Trialoogi toimetaja
Liisi Särglep ei unistanud lapsena inseneriametist. Tema esimene plaan oli õppida arstiks, ent kui Tartu Ülikooli uks esimesel katsel ei avanenud, viis järgmine valik ta Tallinna Tehnikaülikooli tootearendust ja tootmistehnikat õppima.
Täna töötab ta TalTechi vilistlasena Eesti Masinatööstuse Liidu arendusnõunikuna, juhib Eesti Keevitusühingut ning on insener-tehnilist nõustamist ja muu hulgas keevituskoordinaatori teenust pakkuva Selteci asutaja.
Inseneriks peaaegu juhuslikult
„Ma ei soovinud esialgu üldse inseneriks saada. Tahtsin minna arstiteaduskonda, aga ei saanud sinna sisse,“ meenutas Särglep. Aastat vahele jätta ta ei tahtnud ning kuna tema teine suur kirg olid autod, jõudis ta tehnikaerialani.
Särglep kasvas enda sõnul suuresti poiste seltskonnas, tal oli vanem vend ning suvila ümber leidus rohkem poisse kui tüdrukuid. Reaalained sobisid talle samuti – seitsmendas klassis Tallinna Reaalkooli minnes süvenes huvi matemaatika ja füüsika vastu veelgi.
Keevitusinseneeriani jõudis ta Saku Metallis töötades. Kui ettevõte hakkas valmistama tooteid raudteetööstusele, muutusid kvaliteedinõuded palju rangemaks. Firmal tekkis vajadus keevitusinseneri järele ning Särglep võttis selle rolli enda kanda.
Teda köitis probleem, mis vajas lahendamist. Keevitus oli tootmises pudelikaelaks ning sellest sõltus, kui palju ja kui kiiresti sai toodangut välja anda. „Mulle tundus kummaline, et üks töölõik dikteerib kogu tootmise tempot. Insenerina tahtsin leida viisi, kuidas kogu protsess paremini tööle saada,“ ütles ta.
Keevitusinseneri ülesannetes tegeles Särglep kvaliteedisüsteemide, keevitusprotsesside, materjalide valiku, töötajate väljaõppe ja ettevõtte sertifitseerimisega.
„Mulle tundus kummaline, et üks töölõik dikteerib kogu tootmise tempot. Insenerina tahtsin leida viisi, kuidas kogu protsess paremini tööle saada.”
Raudteetööstus on Liisi Särglepa karjääris olnud oluline läbiv teema: just raudteele mõeldud toodete rangemad kvaliteedinõuded viisid ta omal ajal keevitusinseneeriani ning hiljem puutus ta valdkonnaga kokku ka Operailis. Foto: Erakogu
Blond tüdruk meeste keskel
Kui Särglep 22–23-aastasena metallitööstuses tööle asus, oli ta noore naisena selges vähemuses. Ometi ei tundnud ta, et peaks end pidevalt teistele tõestama. Ka ülikoolis, kus enamik kursusekaaslasi olid noormehed, tundis ta end kui omade seas.
Väljaspool oma meeskonda tuli Särglepal siiski kokku puutuda ka stereotüüpse suhtumisega. Ühel kohtumisel teatasid Lõuna-Euroopa kliendid ettevõtte omanikule üsna otse, et nad ei esita tellimust, sest keevituse eest vastutab noor naine. Ka soovitusi stiilis „audiitori tulekul pane lihtsalt lühem seelik selga“ kuulis ta aastate jooksul nii mõnelgi korral.
Särglep ei pea neid seiku siiski millekski, mis oleks tema karjääri märkimisväärselt mõjutanud. Palju olulisemaks peab ta kogemust, mis on aastatega õpetanud nii probleeme lahendama kui ka ebaõnnestumistest õppima. „Inseneritöö on probleemide lahendamine. Sul peavad olema alusteadmised koolipingist, aga selleks, et olla pädev probleemilahendaja, peab sul olema päris palju töökogemust ja sama palju ka ebaõnnestumise kogemust,“ ütles ta.
Aastatega on Särglepal süvenenud arusaam, et inseneritöös ei piisa ainult tehnilistest teadmistest. Sama oluline on oskus suhelda erinevat tüüpi inimestega, mõista nende vaatenurka ja püüda leida ühist keelt – eriti olukordades, kus igaühel on oma nägemus sellest, kuidas midagi tegema peaks.
Särglep peabki üheks oma tugevuseks oskust leida eri arvamuste vahel tasakaal. „Ma arvan, et inseneerias on naiseks olemisel ka oma eelis: ma ei solvu kergesti ega tunne, et mulle peab alati õigus jääma. Mul ei ole nii suur ego. Probleemidele lahenduse leidmisel, kus igaühel on oma nägemus, on see suureks plussiks,“ rääkis ta.
„Ma arvan, et inseneerias on naiseks olemisel ka oma eelis: ma ei solvu kergesti ega tunne, et mulle peab alati õigus jääma. Mul ei ole nii suur ego. Probleemidele lahenduse leidmisel, kus igaühel on oma nägemus, on see suureks plussiks.”
Kui Särglep 22–23-aastasena metallitööstuses tööle asus, oli ta noore naisena selges vähemuses. Ometi ei tundnud ta, et peaks end pidevalt teistele tõestama. Ka ülikoolis, kus enamik kursusekaaslasi olid noormehed, tundis ta end kui omade seas. Foto: Erakogu
Eesti vajab rohkem häid insenere
Särglep jõudis ühel hetkel tõdemuseni, et tahab oma kogemusega aidata rohkem kui üht ettevõtet. Nii lõi ta oma firma ja hakkas pakkuma keevituskoordinaatori teenust mitmele ettevõttele korraga.
Peagi sai talle aga selgeks, et ka nii jõuab üks inimene vaid piiratud hulga ettevõteteni. Kui aga Eestis oleks rohkem häid keevitusinsenere ja -koordinaatoreid, oleks mõju palju suurem. Nii hakkas ta panustama uute spetsialistide koolitamisse ning viimastel aastatel on tema eestvedamisel saanud rahvusvaheliselt tunnustatud väljaõppe juba kümned inimesed. „Ühe inimese edu ei vii väikest tööstusriiki kuigi kaugele. Kaks head inseneri on palju parem kui üks hea insener, ja kümme on veelgi parem.“
Sama põhimõte kehtib tema sõnul ka ettevõtete kohta. Eesti firmad on rahvusvaheliste tööstushiidude kõrval väikesed ning suuremate tellimuste saamiseks tuleb neil rohkem koostööd teha.
Särglep usub, et Eesti tööstuse suurem mure pole tulevikus niivõrd oskustööliste kui heade inseneride puudus. Odavale tööjõule ja lihtsale allhankele toetudes ei näe ta Eestil suurt tulevikku. „Me peaksime inseneride baasi suurendama, et saaksime teha rohkem tehnoloogilisi lahendusi.“ Suurte loodusvaradeta väikeriigil tuleb tema sõnul panustada eelkõige teadmistesse, tehnoloogiasse ja tarkadesse inseneridesse.
See paneb Särglepi tihti mõtisklema ka selle üle, kas tugevate inseneride väljaõpe peaks jääma peamiselt riiklike ülikoolide kanda või võiks nõudluse ja pakkumise tasakaalustamiseks olla rohkem ruumi ka eraalgatusel loodud õppeasutustele. „Eriti arvestades, et paljud oma ala parimad praktikud töötavad ettevõtetes, mitte ülikoolides, võiks minu hinnangul leida rohkem võimalusi nende teadmiste ja kogemuste edasiandmiseks järgmisele inseneride põlvkonnale,“ tõdes ta.
Ent ainuüksi vajaduse tunnistamine uusi insenere hoobilt juurde ei too. Kõik algab palju varem näiteks sellest, kas lapsel tekib üldse huvi katsetada ja midagi oma kätega proovida ehitada. Ta meenutab oma lapsepõlve suvilat ja garaaži, kus sai isaga meisterdada, naelu puusse lüüa ja oma kätega midagi luua. „Paljudel tänapäeva lastel selliseid võimalusi pole.“ Seetõttu peab ta oluliseks, et koolis saaks tehnoloogiat mitte ainult õppida, vaid ka ise käed külge panna.
Särglepa meelest peaks selline võimalus olema ühtviisi loomulik nii poistele kui ka tüdrukutele. Samas leiab ta, et inseneeriat pole vaja tüdrukutele peale suruda ega esitleda millegi erandlikuna, mida nad peaksid just oma soo tõttu tingimata proovima. Olulisem on anda võimalus katsetada ning märgata lapse enda tugevusi ja huvisid.
Särglepa enda teekond näitab, et esimene valik ei pea olema lõplik. Ta on karjääri jooksul mitu korda aja maha võtnud, proovinud teisi töid ja mõelnud suuremale elumuutusele. Ometi on ta alati tööstusse tagasi jõudnud. „Aastatega omandatud teadmised ning loodud kontaktid ja rahvusvaheline võrgustik kaaluvad üles mõtte alustada mõnes muus sektoris täiesti nullist,“ tõdes ta lõpetuseks.
„Ühe inimese edu ei vii väikest tööstusriiki kuigi kaugele. Kaks head inseneri on palju parem kui üks hea insener, ja kümme on veelgi parem.“
* Artikkel valmis koostöös Inseneriakadeemiaga. Inseneriakadeemia üks eesmärk on suurendada tüdrukute osakaalu inseneeria erialadel.
