Kui tehisaru kasvab kiiremini, kui me sellest kirjutada jõuame, ja eestlaskond samal ajal kahaneb, kerkib kummaline küsimus: kas eesti keel vajab tulevikus veel inimesi või võib ta jääda võnkuma ka algoritmide kõiksuses?
Eesti
Ülikooli lõpetamine ei tähenda üksnes uut rida CV-s ega pääset tööturule. See peaks tähendama võimet mõelda iseseisvalt, hoida oma hinge, teha vahet olulisel ja tühisel ning küsida, millist tulevikku me üldse ehitame – endale, Eestile ja neile, kes meie peale loodavad.
Globaalse reaalsuse-vastase raevu taustal muutub Eesti iseolemine haruldaseks luksuseks – elada ühiskonnas, kus kaksisoim pole veel poliitiline norm.
Eesti tulevik ei kujune juhuslikult – see sõltub teadmistest, ideedest ja oskusest ideid ellu viia. Just seetõttu on oluline küsida, kes ja kuidas peaks kujundama meie tulevikku.
„Märkan Eestis käinute hämmeldust – tihti ei oska nad öelda, miks neile Eesti meeldib, aga silmist on näha, et miski läks neile hinge ja südamesse. Mul on tunne, et see on koha ja rahva vaim,“ tunnistab Ameerika Ühendriikides elav Eestist pärit teadlane ja investor Killu Tõugu Sanborn.