Wolfgang Herrmann: teadus vajab vabadust, Euroopa julgust

Wolfgang Herrmann: teadus vajab vabadust, Euroopa julgust. 20.05.2026. Wolfgang Herrmann on viimaste aastakümnete üks mõjukamaid Euroopa ülikoolijuhte. Keemikuna alustanud Herrmann juhtis 1995. aastast 2019. aastani Müncheni tehnikaülikooli (TUM), mis tegi temast ühe Euroopa kõige kauem ametis olnud ülikoolipresidendi. Tema juhtimisel kujunes TUM distsipliinikesksest rahvuslikust tehnikaülikoolist rahvusvaheliselt tunnustatud, ettevõtliku ja interdistsiplinaarse mõtteviisiga teadusülikooliks, mida arvatakse tänapäeval Euroopa juhtivate kõrgharidus- ja teaduskeskuste hulka. Herrmanni ametiaega iseloomustasid ulatuslikud juhtimisreformid, tema juhtimisel suurendati ülikooli autonoomiat, nimetati ametisse ligi 500 uut professorit ning seoti tihemini kokku teaduslikud, tehnoloogilised, ettevõtlusalased ja ühiskondlikud küsimused. Tema ajal rajas TUM Singapuri, Straubingisse, Heilbronni, Raitenhaslachi ja Berchtesgadenisse uusi ülikoolilinnakuid ja üksusi, võttis esimese Saksamaa ülikoolina kasutusele rahvusvahelisel mudelil põhineva akadeemilise karjäärimudeli ehk tenure track-süsteemi ning kujundas oma praktikate põhjal välja ettevõtliku ülikooli mudeli, mida on seatud eeskujuks nii mujal Saksamaal kui ka laiemalt Euroopas. Pärast presidendiametist lahkumist on Herrmann jätkanud tegevust Müncheni tehnikaülikooli emeriitpresidendi ametis ning panustanud rahvusvaheliste ülikoolivõrgustike ja uute akadeemiliste institutsioonide arendamisse ning Euroopa tehnoloogiaülikoolide koostöösse. Ta kuulub ka TalTechi rahvusvahelisse nõukotta ning on üks neid Euroopa kõrgharidusjuhte, kes näeb väiksemates riikides, sealhulgas Eestis, mitte ääremaad, vaid Euroopa innovatsiooniökosüsteemi rikastavaid piirkondi. Herrmanni intervjuus Trialoogile räägib ta muuhulgas sellest, kuidas ehitada maailmatasemel tehnikaülikooli, miks vajab Euroopa rohkem ettevõtlikkust ja vähem bürokraatiat, milline peaks olema teaduse ühiskondlik roll ning miks sõltub Euroopa tulevik nii tehnoloogilisest võimekusest kui ka kultuurilise mitmekesisuse austamisest. Te juhtisite Müncheni Tehnikaülikooli 24 aastat – kauem kui ükski teine Euroopa ülikoolipresident. Milline oli teie jaoks kõige olulisem muutus teel rahvuslikust tehnikaülikoolist rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks? Kui ma 1995. aastal alustasin, oli Müncheni Tehnikaülikool juba heal, mitmes valdkonnas isegi suurepärasel tasemel, kuid selle ülesehitus oli väga distsipliinikeskne. Seetõttu kuluski mul 24 aastat, et algatada ja teostada põhjalikke reforme. Selliseid muutusi ei saa teha teoks ühe dekreediga, vaid samm-sammult, igapäevastes praktikates. Selleks ajaks, kui ma ametist lahkusin, oli Müncheni Tehnikaülikoolist saanud Saksamaa kõrgeimalt hinnatud ülikool ja üks Euroopa parimaid. See areng oli kantud kahest ajendist. Ühelt poolt tuli luua konkurents teiste institutsioonidega – võrrelda end näiteks selliste ülikoolidega nagu Imperial College Ühendkuningriigis või Stanfordi ülikool Ameerika Ühendriikides. Teisalt tähendas see aga ka koostööd, sest teadus ja tehnoloogia on muutunud sedavõrd keerukaks ning traditsioonilised erialad on omavahel sedavõrd põimunud, et tekkis selge vajadus interdistsiplinaarsuse järele – tuli tuua kokku eri taustaga inimesed ja kujundada nende koostöö põhjal uus, ühine ja laiem horisont. Lühidalt öeldes tegid meid edukaks kolm asja: interdistsiplinaarsus, rahvusvahelisus ja ettevõtlikkus. Sama oluline oli aga sõnastada selgelt oma visioon, näidata, kuidas praktiliselt edasi liikuda, ja selgitada, kuidas inimesi protsessidesse kaasata. Inimeste kaasatus ongi ilmselt juhtimise kõige olulisem küsimus. Ja kaasata ei tule mitte ainult professoreid, vaid ka üliõpilasi, töötajaid, kõiki ülikooli liikmeid. Kõigil peab tekkima tunne, et kui me oma harjumusi muudame, võime olla tulevikus varasemast palju edukamad. „Lühidalt öeldes tegid meid edukaks kolm asja: interdistsiplinaarsus, rahvusvahelisus ja ettevõtlikkus.“ Enne kui räägime innovatsioonist ja konkurentsivõimest, võiksime puudutada põhimõttelisemat küsimust: millist rolli peaks teadus tänapäeva ühiskonnas täitma? Kas teaduse keskne ülesanne on otsida uut teadmist, aidata lahendada suuri ühiskondlikke probleeme, toetada poliitilisi otsuseid või kujundada majanduslikku ja tehnoloogilist arengut? Teadus peab alati ennekõike laiendama inimkonna teadmisi. Teadusel tuleb toimida omaenda reeglite järgi ning olla sõltumatu ja vaba. Teaduslikku mõtteviisi ei tohiks juhtida poliitilised põhimõtted ega käsud. Innovatsioon areneb kõige paremini siis, kui selle peamised kandjad – teaduslik ja tehnoloogiline mõtlemine – saavad ise otsustada, millistele teemadele keskenduda. See on minu arvates väga oluline põhimõte. Samal ajal peame aga veenma teadlasi ja insenere selles, et ühiskond seisab silmitsi suurte ja oluliste küsimustega. Peame veenma ülikoolikogukonda, et ülikool ei eksisteeri ainuüksi iseenda ega professorite jaoks, vaid kogu ühiskonna hüvanguks – juba ainuüksi seetõttu, et meid rahastab maksumaksja. Seetõttu peaks maksumaksja olema meil meeles ka siis, kui valime uurimissuundi. Viiskümmend aastat tagasi ei olnud kliima, liikuvus ja energia veel niivõrd olulised teemad nagu praegu. Nüüd on neist saanud suured ühiskondlikud väljakutsed. Seetõttu tuleb loota, et enamik teadlasi peab silmas selliseid vajadusi, mille abil oleks võimalik kujundada paremat tulevikuühiskonda. See on minu arvates väga oluline. Ja siin tulevadki esile need praktikad, mida ma rõhutasin oma esimeses vastuses: interaktiivsus ja interdistsiplinaarsus. Siit jõuame akadeemilise vabaduse juurde. Kui ülikoolid tegutsevad üha tugevama poliitilise, ideoloogilise ja majandusliku survevälja keskel, siis mil määral hakkab ülikooli vaimset tervist ja teaduslikku usaldusväärsust mõjutama akadeemilise vabaduse piiratus – ning kus näete praegu selle kõige teravamaid riske? Suurimad ohud akadeemilisele vabadusele ei tulene mitte ainult poliitikast, vaid ka rahalistest huvidest – majandusest ja tööstusest. Ometi olen ma kõige selgemalt näinud akadeemilise vabaduse piiramist just poliitiliselt kujundatud tingimuste kaudu. Isegi Ameerika Ühendriikides, mis on viimase saja aasta jooksul saavutanud kõigis teadusvaldkondades silmapaistvat edu, olen ma märganud poliitilisi ettekirjutusi selle kohta, millistele valdkondadele peaks teadusõppe rahastus keskenduma. Akadeemilist vabadust on aga ilma rahaliste vahenditeta raske teostada. Seetõttu on oluline, et valitsused rahastaksid ülikoole nende teadusliku tulemuslikkuse alusel. Seda tulemuslikkust saab minu arvates hinnata ainult akadeemiline kogukond ise – kolleegihinnangute, võrdluste ja muude teaduslike hindamisviiside kaudu. Otsuseid ei peaks tegema inimesed, kes ise teadustööst osa ei võta. Samas peame tegema kõik selleks, et poliitikud, tööstuse esindajad ja ühiskond laiemalt mõistaksid, mida me teeme ja miks me seda teeme. Me peame suutma selgitada, miks me mingeid teemasid uurime ning miks on näiteks astrofüüsika piisavalt oluline, et väärida suurt rahalist tuge. Milline peaks olema 21. sajandi tipptehnikaülikooli kõige olulisem ülesanne? Kas tuleks kasvatada uusi talente, teha maailmatasemel teadust, tugevdada tööstust ja majandust või aidata lahendada ühiskondlikke kitsaskohti – ning kuidas neid eesmärke omavahel tasakaalu viia? Minu arvates tuleb ennekõike leida ja arendada noori talente. Seejuures peavad teaduslikud põhimõtted kajastuma ka õpetamises. Keemikud mõtlevad ja töötavad teisiti kui arstid, astrofüüsikud, sotsiaalteadlased või humanitaarteadlased. Tegu on erinevate akadeemiliste kultuuridega ning me peame neid erinevusi austama. Samas ei piisa ainult erinevuste tunnistamisest. Eri distsipliinide esindajad tuleb ka kokku tuua, et nad õpiksid omavahel suhtlema ja koostööd tegema. Seetõttu peab tuleviku tehnikaülikool olema tihedalt seotud erinevate ühiskondlike vaatenurkadega. Sotsiaalteadused peavad muutuma igasuguse teadusliku ja tehnoloogilise teadmise, sealhulgas meditsiini oluliseks osaks.. Muide, ma tõstan sageli eraldi esile meditsiini, olgugi et tegelikult ühenduvad selles valdkonnas teadus, inseneeria ja sotsiaalteadused. „Teadus peab alati ennekõike laiendama inimkonna teadmisi.“ Euroopa teadus on tugev, kuid selle majanduslik ja tehnoloogiline mõju jääb sageli Ameerika Ühendriikidele alla. Mis on Euroopa mudelis puudu? Paljud arvavad, et Ameerika Ühendriikide süsteem on täiesti teistsugune – seda juba tohutute rahasummade tõttu, tulgu need siis sihtasutustelt, annetajatelt või erakapitalilt. Ma ei taha sellele praegu hinnangut anda, kuigi võiksin. Selge on aga see, et Ameerika Ühendriikides oli aastakümnete jooksul ülikoolide teadus- ja arendustegevuseks märksa rohkem raha. Kahtlen aga sügavalt, kas ameeriklased olid teadmussiirdes tõesti Euroopast tugevamad. Tõsi, Ameerika tööstust on tugevasti mõjutanud sellised tippülikoolid nagu MIT, Stanford, Harvard, Yale ja veel hulk samalaadseid institutsioone. Mõnelgi neist on olnud ka teistest selgem fookus, näiteks lennundustehnoloogia. Võib-olla oli USA teaduslik sidusus kogu riigi ulatuses suurem kui Euroopas või mujal maailmas. Samas on Euroopal minu arvates tihedam ja tervem tööstusstruktuur kui Ameerika Ühendriikidel. Hiina jäi omakorda pikka aega maha, sest teadust alahinnati ja see ei olnud meie mõistes päriselt vaba. Kui aga vaadata Euroopat tervikuna ja seda, kuidas kontinent on viimase 50 aasta jooksul arenenud, siis on selge, et siin on kujunenud välja väga suured eelised ning paljud paigad saavad toetuda tugevale tööstuslikule baasile. Eesti puhul on näha, et teil on tipptasemel arvutiteadus, IT ja nüüd ka tehisarualane teadmine. Mõnes valdkonnas, näiteks telekommunikatsioonis, olete arenenud isegi Saksamaast kaugemale. Loomulikult pole te rasketööstuses niivõrd tugevad kui Saksamaa, sest olete väike riik. Teisisõnu, kui tahame tõlkida Euroopas alusteadust senisest paremini majanduslikuks ja tehnoloogiliseks jõuks, peame levitama siin ettevõtlikkuse vaimu. Noortele tuleb anda ettekujutus ettevõtlikust iseseisvusest ja riskijulgusest, mis on olnud üks Ameerika Ühendriikide edu olulisi allikaid. Kui inimene alustas USA-s ettevõtet ja kukkus läbi, jäi talle ometi võimalus proovida teist või kolmandat korda. Minu kodumaal on aga peetud ebaõnnestumist kaua probleemiks. Seetõttu vajame teistsugust kultuuri, paremat eksimiskultuuri. Ma arvan, et me oleme hakanud nüüd seda õppima. Ja kui me suudame ühendada Euroopa eri maade ja piirkondade anded, oleme minu hinnangul väga tugevad. Muidugi võib küsida, kuidas saavad hakkama väga väikesed riigid või väga väikesed ülikoolid. Siin tõuseb kesksele kohale koostöö, võrgustumine, inimeste vahetus ja Euroopa kultuurilise mitmekesisuse teadlik kasutamine. Õnneks ei ole Euroopas ühtset kultuuri – mis ongi minu arvates Euroopa üks suurimaid tugevusi. Baierlased erinevad taanlastest, portugallastest ja itaallastest. Kas saaksite tuua mõne näite? Milles erinevus seisneb? Kui vaadata näiteks baierlasi – ma olen pärit Baierist –, siis me oleme üsna konservatiivsed inimesed. Me armastame oma kodumaad, hoiame au sees traditsioone ning väärtustame oma maastikku, mägesid ja järvi. Seetõttu suhtume ettevaatlikult mõttesse, et Euroopa võiks ühtlustada. Kohalik omapära on baierlaste jaoks väga oluline hoiak. Austrias võib näha midagi sarnast, kuigi seal avaldub see omal moel. Hamburgi inimesed on seevastu sajandeid olnud harjunud elama rahvusvahelisemas keskkonnas ja maailmas ringi liikuma. Sealt tulebki erinevus. Samuti suhtutakse väga erinevalt religiooni, mis on samuti inimühiskonna oluline osa ja väärib austust. Euroopa kultuuriline mitmekesisus on viimase 50 aasta jooksul märgatavalt suurenenud. Sellesse pilti kuuluvad nüüd Balti riigid, Poola, Lõuna-Euroopa maad, Hispaania, Portugal, Ida-Euroopa riigid ja Ungari. Mäletan aega, mil neist said Euroopa Liidu liikmed. See on olnud väga suur areng. Seepärast olen ma suur Euroopa austaja. Eriti praeguses geopoliitilises olukorras mõistame selgelt, kui oluliseks võib eurooplaste kogukond ja kogukondlikkus osutuda. Me peame lihtsalt koostööd tegema. „Kui tahame tõlkida Euroopas alusteadust senisest paremini majanduslikuks ja tehnoloogiliseks jõuks, peame levitama siin ettevõtlikkuse vaimu.“ Mis pidurdab kõige rohkem Euroopa innovatsioonivõimet: killustatus, bürokraatia, vähene riskikapital, ettevaatlik ärikultuur, teaduse ja tööstuse vaheline nõrk side – või mõni sügavam hoiak euroopalikus mõtteviisis? Minu arvates on Euroopa peamine nõrkus liigne reguleeritus ja ülemäärane bürokraatia. Samas mõistan ma sõjajärgse põlvkonna inimesena väga hästi, et Euroopa tuli kõigepealt üles ehitada. Ent niisuguse ühenduse loomiseks on paratamatult vaja reegleid – reegleid, mis arvestavad rahvuslike vajaduste, käitumisviiside ja hoiakutega. Samas on reeglite loomisel kalduvus paisuda: ühest reeglist saab kaks, kahest kolm, ja lõpuks kujuneb välja ülimalt kihiline bürokraatlik süsteem. Tulevikus peame sellest ülekoormatud bürokraatiast vabanema. Praegune geopoliitiline olukord aitab mu arvates inimestel paremini mõista, et väiksema bürokraatia korral leiavad inimesed üksteist kergemini üles. Sujuvam ühendatus võimaldaks aga õppida Euroopat ja selle riikide loodud liitu paremini mõistma ning austama. Euroopa ühendamine kuulub Teise maailmasõja järgsete silmapaistvate poliitiliste saavutuste hulka. Me kõik peaksime olema tänulikud, et sellesse ühendusse kuuluvad ka sellised riigid nagu teie oma – väikesed riigid. Kuid nagu ma juba ütlesin, on need riigid kultuurilt erinevad: neil on erinev ajalugu, erinevad hoiakud ning nad kasutavad igapäevaelu probleemidele lähenemiseks erinevaid viise. Euroopa tegelik väärtus avanebki võimaluses koondada see mitmekesisus ühiseks Euroopa ideeks. Euroopa väärtus ei seisne sugugi selles, et kõik peavad olema ainult katoliiklased, protestandid, kalvinistid või midagi muud ühtset, vaid hoopis selles, et erinevat sorti usulised ja kultuurilised hoiakud saavad eksisteerida kõrvuti, et austatakse teiste religioone ja vaateviise, säilitades samal ajal ka omaenda identiteeti. See on minu meelest asja tuum. Muidugi võib juhtuda, et piirkondlikke eripärasid rõhutatakse mõnikord liiga tugevasti. Kuid teisalt tuli Euroopal ületada oma vaimses arengus väga palju takistusi. Kui olin noor ja reisisin Euroopas, oli kasutusel seitse või enam valuutat ning pidevalt tuli raha vahetada. Tänaseks on aga tegu juba ületatud tõkkega. Me elame rahvusvahelise suhtluse ajastul. Maailm on põhjalikult muutunud ja Euroopat on selles mõttes lihtsam koos hoida kui varem. Kuid just kokkuhoidmise tõttu peamegi loobuma ülemäärasest bürokraatiast. Kui Euroopa tulevane konkurentsivõime sõltub üha enam kriitilistest tehnoloogiatest – tehisintellektist, energiast, biotehnoloogiast ja uutest materjalidest –, siis milline vastutus langeb juhtivatele tehnoloogiaülikoolidele? Nende roll on praegu olulisem kui kunagi varem, sest vaevalt et leidub ühiskondlikku väljakutset, mida oleks võimalik lahendada ilma tehnoloogiata. Kui mõelda kliimale, veevarustusele, puhtale veele, puhtale õhule, kaitstud elukeskkonnale või taristule, siis kõigis neis valdkondades sõltuvad lahendused tehnoloogilise võimekuse arengust. Võtame näiteks taristu: kuidas me ehitame sildu ja milliseid materjale selleks kasutame. Isegi betooni omadusi saab uute materjalidega parandada, lisades sellesse näiteks süsinikku. Sama kehtib ringlussevõtu ja seda puudutavate tehnoloogiate osas. Mu jaoks on täiesti selge, et kui me tahame parandada inimeste elu me planeedil, läheb meil vaja kõrgetasemelist inseneeriat ja teaduslikku lähenemist. Poliitikute ülesanne on seada sihte ja juhtida riike, kuid nad ei saa teha seda ilma tugeva teadusliku nõuta. See on üks põhjusi, miks lõimisin Müncheni Tehnikaülikoolis tehnoloogiavaldkondadega poliitika- ja sotsiaalteadused. Me vajame tehnoloogiavaldkondade kõrvale poliitika- ja sotsiaalteadlasi, et nad mõistaksid paremini tehnoloogiat ning saaksid anda poliitikutele asjatundlikku nõu. „Euroopa peamine nõrkus on liigne reguleeritus ja ülemäärane bürokraatia.“ Ülikoolide ja ettevõtete koostööst räägitakse palju, kuid liiga sageli jääb see lepingute, seminaride ja loosungite tasemele. Mis peaks olema teisiti, et akadeemia ja tööstuse koostöö hakkaks looma paremini nii vastastikust kui ka laiemalt ühiskondlikku väärtust? Oluline on, et teaduslikud ideed ja kontseptsioonid haakuksid tööstuse vajadustega. Kui ettevõttel on probleem, mille lahendamiseks puudub ülikoolil vajalik pädevus, pole mõtet koostööd alustada. Küsimus pole mitte üksnes rahas, millega tööstus koostöösse panustab, vaid eelkõige selles, kas probleem vastab teadlaste teadmistele ja uurimissuunale. Teadlased peavad jääma sõltumatuks ning ise otsustama, kas tööstuse tõstatatud küsimus kuulub nende pädevusvaldkonda. Vastasel juhul ei sünni häid tulemusi: ettevõte tunneb, et raha on raisatud, ja teaduski ei tee edusamme. Kui aga teaduslik pädevus ja tööstuse vajadus tõepoolest kokku langevad, võib koostöö osutuda väga viljakaks. Näiteks alustasime Müncheni tehnikaülikoolis uurimisprojektiga, mida ma ise praegu juhin ning mille eesmärk on hinnata liikuvuse olelusringi. Küsimus on selles, kas autode keskkonnamõju on mõistlik hinnata ainult summutitorust väljuva süsihappegaasi põhjal. Euroopa Liit on lähtunud siiani suuresti just sellest kriteeriumist, kuigi praegu paistab arusaam muutuvat märksa nüansirikkamaks. Tegelikult ei tule arvesse võtta mitte ainult seda CO₂ kogust, mis väljub autost kasutamise ajal, vaid ka auto tootmisel tekkivat süsihappegaasi. Akude valmistamine on väga süsinikumahukas praktika, samas võivad roheline teras ja uued tootmistehnoloogiad heidet tulevikus oluliselt vähendada. Seetõttu tuleb vaadata kogu olelusringi: kõiki autoga seotud etappe alates toormaterjalidest ja tootmisest ning lõpetades ringlussevõtuga. See on muidugi väga keeruline ülesanne, sest eeldab paljude teaduslike ja insenertehniliste lähenemiste ühendamist. See tähendab omakorda, et eri teaduskultuuridest pärit inimesed peavad õppima üksteise keelt ja suutma omavahel rääkida. Ilma selleta tegelikku koostööd ei teki. Me elame tehnoloogiliselt väga keerulises maailmas, kuid me peame õppima selle keerukusega toime tulema. Selles toimetulemise vedamises väljendubki ühe juhtiva ülikooli oluline missioon. Me teame, et Saksamaa kuulub maailma juhtivate tööstusriikide hulka. Kas see tähendab ühtlasi, et Saksamaa ülikoolide ja ettevõtete vahel valitseb parem suhe kui teistes Euroopa riikides? Jah, sellel suhtel on pikk traditsioon. Võtame näiteks Müncheni Tehnikaülikooli: see asutati 1868. aastal, seega on ülikool üle 150 aasta vana. Samas ei olegi see tegelikult nii väga pikk aeg. TalTech asutati 1918. aastal, mil meie olime umbes 50-aastased. Igal juhul sündis Müncheni Tehnikaülikool Baieri ja Saksamaa industrialiseerimise ajal. Meil oli selliseid leiutajaid nagu Carl von Linde, kes töötas välja külmutusseadme ja rajas ettevõtte, mis tegutseb tänaseni – Linde. Ometi ei kiputud nende 150 aasta jooksul teadust ja inseneeriat praktiliste rakendustega kuigivõrd süsteemselt seostama. Sidusama, teadlikuma ühendamisega hakati meie ülikoolides tegelema alles umbes 30 aastat tagasi, kui minust sai president, sest mu arvates oleme me ühiskondlikult kohustatud ettevõtlikkuse vaimu kujundama. Me peame kasvatama noori leiutajaid, kellel on nutikad teadusideed ja tugevad tulemused, ning toetama neid ettevõtete loomisel. Peamine pole kusjuures see, kas nad saavad rikkaks või mitte. Oluline on, et meie tehnoloogiline keskkond muutuks mitmekesisemaks. Sama põhimõte kehtib ka väiksemate riikide ja piirkondade puhul. Vaadake kas või Baierit: veel 50 aastat tagasi ei olnud see sugugi nii tugev majandus- ja innovatsioonikeskus nagu praegu. Eesti ja tema naabrid on samuti väikesed. Kuid majandust ei loo mitte niivõrd suurus, kuivõrd just leiutised, ideed ja innovatsioon. Ja siin tuleb taas mängu kogu Euroopa: Euroopa saab sellist keskkonda toetada – ja toetabki. „Majandust ei loo mitte niivõrd suurus, kuivõrd leiutised, ideed ja innovatsioon.“ Paljud ülikoolid räägivad täna ettevõtlikkusest, kuid teadust ei saa iseenesest praktiliseks mõjuks muuta. Mis on teie kogemuse põhjal suurimad teaduse, tehnoloogia ja ettevõtluse vahelised takistused – ning millist kultuuri peab ülikool teadlikult kujundama, et ettevõtlikkus muutuks teadusõppe loomulikuks osaks? Minu kogemuse põhjal peitub peamine takistus selles, kuidas noori ülikoolis kujundatakse. Kui ma olin noor, ei tulnud mulle kordagi pähe ettevõtet või idufirmat luua, sest mind ei suunatud sellele mõtlema. Ülikoolis olid teadus ja uurimistöö ning äri üksteisest selgelt lahus, nende kahe vahele ei tekkinud peaaegu mingit sidet. Pikka aega valitses Saksa ülikoolides arusaam, et tuleb vaid teha võimalikult suurel hulgal teadust, sõltumata sellest, milline võiks olla teadustöö praktiline väärtus või selle rakendus- ja ettevõtlusalane seostatus. Kuid niisugune hoiak ei kujunda riskijulgust ega ettevõtlikku meelt. Äri tähendab alati riski – mõnes mõttes isegi suuremat kui teadusliku labori oma. Muidugi valitsevad ka laboriski omad riskid, sest inimene võib jääda mõne uurimisteemaga ummikusse ega jõua silmapaistvate tulemusteni. Ent ettevõtluses lisandub sellele otsene vastutus, mis puudutab otsuseid, raha ja teostamist. Seetõttu meeldib mulle rääkida ettevõtlikkuse vaimust. See ei tähenda, et igaüks peaks asutama idufirma. Kõigile äritegemine ei sobigi. Aga samuti ei tohiks kõigilt eeldada, et nad peavad pühendama kogu oma elu ainult teadusele. Minu arvates oleks õige lahendus selline ökosüsteem, mis võimaldaks teadusel ja ettevõtlusel üksteist toetada. Selline lähenemine nõuab teadlikult kujundatud ülikoolikultuuri. Ettevõtlik mõtteviis ei teki iseenesest: selleks et see hakkaks ülikoolis kanda kinnitama, tuleks seda ülikooli sees teadlikult toetada. See tähendab muuhulgas, et väärtustada tuleks ettevõtluskogemusega õppejõudude panust ja kaasatust. Kui soovite tuua ülikooli professoreid, kes on huvitatud ettevõtlusest, loonud idufirma või tegutsenud ärimaailmas, peaksite suhtuma nende ärialasesse kogemusse kui ilmselgesse tugevusse. Määrav ei tohiks olla üksnes see, mitu artiklit on nad jõudnud teadusajakirjades avaldada. Väga pikka aega oli peaaegu ainus professori valimise kriteerium teaduslik tulemuslikkus, mida mõõdeti publikatsioonide arvuga, mitte isegi patentidega. Nüüd sellest enam ei piisa: arvesse tuleb võtta ka ettevõtluskogemust ja teadustöö praktilist mõju. Kui mõelda tehnikaülikooli hariduslikule missioonile, siis milliseid inimesi peaks see tänapäeval kujundama? Kas sügava erialase pädevusega spetsialiste, eri valdkondi ühendavaid mõtlejaid, ettevõtliku hoiakuga insenere – või uut tüüpi lõpetajaid, kes suudavad kasutada kõiki ülalmainitud rolle? Jällegi on kõige olulisem see, et ühe ülikooli katuse all antaks ruumi väga erinevatele annetele ja mõtteviisidele. Ehk siis mitmekesisus. Ülikooli tuleb eri taustaga inimesi ning õpingute jooksul tuleb erilaadseid andeid märgata, arendada ja toetada. Üks keskseid hariduslikke eesmärke peaks olema avatus maailmale, mis pole ju niivõrd õppeaine, kuivõrd hoiak. Samavõrd oluline on õpetada meeskonnatööd, näiteks väikeste projektide kaudu, millel ei pruugigi olla otsest ärilist tähtsust, kuid mille käigus õpitakse koostööd tegema, üksteist mõistma ja koos tegutsema. Ettevõtte loomiseks on vaja nii teaduslikku või insenertehnilist pädevust kui ka ärivaistu. See tähendab juba iseenesest, et vaja läheb erineva taustaga inimesi. Just seetõttu on meeskonnatöö niivõrd oluline. Meie kogemus näitab, et kui idufirma ei suuda arendada meeskonda, on ettevõte määratud enamasti ebaõnnestuma. Samas peab iga lõpetaja, iga vilistlane, kes ülikoolist lahkub, olema oma erialal teaduslikult tugev. Olgu selleks keemia, füüsika või mõni muu valdkond – tal peab olema kasutada ajakohane teadmine ja hea ülevaade oma erialast. Kindlasti tuleb õppetöö käigus harjutada kõrgetasemelist uurimistööd, mis võib keskenduda väga konkreetsele teemale. Kuid see ei tähenda, et koolitada tuleks ainult kitsaid spetsialiste, kes ei vaata enda ümber ega küsi, millist laiemat kasu nende teadmistest võiks sündida. Vaja läheb erinevate omaduste kombinatsiooni. Oluline on, et ülikoolis oleks koht nii tulevasel tippteadlasel kui ka inimesel, kellel on oma töö suhtes hea praktiline vaist. Mõlemat tüüpi inimesed on ülikoolile vajalikud. „Ettevõtlik mõtteviis ei teki iseenesest: selleks et see hakkaks ülikoolis kanda kinnitama, tuleb seda ülikooli sees teadlikult toetada.“ Eesti-suguste väikeriikide jaoks on oluline olla ühtaegu sisemiselt tõhus ning maailmas nähtav ja eristuv. Kuidas võiksid piiratud mastaabiga riigid kujundada rahvusvahelise kaaluga ning tehnoloogiliselt innovatiivseid ülikoole ja innovatsiooniökosüsteeme? Kõigepealt tuleb öelda, et Eestil on suur ajalugu ning inimestel on põhjust olla enesekindlad ja oma riigi üle uhked. Tegu on küll väikse riigiga, kuid selle saavutused on märkimisväärsed. Uues geopoliitilises olukorras peab Eesti olema ühtlasi vapper riik, sest asub Venemaa vahetus läheduses. Kui ma räägin enesekindlusest, pean silmas seda, et Eesti võib ühelt poolt loota Euroopa toetusele, kuid teisalt on tal endalgi Euroopale palju pakkuda. Asi pole muidugi turismis. Häid paiku, kuhu minna, leidub kõikjal – Baieris, Belgias või mujal. Eesti tugevus seisneb milleski muus. Kuna Balti riigid polnud pikka aega meie vaateväljas, mõistsin alles hiljuti, kuivõrd muljetavaldav on olnud Eesti areng. Te mängite igati arvestatavat rolli telekommunikatsiooni, IT ja nüüd ka tehisintellekti alal. Kui ma seda peaaegu kümme aastat tagasi nägin, toetasin tugevalt mõtet siduda Tallinna Tehnikaülikool EuroTeQ ehk EuroTechi ülikoolide alliansiga, mille asutasin 2006. aastal koos oma kolleegi, Taani Tehnikaülikooli professori Lars Palleseniga. Alguses oli see sisuliselt kahepoolne algatus. Meil polnud veel suurt, laiemat võrgustikku taotlevat plaani. Tahtsime teha lihtsalt eri tausta ja mõtteviise omavate partneritega koostööd. Baierlased erinevad taanlastest, sest nad elavad erinevas keskkonnas ja neil on teistsugused harjumused. Ometi on meil valdkondi, milles oleme sarnased, ja teisi, mille puhul me suudame üksteist täiendada. Sellest mõttest sündiski soov luua allianss. Hiljem liitusid sellega teisedki ülikoolid: Lausanne’i tehnikaülikool, Eindhoven ja École Polytechnique. Nüüd on ka TalTech minu teada alates 1. jaanuarist EuroTechi ülikoolide alliansi ametlik liige. See on suurepärane areng ja näitab, et TalTechi näol on tegemist Euroopas kõrgelt hinnatud, tugeva ülikooliga. Mul on hea meel kuuluda selle rahvusvahelisse nõukokku. Eesti on väike riik, aga ometi on sellel riigil nõnda silmapaistev ülikool. Miks silmapaistev? Sest seal on suurepärased üliõpilased, tugev personal ja väga head õppejõud. Eesti on näidanud, et ka väike riik võib leida oma tee, kui ta ühendab omavahel konkurentsi ja koostöö. Seda pannakse maailmas tähele. Siis öeldakse Hiinas või Ameerika Ühendriikides: Eestis toimub midagi huvitavat, vaatame ehk lähemalt. Ütlen seda ka sellepärast, et minusugustele inimestele, kes alustasid teaduskarjääri 1970. aastate alguses, oli Euroopa toona palju väiksem koht. Hispaania ja Portugal polnud veel Euroopa Liidu liikmed ning ajaloolistel põhjustel jõudis Saksamaale vaid näpuotsaga Hispaania ja Portugali järeldoktoreid või doktorante. Nad läksid pigem Inglismaale. Ameeriklasedki ei võtnud neid riike toona eriti tõsiselt. Mina olin üks neid Saksamaa professoreid, kes toetas väga tugevalt ideed tuua noored talendid üle Euroopa kokku. Sedasi saingi ma kokku oma esimesed järeldoktorid. Samal ajal tundus kõik Oderi jõest ida poole jääv meie jaoks väga kauge. See kuulus teise süsteemi, Nõukogude impeeriumi. Seetõttu ei omanud riigid nagu Usbekistan, Kasahstan, Kõrgõzstan või isegi Gruusia mu jaoks pikka aega suuremat tähendust, sest neisse lihtsalt polnud võimalik minna ega neid tundma õppida, poliitiliste süsteemide erinevusest rääkimata. Siis aga saabusid 1989. ja 1990. aasta suured muutused. Praegu olen kaasatud aupresidendi rollis uue, Taškendis asuva rahvusvahelise ülikooli, New Uzbekistan University asutamisse. Tegu on ingliskeelse ja tõeliselt kõrgetasemelise õppeasutusega. Riik investeerib sellesse palju, sest elanikkond on noor. Kui Saksamaal on mediaanvanus 48 aastat, siis Usbekistanis 29,5. Sedasi väljendub tulevik. Just seetõttu viib Usbekistani president kõrgharidussüsteemis läbi suuri reforme. Üleüldse liiguvad sealsed koolid läänelike standardite poole ning uus ülikool peaks pakkuma eeskuju kogu riigile, seda enam, et Usbekistanis on umbes 30–35 miljonit elanikku. Midagi sarnast teen ka Gruusias, Kutaisi rahvusvahelise ülikooli juures. Gruusia on muidugi palju väiksem riik, kuid sealgi on eesmärk rajada rahvusvahelise lähenemisega uus ülikool, millest võiks saada kogu riigile eeskuju. Ma teen seda lähtuvalt oma veendumusest: on äärmiselt oluline siduda neid paiku laiema euroopaliku vaimuruumiga. Kui seda ei tehta, jäävad nad kõrvale. Ometi on nad suunatud Lääne-Euroopa poole, ja see sisendab minusse suurt lootust. „Eesti on näidanud, et ka väike riik võib leida oma tee, kui ta ühendab omavahel konkurentsi ja koostöö.“ Kui vaadata Euroopa tulevikku ülikoolide, teaduse ja innovatsiooni rakursist, siis mis annab teile praegu kõige rohkem lootust – ja mis paneb Euroopa globaalse rolli pärast kõige rohkem muretsema? Kui me teeme koostööd ja austame kultuuride mitmekesisust, mis on meie riike kujundanud, näen ma Euroopa jaoks õitsvat tulevikku. Meil on erinevad ajalood ja ajaloolised arengud. See on esimene asi, mida kõik peavad austama. Vastasel juhul ei võitle inimesed koos. Vastasel juhul ei tõmba Euroopa idee ligi mõningaid vähemusi või rahvusrühmi. Aga kui mõistame neid erinevusi, kui austame erinevaid keeli ja kultuuritaustu, siis leiab Euroopast tohutul hulgal talenti, mida saab tuleviku jaoks kasutada. Mitte ainult poliitilise jõuna, kuigi ka seda, sest ameeriklased räägivad „America first”. Lisagem sellele Venemaa või hiinlased – me elame praegu hullus maailmas, sest mitme praeguse riigijuhi otsused on ettearvamatud ja mõjutavad inimesi väljaspool nende juhitavaid riike. See ongi minu suurim mure: üksikute võimsate juhtide – nagu Putini, Trumpi ja Hiina juhtide – otsused määravad väga paljude inimeste tulevikku. Venemaa Ukraina-vastases agressioonisõjas kaotavad oma elu kümned tuhanded noored inimesed. Mõnikord olen šokeeritud, nähes, kuidas ajalugu kordub. Arvasin, et seda ei juhtu ning et ühiskonnad ja poliitilised juhid on võimelised meie ajaloost õppima. Kui olin hiljuti Samarkandis, nägin sõjamemoriaali, millele oli kantud sadu nimesid – need kuulusid inimestele, kes surid sõjas, mille alustas Hitler. Kui hullumeelne. Nii nagu toona, on praegugi konflikti fookuses loodusvarad. Trump vaatab Ukrainat ja ütleb: me aitame teid, aga tahame teie loodusvarasid. Nägin neid nimesid – sadu noorte inimeste nimesid, kes olid sündinud ajavahemikus 1918–1923. Minu vanemate põlvkond. Nad kaotasid oma elu, sest nad saadeti Usbekistanist sõtta surema. Muidugi hukkus seal ka palju sakslasi. Me muidugi teame, mis juhtus hiljem selle hullumeelse sõja jätkuna Stalingradis ja kõikjal mujal. Ajalugu on meile õppetunni andnud, aga me ei ole sellest õppust võtnud. Mida me siis nüüd teha saame? Saame näidata, et usume Euroopa väärtustesse, et oleme ühtsed ja et maailm ei saa meiega mängida. See on asja mõte. Ja ka siin – te küsisite, millised peaksid olema ülikoolide uurimissuunad. Saksamaal oleme kindlasti õppinud, et peame olema kaitsetehnoloogiate suhtes avatud. Aastakümneid arvasid paljud, mina kaasa arvatud, et igal pool saab valitsema rahu. Et kaitse ja seega ka kaitsetehnoloogiate järele pole mingisugust vajadust. Paljud inimesed Saksamaal ütlesid, et see militaarne „kraam“ on „kuradist“. Aga nüüd teame, et see on vajalik, sest selle abil on võimalik kaitsta omaenda elu. Ülikoolidki peaksid olema avatud neile inimestele, kelle teaduslikku ja tehnoloogilist taipu läheb vaja vabaduse kaitsmiseks. Me peame andma neile võimaluse oma talenti rakendada. Maailm on muutunud ja meil tuleb seda kahjuks tunnistada. Ent sama oluline on teada, et Euroopa on tervikuna stabiiline ning tugeva teadusliku ja tehnoloogilise teadmisega paik. „Saame näidata, et usume Euroopa väärtustesse, et oleme ühtsed ja et maailm ei saa meiega mängida.“ Wolfgang Herrmann esines 13. mail 2026 TalTechi arengukonverentsil ettekandega „Tehnikaülikoolide peamised arenguvõimalused tänapäeva maailmas“. Konverentsil võeti kokku Tallinna Tehnikaülikooli viimase viie aasta olulisemad saavutused, tutvustati uue arengukava sihte ja arutleti koos väliste ekspertide ning otsustajatega ülikooli tulevikusuundade üle.