Targast tööstusest räägitakse Eestis palju – sageli näib see olevat eesmärk omaette. Ometi valitseb inseneride põud, ettevõtted pelgavad katsetada, teadlased publitseerivad, kuid patente sünnib vähe ning toetussüsteem meenutab ebastabiilset seilamist rahaturgudel. Kas tark tööstus võiks siiski kujuneda Eesti järgmiseks elulooks – ja kui jah, siis kellelt see nõuab rohkem julgust, kellelt selgemat sihti ja kellelt süsteemset muutust?
Eveliis Vaaks
Hanza Balti klaster on Eesti tööstusmaastikul silmapaistev ettevõte, mis on suutnud ühendada kestlikkuse, digitaliseerimise ja targa tootmise põhimõtted. Hanza Balti klastri juht ja TalTechi vilistlane Liivar Kongi rõhutab, et ettevõte ei püüa lihtsalt olla rohelisem, vaid ehitab teadlikult kestlikku ja tehnoloogiliselt arenenud tööstust.
3D-modelleerijad ja animaatorid on aastaid oodanud lahendust, mis vabastaks nad lõputust renderdamisest ja keerulistest seadistustest. Eesti idufirma TraynMe, mille asutasid kolm TalTechi taustaga teadlast, pakubki nutikat tarkvaralahendust, mis kiirendab loomeprotsessi ja vabastab loovtöötajad tehnilistest piirangutest.
Tehnoloogia pole enam pelgalt tööriist – see on jõud, mis kujundab ümber tööstusharusid, muudab ühiskondi ja paneb proovile meie arusaama reaalsusest. Kuid enneolematu võimuga kaasneb kriitiline küsimus: kas meie juhime tehnoloogiat või juhib tehnoloogia meid?
Eesti masinatööstuse liidu tegevjuht Andri Haran näeb targa tööstuse tulevikus suurt potentsiaali, kuid tõdeb, et Eesti tööstuses liigutakse digitaliseerimise ja automatiseerimise suunas ebaühtlaselt.
Priit Raid, TalTechi vilistlane ning automatiseerimislahendusi pakkuva ettevõtte Hoob OÜ asutaja ja tegevjuht, usub, et automatiseerimine ja robotiseerimine ei jäta inimesi tööta, vaid võimaldab neil keskenduda väärtuslikumatele ülesannetele. Ta lõi oma ettevõtte just selleks, et aidata tööstusel tootmisprotsesside automatiseerimise kaudu konkurentsis püsida.
Eesti tulevik ei kujune juhuslikult – see sõltub teadmistest, ideedest ja oskusest ideid ellu viia. Just seetõttu on oluline küsida, kes ja kuidas peaks kujundama meie tulevikku.
Inimese ja masina koostöö ei ole enam tulevikuunistus – see sünnib siin ja praegu. Robotid ulatavad teraapias abikäe, virtuaalsed kaksikud võtavad koha sisse tehastes ning teaduse ja igapäevaelu vaheline piir muutub iga päevaga üha hägusamaks.
Professor Ivo Palu hinnangul ei takerdu tuuleenergia areng Eestis tehnoloogia taha, vaid ühiskondliku tahtmise puudumisse – me ei julge ehitada.
Tehisintellekti (TI) kiire areng seab väikeriigid võimaluste ja ohtude ristteele. TI abil saab tõhustada riigiteenuseid, tugevdada julgeolekut ja püsida konkurentsis. Samal ajal süveneb tehnoloogiline sõltuvus, ähmastuvad otsustusprotsessid, ohus on andmesuveräänsus ja demokraatlik legitiimsus.