttavad Eestisse suhtuvad – nii need, kes on siin käinud, kui ka need, kes on Eestist ainult lugenud ja kuulnud. Paljudele on Eesti kergelt müütiline „little country that could“. Ja enamik neist ei tea, kui väike Eesti tegelikult on. Elan San Diegos, kus on 1,4 miljonit inimest. Märkan Eestis käinute hämmeldust – tihti nad ei oska täpselt väljendada, miks neile Eesti meeldis, aga silmist on näha, et miski läks neile hinge ja südamesse. Mul on tunne, et see on koha ja rahva vaim. See, mis alles jääb, kui kõikidel üritustel ja sebimistel n-ö minna lased ja tunnetad seda, mis jäi su sees kajama. Tunnet, mis jääb südamesse, ja seda, mis värvib mälestusi tähendusrikkamaks. Seda on raske sõnadesse panna, aga lihtne tunda.
Eestlased ise on oma riigi ja tegemiste suhtes üsna kriitilised. Kas kaugelt vaadates jääb midagi silma, mis pole siin võib-olla nii hästi, kui võiks olla?
Ülikoolis tuli ette arutelusid, kui tugevad on eestlased n-ö oma peaga mõtlemises ning kui palju on initsiatiivi ja võimet asju väga hästi ise ära teha. Selle taustal hakkab eriti silma oskamatus ja ehk ka tahtmatus teha koostööd. Mulle tundub, et koos tegutsemist ei nähta sama väärtuslikuna kui iseseisvust. Aga tegelikult võimaldab hea koostöö suveräänsete partnerite vahel tekitada uut, ühistöös ilmnevat kvaliteeti, mida omaette tehes ei ole võimalik saavutada.
Väga tahaks, et Eesti tegijad selle kiiresti selgeks saaksid. Taasiseseisvumise ajal paljud seda mõistsid ja selle järgi elasid, nad võiks jälle üles ärgata ja teistelegi õpetada, mis on ühiselt tehes võimalik. Nii üliväike rahvas peaks oskama hoida ühte ja tegema seda nii, et jõutaks üha parema kvaliteediga tulemuseni.
Kui Eesti hea läbisaamise ja sealt edasi ka ühiselt tegutsemise ära õpib, saame demonstreerida, mis tänu sellele võimalikuks saab. Kujutan juba ette tuleviku ajalooõpiku jutte, kuidas kunagi ammu ei osanud eestlased omavahel läbi saada ega mõistnud ühestöötamise väärtust, aga mingil hetkel otsustasid selle nii hästi selgeks saada, et tagajärjena saabusid eksponentsiaalsed muudatused, mis näitasid kogu maailmale, et just nii tasubki olla ja koos tegutseda. Ja nii maailm paremaks muutuski.
Ütlen meelega, et tegu on „õppimisega“, sest see, kuidas iseendaga ja omavahel ning ümbritseva maailmaga hästi hakkama saada, on ju õpitav ja õpetatav. Milleks oodata? Äkki võiks seda õpetada lastelegi, järgmise „tiigrihüppena“? Tegelikult on see teema ka Californias väga aktuaalne. Just California kipub olema see koht, kust palju uut alguse saab.
Kujutan juba ette tuleviku ajalooõpiku jutte, kuidas kunagi ammu ei osanud eestlased omavahel läbi saada ega mõistnud ühestöötamise väärtust, aga mingil hetkel otsustasid selle nii hästi selgeks saada, et tagajärjena saabusid eksponentsiaalsed muudatused, mis näitasid kogu maailmale, et just nii tasubki olla ja koos tegutseda. Ja nii maailm paremaks muutuski.
Käisin mõne aasta eest San Diegos vaatamas dalai-laama esinemist. Ta rääkis „tunnete hügieeni“ (emotional hygiene) olulisusest: kuidas kontrollida näiteks viha, frustratsiooni ja ärevust. Eks tal oli õigus – sellele esinemisele järgnenud aastate jooksul on need emotsioonid maailmas palju rohkem esile tõusnud… Hammaste pesemine aitab ära hoida valusaid hambaauke. Peaksime õppima pesema oma emotsioone vähemalt sama hästi kui hambaid. Ja kui selle ära õpime, küllap siis suudame paremini omavahel läbi saada ja üheskoos tegutseda.
