Trialoogi toimetaja
Eneli Liisma jõudis ehitusinseneeriasse betoonitehase uksest sisse astudes, kuigi talle soovitati hoopis randa minna. Täna juhib ta Merko kvaliteediosakonda ja ütleb, et inseneerias loeb kõige rohkem uudishimu, töökus ja tahe asjadest päriselt aru saada.
„Sõitsin koolivaheajal oma laguneva Ford Sierraga ühe Eesti suurema betoonelemente tootva tehase ette, sammusin sisse ja teatasin, et tahaks tulla teie juurde betooni tegema. Mind vaadati kui kuutõbist. Öeldi – tüdruk, suvi on, mine randa,“ meenutab Merko kvaliteediosakonna juht Eneli Liisma oma esimest tõsisemat kokkupuudet ehitusmaailmaga. Randa ta siiski ei läinud, vaid jäi kohale, luges läbi meetrikõrguse virna materjale ja tuli järgmisel hommikul tööriietes tagasi.
Sellest suvest sai alguse teekond, mis on viinud ta ehitusplatsilt, betoonelementide keskelt ja sertifitseerimise valdkonnast Merko kvaliteediosakonna etteotsa.
Tugevad reaalaineteadmised sai Liisma Tallinna Reaalkoolist, kuid ta rõhutas, et mitte miski ei tulnud talle kätte niisama: „Mina polnud mingi imelaps ega klassi parim – ma tegin omajagu tööd ja nägin omajagu vaeva. Kuigi ülikoolis oli selle „varustusega“ lausa lust tegutseda.“
Liisma nimetab ehitusinseneeriasse jõudmist teadlikuks juhuseks. Valik muutus tema jaoks päriselt huvitavaks siis, kui ta ehitusega esimesi kordi praktiliselt kokku puutus: „Just siis hakkasid silmad eriti särama. Hakkas tekkima oskus luua seoseid ja asju, mida olid enne vaid paberil näinud.“
Ühes märkimisväärsemaks momendiks sai kindlasti suvepraktika betoonelementide tehases. Liisma viimistles Viru keskuse ehituse jaoks valgest betoonist raudbetoonelemente, mis annab talle põhjuse täna uhkusega öelda: „Kõik need ruutmeetrid on minu väikeste kätega üle käidud.“
Töö, mis avas järgmised uksed
Liisma on elu jooksul kandideerinud tööle vaid ühe korra – siis, kui läks viimase kursuse lõpus ehitusobjektile. Edasi on teda pigem kutsutud. Tema enda jaoks peitub selle taga lihtne loogika: kui teed oma tööd kirega, põhjalikult ja vastutustundlikult, siis pannakse seda tähele.
Ehitusplatsilt sai ta kaasa arusaama, kuidas majad päriselt kokku käivad ja mida tähendab juhtida töövõtjaid. Kui Liisma hiljem ise ülikoolis õppejõuna tööle asus, õppis ta endale keerulisi teemasid detailideni selgeks tegema ja arusaadavamalt sõnastama.
Sertifitseerimise valdkond juhatas ta aga sügavale ehitusmaterjalide tootmisse. Täna leiab ta, et kõik eelpoolmainitu moodustab ühtekokku omamoodi õige retsepti, mida läheb ühe ehitusettevõtte kvaliteediosakonna juhtimiseks alati vaja.
„Mina polnud mingi imelaps ega klassi parim – ma tegin omajagu tööd ja nägin omajagu vaeva.“
Eneli Liisma Harju Ehituse objektiinsenerina Baltika Kvartali projekti tutvustamas. Foto: erakogu.
Kvaliteedijuht kui hunt kriimsilm
Kui Liisma peaks kirjeldama enda praegust igapäevatööd, suudaks ta kirjutada sellest tulevikus kokku mitu paksu raamatut. Kvaliteediosakonna juhtimise näol on tegu huntkriimsilmaliku ametiga, mis toob endaga kaasa kirju töölaua: muuhulgas tuleb leida vastuseid küsimustele, miks tekkis mõnes konstruktsioonis viga; kas probleem algas projekteerimisest, materjalist või ehitustöö käigus tehtud otsusest; kuidas olukorda kiiresti lahendada ja mida tuleks muuta, et sama asi ei korduks.
Liisma kabinetis leidub betooniproove, armatuurvardaid, ustest välja saetud tükke, telliskive ja fassaadiväljalõikeid – kõik need aitavad aru saada, mis on ehitusel tegelikult juhtunud.
Samas ei ole kvaliteedijuhi töö ainult tehnilist laadi. Sama oluline on inimeste juhtimine ja koostöö. Kui mõnel objektil tekib probleem, pole Liisma sõnul eesmärk otsida süüdlast, vaid jõuda faktideni: mis juhtus, miks juhtus ja kuidas edasi minna.
Kuigi kvaliteediosakonna juhi amet võib paista kõrvalt välja nagu klassikaline kontoritöö, ei juhi Liisma enda sõnul protsesse kaugelt. Ta viibib sageli keset sisulisi insenertehnilisi küsimusi.
Vajadusel tõmbab ta tunked jalga, võtab objektil betooniproove või sõidab koos tehnikuga liftikabiini peal, et saada aru, miks on vibratsioon liiga suur. „Ma ei istu valge triiksärgiga kontoris ega vibuta distantsilt kaardikepiga, mida keegi tegema peab. Mul on ka täna käed n.ö sügaval mootoris,“ selgitas Liisma.
Tema jaoks on kvaliteediosakond ehitusplatside partner, mitte kontrolör, kes tuleb ainult vigu otsima. Kõige olulisem on jõuda üheskoos probleemituumani. „Igale probleemile on lahendus. Meil tuleb see koos välja mõelda,“ kirjeldas ta hoiakut, mis on teda juhina kõige rohkem aidanud.
„Ma ei istu valge triiksärgiga kontoris ega vibuta distantsilt kaardikepiga, mida keegi tegema peab. Mul on ka täna käed n.ö sügaval mootoris.“
„Valges triiksärgis olen tegelikult harva, tavaliselt ilupiltide jaoks. Enamasti on minu töö ikkagi käed-mootoris,“ ütleb Eneli Liisma. Foto: Merko / Iris Kivisalu.
Ehitusinseneri töö: suhtluskunsti meistriklass
Üks kõige levinuma inseneeriat saatev eksiarvamus tekitab Liisma sõnul mulje, et tegu on ainult tehnilise alaga. Tegelikult on ehitusinseneri töö täis suhtlemist, loovust ja inimeste mõistmist, see on „suhtluskunsti meistriklass, sest ühe ehitise valmimisega on seotud tohutult palju osapooli. Kui keegi eeldab, et kõik saavad asjadest ühtemoodi aru, siis võin ma avaldada saladuse – ega ei saa küll!“
Sama visalt püsib arusaam, nagu oleks inseneeria eeskätt meeste valdkond. Liisma tunnistab, et meeste ülekaalust saab rääkida pigem ajaloolises plaanis – ja mitte ainult ehituse, vaid teisteski tehniliste valdkondade puhul. Kui ta ligi 20 aastat tagasi ehitusplatsile tööle läks, oli ta seal ainus naissoost insener, tänaseks on aga pilt hoopis teistsugune.
Liisma sõnul on saanud aja jooksul üha ilmsemaks, et mida kitsamalt valdkonda nähakse, seda suuremast osast võimekatest inimestest ja uutest vaatenurkadest ilma jäädakse. „Nüüdseks on selge, et soolise stereotüübiga lülitatakse välja pool inimkonna arenguvõimekusest.“
Täna näeb ta nii Merkos kui ka TalTechis noori õpetades, et pilt on muutunud: tüdrukute osakaal inseneeriaõppes on kasvanud ning valdkond pakub üha rohkem tugevaid naissoost eeskujusid.
„Nüüdseks on selge, et soolise stereotüübiga lülitatakse välja pool inimkonna arenguvõimekusest.“
Hea insener ei pea olema imelaps
Kas ta on pidanud end naisena ehitusvaldkonnas rohkem tõestama? Liisma tõdeb, et otsest soolist vahetegemist ta tundnud ei ole. Küll aga arvab ta olevat endale vahel ise kõrgemad nõudmised seadnud – võtnud suurema vastutuse ja teinud kindluse mõttes mõne „lisaringi“, et kõik asjad oleksid esmaklassiliselt tehtud.
Eelarvamustega on tal tulnud kokku puutuda pigem ootamatult naljakates olukordades. Objektitöös on näiteks juhtunud, et inimesed tulid temaga kohtuma, jõudsid soojakusse ja helistasid talle sealsamast. „Nad ütlesid telefonis, et on siin sekretäri juures ja uurisid, kus me kohtuda võiksime. Võtsin kõne nende nina all vastu ja ütlesin, et minuga te kohtutegi. Eks vist otsiti pigem härra Liismad,“ meenutab Liisma muigega.
Noortele tüdrukutele, kes kaaluvad inseneeriaõpet, kuid pelgavad, et see on liiga raske, liiga tehniline või pigem „poiste teema“, soovitab Liisma ennast mitte liiga vara maha kanda. Tema hinnangul ei pea hea insener olema klassi parim ega sündinud imelaps. Olulisem on uudishimu, julgus ja tahtmine mõista, kuidas asjad töötavad ning kuidas neid paremaks teha. „Küsi „miks?“ senikaua, kuni sa asjast lõpuni aru saad.“
Liisma meelest on ehitusinseneerias raske, kui mitte võimatu mugavuse peale lootma jääda. Pingutada tuleb igapäevaselt – ka siis, kui parasjagu ei viitsi. Selles valdkonnas asjade edasilükkamisega kaugele ei jõua.
Kuid samas pakub töö käegakatsutavat kasu. Kui ehitis valmib, on tulemuseks kodu, koolimaja, haigla või mõni muu oluline rajatis, mis jääb inimeste elu päriselt mõjutama. „Mitte miski ei suuda asendada seda vägevat tunnet, kui oled ühe ehitise oma meeskonnaga valmis saanud.“
„Küsi „miks?“ senikaua, kuni sa asjast lõpuni aru saad.“
Pingelisest inseneritööst taastumiseks tuleb igaühel leida oma viis. Eneli Liisma jaoks on selleks lugemine, muusika, meri ja saun. Foto: erakogu.
