Tiia Rüütmann: enne süda, siis aju!

Tiia Rüütmann: enne süda, siis aju!. 23.10.2024. Mis on inseneripedagoogika? Pedagoogika on üldine teadus õpetamisest ja õppimisest. Inseneripedagoogika on üks pedagoogika paljudest harudest, nagu näiteks ka andragoogika, muuseumi- , eelkooli-, militaar-, ettevõtlus-, sotsiaal-, interpretatsioonipedagoogika jpt. Inseneripedagoogika populaarsus tõusis pärast Teist maailmasõda, mil tehnikaülikoolidesse asusid õppejõududena tööle tööstusest pärit tegevinsenerid, kes vajasid tulemuslikuks õpetamiseks teaduspõhiseid õpetamisoskusi. Inseneripedagoogika eesmärk on õpetada tulemuslikult STEM-erialade (loodusteaduste, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika) spetsialiste. Inseneriõpe eeldab tudengilt süsteemset mõtlemist ja korralikku lähtetaset – gümnaasiumis omandatud reaal- ja loodusteadusi. Ainult nii on võimalik kitsamalt spetsialiseeruda. Insenerivaldkonna õppejõud võiks lisaks oma valdkonna heale tundmisele õppida STEM-valdkonna didaktikat, mis pole ainult inseneripedagoogika haru, vaid ka õpetamise kunst, mille kandvaks teljeks on õpetamise-õppimise mõistmine ühtse protsessina. Inseneripedagoogika kujutab endast sisupõhist kõrgema astme insenerihariduse alust, mis arvestab valdkonna eripäradega. Mõni aeg tagasi viis TalTechis läbi töötoa EPFL-i õppejõud Marc Laperouza, kes rõhutas ühte keskset inseneripedagoogika põhimõtet: „Content is the King!“. Esmatähtis on õppesisu! Tehnikaülikooli tullakse õppima erialaspetsialistiks ning õppetöö eesmärgid ja õpiväljundid, metoodikad, õppekeskkond, õpiülesanded jms. valitakse ja/või koostatakse lähtuvalt õppesisust, mille põhjal luuakse õppeaine ja -tundide didaktiline struktuur ja konstruktiivne sidusus. Võrreldes teiste valdkondadega kaasneb STEM-õppeainete pedagoogikaga palju vähem subjektiivsust, millest tuleneb ka üks inseneripedagoogika eripära. Ei demokraatia ega arvamuste paljusus ei oma STEM-valdkonna õpetamisel suuremat tähtsust – gravitatsioon kehtib riigikorrast ja maailmavaatest hoolimata. Siin tuleb arvestada lihtsalt loodusseadustega, vastavate normatiivide, ISO-standardite ja tõendatud faktidega. See, kas sild saab ja jääb ohutult funktsioneerima, ei põhine mitte inseneri arvamusel, vaid teadmistel. Teadmised, oskused, faktid ja vastutus on omavahel tihedas seoses, katse-eksituse meetod ja arvamine võivad minna ühiskonnale liiga kalliks maksma. Seetõttu pole üllatav, et eksisteerib rahvusvaheline Inseneripedagoogika Ühing IGIP, mis koordineerib tehnikaülikoolide õppejõudude pedagoogilist koolitust, arendab pidevalt oma prototüüpõppekava ja akrediteerib tehnikaülikoolide inseneripedagoogika keskusi. Kuidas tunda ära tulevast inseneri? Insener pole diagnoos ja kindlasti pole tulevane insener Jaan Tatika sarnane leiutaja, kelle leidlikkus on eksinud liialdustesse. Tõelise tulevase inseneri võib ära tunda iseloomulikest omadustest ja erinevatest huvidest, mis viitavad tema loomupärasele kalduvusele tunda huvi või kirge STEM-valdkonna, inseneriteaduste ja tehnika vastu, mis aga sugugi ei tähenda, et ta peaks olema „pehmetes valdkondades“ võhik. Tulevane insener huvitub probleemilahendustest, ta otsib loovaid ja praktilisi vastuseid,  suudab analüüsida olukordade eri vaatenurki, mõtelda kriitiliselt ja loogiliselt. Ta oskab näha ette oma otsuste võimalikke järelmeid. Tema uudishimu ajendab teda uurima loodusteadusi ning tehnoloogiaid; seda, kuidas asjad töötavad ja võiksid töötada. Ta märkab logisevaid mutreid ja turritavaid naelu ning parandab vead. Aga ta võib lüüa kaasa ka laulukooris või tantsuansamblis, teeb sporti, käib kohtingutel ja pidudel, temas võib olla paras annus romantikat. Minu kunagine hea õppejõud, professor Enno Siirde, ütles meie kursuse noormeestele enne kevadist sessi, et ärge siis suures õppimisetuhinas unustage oma neiule enne jaanipäeva üht sireliõit kinkimast. Tulevast inseneri võib olla raske ära tunda, seda mitmel põhjusel. Kuigi on olemas teatud tunnused ja omadused, mis võivad viidata inimese potentsiaalile, ei määra tema tulevast karjääri mingid kindlad märgid. Fookus võib aja jooksul muutuda ja paljudel ongi  keeruline oma mitmekülgsete huvide seast seda õiget välja valida. Võin tuua näiteks ühe oma kunagise kursusekaaslase TPI-st, kes pärast insenerihariduse omandamist asus õppima muusikaakadeemiasse ja on nüüd hoopis laulja. Tunnustatud doktor Arnold Seppo õppis enne arstiõpet mehaanikainseneriks, mistõttu hinnati tema valmistatud tehisliigeseid väga kõrgelt. Minagi ei tee enam päris inseneritööd, kuigi insenerimõtlemine on täiel määral alles. Õnneks on hakatud murdma teada-tuntud stereotüüpe, nagu tüdrukute sobimatust insenerivaldkonnaga. Ettevõtja ja insener, 2024. aasta hariduse sõber Taavi Kotka ütles tänavusel Aasta Õpetaja galal: „Kui sa tahad saada baleriiniks, tuleb teha trenni; kui sa tahad saada sportlaseks, tuleb teha trenni; kui sa tahad osata matemaatikat, tuleb teha trenni;  kui sa tahad saada inseneriks, tuleb teha trenni. Tüdrukud tahavad ka trenni teha. Neile tuleb lihtsalt anda võimalus!“ Tavaliselt langetakse kõige lihtsamalt välja just tehnikaülikoolidest, sest inseneriõpe eeldab suuremat pingutust, püsivust, tööd ja trenni ning kahjuks minnakse tihti kergema vastupanu teed. Heaoluühiskond on liikunud varasemalt põhimõttelt „Carpe diem!“ (nopi päeva!) uuele „Enjoy life!“ (naudi elu!). Siit ka üks põhjus, miks enam ei tahetagi väga pingutada ja miks kipuvad arvamused teadmisi asendama. Insenerivaldkonnas nii lihtsalt aga läbi ei aja. “Insener pole diagnoos ja kindlasti pole tulevane insener Jaan Tatika sarnane leiutaja, kelle leidlikkus on eksinud liialdustesse.” Inseneri aju ja inseneri süda Kui püüda pugeda inseneri ajju, on hea nipp lähtuda talle iseloomulikest omadustest ja väärtustest. Insenerid hindavad loogikat, täpsust, praktilisust ja tehnilist loovust – neid huvitab probleemide lahendamine. Nad väärtustavad tehnoloogiat ja teadust, praktiliste projektide uudset teostust, enesetõhusust ja kannatlikkust – insener  suudab sobiva lahenduse nimel pikalt pusida ja pingutada. Andke neile aega ja te saate suurepärase tulemuse! Kui aga püüda pugeda inseneri südamesse, siis kindlasti aitab siin avatus, ausus ja austus, huumor, kannatlikkus, heatahtlikkus, ärakuulamine, usaldus, aga ka kunst ja muusika. Pole need insenerid mingid nohikud, vaid päris vahvad sellid. Meenutage kas või laulupidude rongkäikude viimaseid tulijaid – TTÜ meeskoori lauljaid ja „Kuljuse“ tantsijaid, kes tõid pealtvaatajatele alati naeru näole! Šveitsi pedagoog Johann Heinrich Pestalozzi ütles juba 18. sajandil, et õpitakse mõistuse, käe ja südamega. Tehnikaülikooli moto on „Mente et Manu“, oleme oma südame osavalt käe ja mõistuse taha ära peitnud. Tänapäeval räägime kompetentsustest – ehk siis teadmistest, oskustest ja väärtushinnangutest, mis Pestalozzi põhimõtetega hästi kokku kõlavad. Kui süda on avatud, hakkab aju iseenesest õppima. Vaja läheb turvalist keskkonda, selgeid ootusi, usaldust, tahtmist, innustust ja huvi. Vastu tahtmist ja hirmuga ei õpi keegi. Mark Twain on öelnud, et lahkus on keel, mida kurdid kuulevad ja pimedad näevad. Mina poeksin enne südamesse ja siis ajju. Insenerivaldkonda õpetades on tegelikult oluline hoida aju ja südame vahel tasakaalu, ajju pugemise rõhk peaks esialgu olema loogikal, analüüsil, järelduste ja üldistuste tegemisel, selgel suhtlusel, kriitilisel mõtlemisel ja probleemilahendustel. Õppijad peaksid mõistma, kuidas nende töö võib maailma paremaks muuta; nägema, et enda tegemistega kaasneb ka globaalne vastutus – õppida tuleks mitte ainult aineid, vaid ka õppimist ennast. Kui see vundament on loodud, saab liikuda sügavama motivatsiooni ja kireni, mis tugevdab tulevaste inseneride pühendumust ja indu, suutlikkust õppida mõistuse, käe ning südamega. “Kui süda on avatud, hakkab aju iseenesest õppima. Mark Twain on öelnud, et lahkus on keel, mida kurdid kuulevad ja pimedad näevad.” Missioonist ja vastutusest Kuigi insenerikutse jaoks on üliolulised nii missioon kui ka vastutus, peaks õpetamisel ja kutse mõistmisel valitsema nende vahel tasakaal. Insenerikutse puhul on oluline rõhutada nii missiooni, vastutust kui ka valdkondlikku ja erialast asjatundlikkust ehk kompetentsusi, kuna need aspektid täiendavad üksteist ja aitavad mõista inseneritööd terviklikult. Rõhuasetused võivad muidugi sõltuvalt kontekstist ja õppija arengutasemest erineda. „Teadlased avastavad seda, mis juba eksisteerib; insenerid aga loovad maailma, mida pole varem olemas olnud“, ütles Theodore von Kármán. Tihti ei märgatagi, et kõik meid ümbritsevad ja meie elu lihtsustavad artefaktid on inseneride looming. Inseneridel on unikaalne, meie maailma kujundav roll. Inseneritöö tulemused – infrastruktuurist tehnoloogiliste lahendusteni – muudavad inimeste elu reeglina paremaks. See annab inseneritööle suurema tähenduse ja inspireerib õppijaid nägema oma kutse laiemat konteksti. Inseneriõpingute alguses aitab missiooni rõhutamine noort inimest motiveerida ja inspireerida, tekitada insenerikutse suhtes kirge, sest see annab mõistmise, et tulevane töö võib maailma positiivselt mõjutada, suureltki muuta. Kui üliõpilased on omandanud juba tehnilised teadmised ja valmistuvad praktiliseks tööks, tuleks keskenduda rohkem vastutusele. Sel hetkel peavad nad mõistma oma tegemiste võimalikke tagajärgi ja arvestama ohutuse, eetika ja jätkusuutlikkuse olulisusega. Peame õppima juhtima muutusi. Globaalne vastutus eeldab teadmiste, oskuste ja mõttemaailma arenemist – insenerivaldkond peab olema vastutustundlik ja professionaalne, tegutsema eesmärgipäraselt, väärtustama erinevaid erialaseid vaatenurki, toetama elusmaailma terviklikku ja loomulikku arengut ning oskama näha ette võimalikke ohte. Tänapäeva inseneri missioonil on neli dimensiooni: ära tee valesid asju; tee vähem, aga tee targalt; tee paremini; paranda asju, mida oled teinud valesti. „Teadlased avastavad seda, mis juba eksisteerib; insenerid aga loovad maailma, mida pole varem olemas olnud“, ütles Theodore von Kármán. Insenerikoolituse ülemaailmsed mured … Inseneride koolitajad Euroopas ja maailmas seisavad silmitsi paljude ühiste muredega, mis mõjutavad kiiresti muutuvate tehnoloogiate ja tööjõuturu vajaduste tõttu inseneriharidust. Kõige rohkem tuleb panustada STEM-valdkonna didaktika eripärade selgitamisse. Tihti tuleb tõestada õppesisu, mitte õpiväljundite ja seda toestava nn protsessikesksuse esmatähtsust. Ainuüksi õpetamisoskusega pole STEM-valdkonnas võimalik õpetada. Muidugi on kõikjal probleeme nii STEM-valdkonnas pädevate õpetajate/õppejõudude leidmisega kui ka insenerivaldkonna vähese atraktiivsusega õppijate hulgas. Trend tekitab muret, kuna tööstused vajavad üha rohkem tehnikaspetsialiste. Ainuüksi Saksamaal on praegu puudus rohkem kui 300 000 STEM-professionaalist. See tähendab, et inseneride koolitajad peavad leidma viise, kuidas muuta insenerikutset atraktiivsemaks ja võimendada selle olulisust. Paraku tuleb selgitada ka insenerikutse töömahukuse põhjusi. Olulisele kohale on tõusnud nn kaasav inseneriharidus, mis toob kokku inimkesksuse, eetika olulisuse, tulevikutehnoloogiate ja tehisaru kasutuselevõtu, küberturvalisuse, säästva arengu eesmärgid, loodushoiu ja selle taastamise (mida ei saa korraldada insenerideta) ning globaalse vastutuse ja tootearenduse koos inseneridisainiga. Tuleb mõelda, kuidas edastada insenerikoolituses seda kõike parimal võimalikul viisil, kuidas võimendada arusaama inseneridest kui võtmeisikutest, kes suudavad pakkuda lahendusi kliimakriisile ja ressursside vähenemisele, isegi kui eri riikide haridussüsteemid pole suunatud kõnealuste probleemide lahendamisele. Tehnoloogia muutub kiiresti ja inseneride koolitajatel on vaja hoida õppekavasid ja õpetamismeetodeid kursis uuemate teadus- ja tehnoloogiaarengutega. Tihti võib inseneriõppe sisu aeguda juba enne, kui üliõpilased ülikooli lõpetavad. Digitaalne innovatsioon – kõik see, mis puudutab tehisintellekti, robootikat ja automatiseerimist – nõuab ainekursuste ja õppeprogrammide pidevat kohandamist, et need vastaksid tööstuse nõudmistele, kuigi bürokraatia ja inerts ei luba sageli õppekavasid kiiresti muuta. Inseneriõpe on väga ressursimahukas – vajatakse laboratooriume, õppeklasse, seadmeid, materjale ja kaasaegset tehnoloogiat. Paljudes riikides rahastatakse inseneriharidust ebapiisavalt, see aga piirab ülikoolide võimet pakkuda tipptasemel haridust ja praktikat. Insenerikoolitajatel tuleb üleilmselt arvestada, et inseneriturg muutub üha rahvusvahelisemaks ja konkurentsitihedamaks. Ettevõtted otsivad oma meeskondadesse insenere erinevatest riikidest, mis tähendab, et inseneriharidusel peab olema rahvusvaheline mõõde, see peab arvestama globaalseid standardeid ning ametialaseid kvalifikatsiooninõudeid. … ja koostöövõimalused Inseneripedagoogid ja -organisatsioonid kasutavad kohtumisteks ja kogemuste vahetamiseks mitmeid valdkondlikke rahvusvahelisi konverentse. Kokku saadakse vähemalt 4-5 korda aastas, teaduskonverentsidel. Samuti külastame üksteist Erasmus+ rahastuse toel. Meil on oma Teamsi keskkond, Zoomi koosolekud, blogid, vlogid ja ühine Chat, aga suhtleme ka Linkedinis. Viime läbi õpitube nii kohapeal, veebis kui ka hübriidvormis. Olen ise korraldanud viimase aasta jooksul viie erineva riigi tehnikaülikoolis inseneripedagoogika õppedisaini (Course Design) ja konstruktiivse sidususe õpitubasid. Muidugi mõista jagame omavahel uuemat teaduskirjandust, väärtuslikke teadusartikleid empiirilistest uuringutest ning parimatest praktikatest. Rahvusvahelises Inseneripedagoogika Ühingus on 75 liikmesriiki (sh Eesti) ja me teeme nende riikide tehnikaülikoolides akrediteeritud inseneripedagoogika keskuste või õpetamise ja õppimise teaduskeskustega pidevat koostööd. Inseneripedagoogika on rahvusvaheliselt reguleeritud valdkond. Vastav kutse on registreeritud nii Euroopa Liidu kui ka paljude teiste riikide kutseregistrites (USA-s, Ladina-Ameerikas, Austraalias, Kanadas, Jaapanis, jne). “Tänapäeva inseneri missioonil on neli dimensiooni: ära tee valesid asju; tee vähem, aga tee targalt; tee paremini; paranda asju, mida oled teinud valesti.” Mida teistelt õppida? Inseneripedagoogika valdkonnas on vastava hariduse kvaliteedi ja tõhususe parandamiseks võimalik õppida paljude rahvusvaheliste edulugude ja parimate praktikate põhjal. Praegu teevad ilma mitmed Euroopa tehnikaülikoolide konsortsiumid, mis pakuvad ülimalt väärtuslikke kogemusi. Selliste hulka kuulub EuroTeQ, mille liikmete hulka kuulub ka meie ülikool. Saksamaa ja Šveits paistavad silma oma tööstust ja haridust ühendavate koostöövormidega, eriti Duale Ausbildungi nimelise (duaalõppe ehk töökohapõhise õppe) mudeliga. Õppijad saavad töötada teooriaõppe kõrval otse tööstuses, mis võimaldab neil omandada juba õpingute ajal praktilisi oskusi ja kogemusi. Sellise praktika mõjul mõtestavad tudengid oma teadmiste seotust reaalse tööeluga, samuti on nad paremini valmis sisenema tööturule. Meie huviorbiidis on stuudioõpe – koostööprojektid ettevõtetega, mille käigus saavad kõigi astme üliõpilased lahendada koos tööstusinseneridega ettevõtete päriselulisi probleeme. Taanis ja Soomes on igati silmapaistval kohal probleemipõhine õpe (Problem-Based Learning ehk PBL) ja projektipõhine lähenemine inseneriharidusele. Näiteks Aalborgi ülikoolis, mis on UNESCO probleemõppe keskus, lahendavad tudengite ja tööstusinseneride ühised meeskonnad PBL-i raames päriselu probleeme. Selline lähenemine arendab nii praktilisi kui ka teoreetilisi oskusi, ajendab tudengeid aktiivselt lahendusi otsima ja siduma õpitut reaalse maailma ehk tööeluga. Holland ja Rootsi on loonud edukaid rahvusvahelisi inseneriõppe koostöövõrgustikke ja vahetusprogramme, mis arvestavad inseneritöö globaalsust ja mitmekultuurilisust. Põhjamaad eesotsas Norra ja Rootsiga integreerivad inseneriharidusse jätkusuutlikkust. See annab võimaluse õpetada, kuidas luua kliimamuutustega seotud probleemide käsitlemiseks tehnilisi lahedusi, kuidas keskenduda rohelisele tehnoloogiale ja keskkonnahoidlikele lahendustele. Jätkusuutlikkus muutub inseneride jaoks üha olulisemaks ja Eestiski võiksid tudengid oma töö ökoloogilist ja sotsiaalset mõju üha paremini mõista. Nii arendaksid nad tulevikuprobleemide lahendamiseks vajalikke oskusi. USA ja Suurbritannia inseneriharidusse on edukalt juurutatud pehmete oskuste (soft skills) – suhtlemise, meeskonnatöö ja juhtimise õpet. Lisaks keskendutakse inseneritöö eetilistele aspektidele, sealhulgas küberturvalisusest ja tehisintellektist tulenevatele ühiskondlikele ja keskkondlikele mõjudele. Singapuri, Jaapani, Lõuna-Korea ja Soome inseneriharidusse on edukalt integreeritud digitaalsed oskused. Kuna andmeanalüüs, programmeerimine ja küberturvalisus muutuvad inseneritöös üha olulisemaks, on vaja tagada, et tudengid oskaksid kasutada kaasaegseid digivahendeid, sh AI-d ja erinevaid digiplatvorme. Kaasaegsetest õpikogukondadest on saanud probleem- ja projektõppe jaoks väga oluline ühisõppimise tugisüsteem. Austraalia ja Uus-Meremaa on arendanud õpikogukondasid nii õppijate kui ka õppejõudude töö toetamiseks. Eestis tuleks pöörata vastavate kogukondade loomisele ja toetamisele rohkem tähelepanu. Nii et meil on veel paljutki teistelt õppida… “Ettevõtted otsivad oma meeskondadesse insenere erinevatest riikidest, mis tähendab, et inseneriharidusel peab olema rahvusvaheline mõõde.” Mida võiksid teised õppida meilt? Tehnikaülikoolis loodi 2001. aastal Eesti inseneripedagoogika keskus, mille esimeseks juhatajaks sai Jüri Vanaveski. Oleme nende aastate jooksul arendanud oma inseneripedagoogika koolkonda, mis tugineb Klagenfurti Ülikoolis 1972. aastal asutatud ja 2004. aastani arendatud koolkonna põhimõtetele. Nimetatud koolkonna loomist vedas IGIP-i looja, professor Adolf Melezinek. Pärast Melezineki lahkumist arendustööd lõppesid. Oleme jätkanud professori missiooni TalTechis, üheks põhjuseks tõsiasi, et Melezinek oli Austrias ja Tšehhimaal mu doktoritöö juhendaja. Arendasime edasi tema inseneripedagoogika psühhodidaktilist mudelit ja lisasime sellele uusi samme. Mudel on nüüdseks tehnikaülikoolide insenerivaldkonna õppedisainis ja konstruktiivse sidususe analüüsis tunnustatud alus. Teeme tihedat koostööd Tšehhi Tehnikaülikooliga Prahas, Slovakkia Tehnikaülikooliga Bratislavas ning Dresdeni Tehnikaülikooliga Saksamaal. Meie enda ülikooli kõrgkoolididaktika kursuste loomisel oleme lähtunud inseneripedagoogika psühhodidaktilisest mudelist. Selle kursuse on tänaseks veebis läbinud ka Riia Tehnikaülikooli ning Vilniuse Tehnikaülikooli õppejõud. Meie ülikoolis on koostatud õppekavapõhine õppejõudude koolitus, mis tagab alustavatele õppejõududele tulemuslikuks koolitamiseks vajalikud kompetentsused. Õppekava teaduspõhisel koostamisel kasutasime 1950. aastate lõpul toimunud USA kaitsealastest uuringutest pärit Delphi meetodit, mis võimaldab praktiseerida konsensusel põhinevat planeerimist ja probleemide lahendamist. Sellel praktikal  on tänaseks olemas IGIP-i akrediteering – meil on õigus viia läbi rahvusvahelisi koolitusi. Meil pole midagi häbeneda – oleme tehnikaülikoolide probleemõppe võrgustiku CDIO liikmed ja rakendame vastavaid põhimõtteid, mis on lõimitud IGIP-i ning inseneriorganisatsioonide koostatud tulevaste inseneride oodatavate kompetentsustega. Sel kombel liigume viienda tööstusrevolutsiooni poole, mis aga tähendab, et tuleb muuta nii õppejõudude koolitust kui ka kaasajastada õppekavu. Sarnaselt paljudele teistele maailma tehnikaülikoolidele suudame panustada ka STEM-õpetajakoolitusse, et leevendada õpetajate nappust, mis on meie tulevaste üliõpilaste vastavate lähteteadmiste vaates ülioluliselt tähtis. Meie spetsialistid on arendanud välja tulemuslikku õpetamist, mentorlust, programmijuhtimist ja õppimist toetavaid õppematerjale. Koolitusi ja õpitube on viidud läbi nii Eestis kui ka välismaal. Oleme panustanud mitme Erasmus+ projekti tulemustesse. Muuhulgas tuleb mainida projekti ENTER, mille raames viisime oma inseneripedagoogika oskusteabe Kasahstani tehnikaülikoolidesse ning projekti EENTITLE, mis võimaldas teha sama Ladina-Ameerika tehnikaülikoolides. Projekti APPLE kaudu arendasime koostöös Berliini Tehnikaülikooliga kosmoseuuringute ja intelligentsete robotisüsteemide rakenduslikku õppekava. Analoogseid näiteid jagub. 2020. aastal kutsuti mind avaldama oma edulugu Insenerihariduse Liitude Rahvusvahelise Föderatsiooni (IFEES) ja Ülemaailmse Inseneridekaanide Nõukogu (GEDC) 2020. aasta kogumikus „Rising to the Top“. Artikkel kandis nime „Engineering Pedagogy – I did it my way“. Samal aastal omistas IGIP mulle Adolf Melezineki nimelise elutööpreemia. Tänavu valiti mind kolmandaks ametiajaks, s.t 2027. aastani IGIP-i presidendiks – selline tunnustus kinnitab, et olen suutnud suunata oma meeskonda tegema õigeid asju. IGIP-i akrediteering ja rahvusvaheline koostöö võimaldasid meil korraldada äsja lõppenud ICL2024 konverentsi „Tulevikukindel inseneriharidus globaalse vastutuse tagamiseks“, kus  esines 272 autorit 51 riigi tehnikaülikoolidest ja mis pälvis osalejatelt väga head tagasisidet. Suur tänu tehnikaülikoolile konverentsi toetamise eest! Ülikooli keskkond andis üritusele elu ja osalejatele edasise koostöö kontaktid. Tahaksin tänada Ija Stõuni, Kärt Kaset, Tiina Kasukit, Marika Olanderi, Eveliis Saart, Hants Kipperit, Kristo Karjustit, meie dekaani ja prodekaani, aga ka kõiki meiega koostööd tegevaid programmijuhte ja õppejõude suurepärase panuse ning toetava ühise mõtteruumi eest. Oleme Eesti ainuke tehnikaülikool, mis vastutab inseneride koolitamise, aga insenervaldkonna üldise populariseerimise eest. Meil on tehnikaülikooli nähtavuse suurendamisel täita oluline roll – selleks et riigitasandil arvestataks meiega nii seadusloomes kui ka poliitikate kujundamisel. Mente et Manu et Corde!