TalTechist Volvosse: noore inseneri julge teekond

TalTechist Volvosse: noore inseneri julge teekond. 27.10.2026. Kivimäe hakkas inseneriametist huvituma Pärnu Koidula gümnaasiumis, kus reaalainete vastu tekkinud kirge toetas füüsikaõpetaja, kes aitas seostada teadust põnevalt igapäevase elu olukordadega. Soov end proovile panna viis Kivimäe juba üheksanda klassi lõpus Tallinna – nelja kooli ühistele sisseastumiskatsetele. Koolivahetus polnud küll esialgu plaanis, ent olles Tallinna Reaalkooli sisse saanud, kolis ta siiski iseseisvalt pealinna elama „Mul on väga vedanud, et mul on vanemad, kes on mind alati julgustanud ja toetanud. Nad andsid mulle võimaluse uueks ja põnevaks väljakutseks.“ Reaalkoolis avastas Kivimäe end ambitsioonikate eakaaslaste keskelt. „Ma teadsin, et olen reaalainetes hea, aga koolis leidus alati keegi, kes oli veelgi parem. Tervislik konkurents ja edasiviiv jõud panid mind veelgi rohkem pingutama,“ täheldas ta. Rahvusvaheline kogemus kasvatas enesekindlust Ülikooli minnes pakkus Kivimäele võrdselt huvi nii geenitehnoloogia kui ka tootearendus ja tootmistehnika. Olles vanemate tootmisettevõttes varakult näinud, kuidas disainilahendustest saavad igapäevaelus toimivad tooted, teadis ta, et soovib pühenduda just tootearendusele ja tootmistehnikale. TalTechis õppis antud erialal vähe tüdrukuid. Nominaalajaga lõpetanute hulgas oli Kivimäe enda sõnul ainus naine. Ometi ei tundnud Kivimäe, et teda oleks seetõttu kuidagi teistmoodi koheldud: „Mind ei jäetud kusagilt välja ja samal ajal polnud ka mingisugust erikohtlemist.“ Suurt õpinguaegset tuge pakkus aktiivne osalemine üliõpilasorganisatsiooni töös ja tegevustes. Praktilisi kogemusi ja uusi kontakte tõi ka koostöö Eesti Masinatööstusliiduga, mille kaudu osales Kivimäe valdkonna konverentsidel ja teistel üritustel. Pärast TalTechi bakalaureuseõpinguid jätkas Kivimäe magistriõpinguid Rootsis Chalmersi tehnikaülikoolis. Teda meelitas välismaal õppimise võlu – soov panna end proovile rahvusvahelises keskkonnas ning luua üle maailma uusi sõprussuhteid ja kontakte. Lisaks sai otsustavaks Chalmersi tihe koostöö suurepäraseid praktikavõimalusi pakkuvate tööstusettevõtetega. Chalmersis õppides kuulis Kivimäe Volvo Carsi kaheaastasest karjääriprogrammist (Global Graduate Program), mis pakub noortele magistrikraadiga spetsialistidele erakordset, tipptasemel karjäärialast hüppelauda. Programm keskendub praktilistele kogemustele, rahvusvahelisele haardele ja tippjuhtide suunavale mentorlusele, võimaldades noortel talentidel vahetult tulevikku kujundada. Tihedas rebimises jõudis Kivimäe valitute hulka ning kahe aasta jooksul töötas ta uute mudelite tootearenduse ja tootmissüsteemide masstootmise ettevalmistusega, andis oma panuse aku- ja energiastrateegiale keskendunud meeskondade töösse ning osales Ameerika Ühendriikides viis kuud kestnud uue automudeli turuletoomise projektis. Iga uus roll kasvatas noore inseneri enesekindlust ja vastutusjulgust. „Mõistsin, et suudan liituda veel lõpetamata projektiga ja aidata viia seda edukalt lõpule.” „Mind ei jäetud kusagilt välja ja samal ajal polnud ka mingisugust erikohtlemist.“ Kogemus tekib läbi usalduse Pärast programmi lõppemist jätkas Kivimäe tööd Volvo Cars tootmisinseneeria valdkonnas, mis tegeleb vastavalt ettevõtte tehaste vajadustele ülemaailmsetootearenduse, tootmistehnoloogia ning tootmissüsteemide ettevalmistamisega. Juba mõni kuu hiljem avanes tal võimalus liituda uue automudeli arendusprojektiga Hiinas. Selleks hetkeks oli Kivimäe end tõestanud kui noor ja ambitsioonikas insener, kelle kohta teati, et ta on valmis uuteks väljakutseteks, kohaneb kiiresti erinevates olukordades, võtab vastutuse ja viib alustatu tulemusteni. Samas nägi ta Volvo Carsi antud võimaluse taga enda otsese juhi suurt usaldust: „Olen väga tänulik, et mul oli toona hea juht, kes oli nõus riski võtma. Kindlam olnuks saata Hiinasse pikema staažiga kolleeg, kes oli sarnaseid ülesandeid juba korduvalt täitnud.” Oma praeguses töös pole Kivimäe tundnud, et peaks end soolise kuuluvuse tõttu rohkem tõestama – ehkki valdkonna juhtivatel positsioonidel on naisi endiselt vähevõitu. Pigem on ta kohanud vanusega seotud eelarvamusi: ootust, et enne suurema vastutuse saamist tuleks senisel kohal aastaid töötada. Tema hinnangul peab andma noortele varasemaid võimalusi: „Kui keerulised ülesanded usaldatakse alati ainult kõige kogenumatele, jääb järgmisel põlvkonnal vajalik kogemus saamata.“ „Kui keerulised ülesanded usaldatakse alati ainult kõige kogenumatele, jääb järgmisel põlvkonnal vajalik kogemus saamata.“ Hiinas loeb kiirus, Rootsis kaasamine Hiinas elas Kivimäe peaaegu poolteist aastat. Kõige rohkem üllatas teda sealne tegutsemiskiirus. Kui Rootsis kaasatakse otsustamisse palju inimesi ja otsitakse üksmeelt, siis Hiinas tegutsetakse sageli enne, kui kõik küsimused on jõutud ära lahendada. Kivimäe meenutas päevi, mil meeskond töötas õhtuni mõne tootmisprotsessi-alase probleemi kallal ning järgmisel hommikul olid tarnijad juba uute ettepanekutega tagasi. „Nende töötempo ja töökiirus on hoopis teistsugune.“ Kiirus tulenes muuhulgas pikkadest tööpäevadest, mis ulatusid ka nädalavahetustesse. Kivimäe selgitas, et kuigi enamikes kohalikes Hiina ettevõtetes kehtib kurikuulus 9-9-6-töökultuur (töö kella 9-st 9-ni, 6 päeva nädalas) ning range hierarhia – ülemusega samas ruumis viibides eeldatakse, et kliendi küsimustele vastab eranditult juht –, siis Volvo Carsi Hiina organisatsioonis oli teistsugune süsteem. „Rootsi töökultuurile kohaselt ei valitse Volvos sedavõrd tugev hierarhia ning seal järgitakse läbipaistvaid tööaja põhimõtteid,“ rääkis Kivimäe. Erinevates riikides töötamine on pannud Kivimäed märkama eri töökultuuride tugevusi. Eesti insenere peab ta mitmekesisteks ja paindlikeks. Ameeriklastelt võiks tema hinnangul õppida ideede esitlemist ja müümist, rootslastelt meeskonnatööd ja kaasamist ning Hiina töötajatelt otsustusjulgust ja kiiret tegutsemist. Hea insener ei pea kõike ise oskama Täna elab ja töötab Kivimäe taas Rootsis ning kuigi suur osa tema tööst on seotud inimeste ja projektide juhtimisega, teeb ta endiselt ka tehnilist inseneritööd. Tema ülesanne on mõista tehnilisi probleeme ja hinnata koos eri meeskondadega, kuidas tootmises muudatusi ellu viia. Kivimäe hinnangul pole olemas üht kindlat hea inseneri tüüpi. Mõni on süvaspetsialist, kes suudab päevade kaupa ühe keerulise tehnilise probleemi kallal töötada ja sellele mitu lahendust leida. Teine aga „liimib“ pigem kokku eri valdkondi – selles ühendavas rollis näeb Kivimäe ka iseennast. „Ma saan tehnilisest poolest aru, aga ma suudan vaadata ka suurt pilti ja näha, kuidas üks lahendus mõjutab teisi valdkondi,“ selgitas ta. Oma tiimikaaslastelt ootab ta eelkõige oskust probleeme lahendada, lahenduste toimivust kriitiliselt hinnata ja oma mõtteid teistele selgitada. Sama oluline on aga tunnetada oma teadmiste piire. „Ma saan aru, mis on minu tugevused ja nõrkused. Ma oskan küsida abi,“ ütles Kivimäe. Tema sõnul on parem õigel hetkel kolleeg appi kutsuda, kui pikalt üksi pusida ja lõpuks pakkuda lahendust, mille toimivuses ei saa ise kindel olla. „Ma saan tehnilisest poolest aru, aga ma suudan vaadata ka suurt pilti ja näha, kuidas üks lahendus mõjutab teisi valdkondi.” Tüdrukud vajavad inseneerias eeskujusid  Üks visamaid inseneeriaga seotud müüte on Kivimäe hinnangul arusaam, et tegu on meeste alaga. „See ei ole enam ammu tõsi,“ kinnitas ta. Tema sõnul ei piisa hoiakute muutmiseks sellest, kui tüdrukutele lihtsalt öelda, et ka neist võivad insenerid saada. „Eeskujud ja varajane praktiline kogemus aitavad sõnadest palju rohkem,“ rõhutas Kivimäe. Robootikaring, inseneeria-alane töötuba või võimalus ise midagi ehitada aitab näha, milleks matemaatikat ja füüsikat päriselt vaja läheb, nähtavad naissoost eeskujud aga seda, kuhu insenertehnoloogiline huvi välja viia võib. „Kui tüdrukud näevad enda ümber naisi, kes juhivad globaalseid inseneriprojekte, töötavad autotööstuses või aitavad luua tulevikutehnoloogiaid, kaob müüt poistele mõeldud alast iseenesest,“ märkis ta. Sama tähtis on, et vanemad ja õpetajad märkaksid tüdrukute huvi ning julgustaksid neid, kellel on insenertehniliseks mõtlemiseks ja tegutsemiseks eeldusi. Kivimäe enda sõnul on tema praegune positsioon kujunenud sammhaaval – ta on pidevalt märganud uusi võimalusi ja otsustanud end proovile panna. Otsuseid tehes on ta alati lähtunud õppimisvõimalustest, professionaalse arengu väljavaadetest. Tema edu on toetunud õppetööst laiemale aktiivsusele, pidevalt uudishimulikule ja õpihimulisele meelelaadile. Rahvusvaheline karjäär ei tähenda, et Eesti oleks hetkel Rootsis elavast talendist jäädavalt ilma. Kivimäe sõnul ei plaani ta küll lähiaastatel Eestisse naasta, kuid ei välista tagasitulekut tulevikus. „Eesti on endiselt mu kodu,“ ütles ta lõpetuseks. „Kui tüdrukud näevad enda ümber naisi, kes juhivad globaalseid inseneriprojekte, töötavad autotööstuses või aitavad luua tulevikutehnoloogiaid, kaob müüt poistele mõeldud alast iseenesest.” * Artikkel valmis koostöös Inseneriakadeemiaga. Inseneriakadeemia üks eesmärk on suurendada tüdrukute osakaalu inseneeria erialadel.