Inseneride tähtsus ja ühiskondlik roll tõuseb avalikkuses esile vaid aeg-ajalt – siis, kui räägitakse tööturu seisukorrast või tudengite vastuvõtust. Ent inseneeria on piisavalt oluline teema, et püsida pidevalt ühiskondlike arutelude fookuses. Kas noored üldse teavad, kes on insener ja miks ta on tähtis?*
Eesti
Kolmkümmend viis aastat tagasi kogesid TalTechiga seotud inimesed Eesti iseseisvuse taastamise päevi väga erinevates paikades ja rollides. Üks nägi teletorni juurde jõudnud sõjamasinaid oma koduaknast, teine nägi tankikolonne Moskva lähistel, kolmas aga koostas Kadrioru lossiaias üleskutset riigipöörajatega mitte kaasa minna. Nende isiklike mälestuste kaudu avaneb 1991. aasta august argiste, hirmutavate ja kohati lausa sürreaalsete hetkede kogumina.
Jan Kaus meenutab Lutsu Tootsi ja Pürjeli kohvilauavestlust, et küsida: kas oskame Eestit tänagi hubaseks pidada – ja hubasust ise luua?
Kui tehisaru kasvab kiiremini, kui me sellest kirjutada jõuame, ja eestlaskond samal ajal kahaneb, kerkib kummaline küsimus: kas eesti keel vajab tulevikus veel inimesi või võib ta jääda võnkuma ka algoritmide kõiksuses?
Ülikooli lõpetamine ei tähenda üksnes uut rida CV-s ega pääset tööturule. See peaks tähendama võimet mõelda iseseisvalt, hoida oma hinge, teha vahet olulisel ja tühisel ning küsida, millist tulevikku me üldse ehitame – endale, Eestile ja neile, kes meie peale loodavad.
Globaalse reaalsuse-vastase raevu taustal muutub Eesti iseolemine haruldaseks luksuseks – elada ühiskonnas, kus kaksisoim pole veel poliitiline norm.
Eesti tulevik ei kujune juhuslikult – see sõltub teadmistest, ideedest ja oskusest ideid ellu viia. Just seetõttu on oluline küsida, kes ja kuidas peaks kujundama meie tulevikku.
„Märkan Eestis käinute hämmeldust – tihti ei oska nad öelda, miks neile Eesti meeldib, aga silmist on näha, et miski läks neile hinge ja südamesse. Mul on tunne, et see on koha ja rahva vaim,“ tunnistab Ameerika Ühendriikides elav Eestist pärit teadlane ja investor Killu Tõugu Sanborn.