Inseneeria kasulik kunst

11.06.2024
Inseneeria kasulik kunst. 11.06.2024. TalTechi metallide tehnoloogia professor, inseneriteaduskonna dekaan Fjodor Sergejev pidas Industry 5.0 konverentsil ettekande inseneriakadeemiast kui uusi tehnoloogiaid õpetavast ja koostööd soodustavast platvormist ning sellega seotud vajadustest ning väljakutsetest. Trialoog mõtiskleb Sergejevi ettekande toel inseneeria ja inseneriakadeemia olulisusest Eesti olevikule ja tulevikule. Milleks maailmale inseneeria? Rääkides Eesti riigi, õppeasutuste, ettevõtete ja erialaliitude koostöös sündinud inseneriakadeemiast, võib tekkida mõneski inimeses mõte, miks on inseneeriat ülepea ühiskonnal vaja nõnda suurte ettevõtmistega, nõnda suures mahus toetada. Et anda sellele ammendav, ka kõige kahtlevamat vaimu rahuldav vastus, tuleks kõigepealt mõelda, mida „inseneeria“ ülepea tähendab. Kuidas seda defineerida? Loomulikult on võimalik inseneeriat erinevalt määratleda. Üsnagi põhjapaneva variandi pakub Ameerika Inseneride Professionaalse Arengu Nõukogu, mille kohaselt rakendab inseneeria „loovalt teaduslikke põhimõtteid konstruktsioonide, masinate, seadmete või tootmisprotsesside kavandamiseks või arendamiseks või nende kasutamiseks kas eraldi või kombineeritult; nende ehitamiseks või käitamiseks teadlikuna nende disainist; või nende käitumise prognoosimiseks konkreetsetes töötingimustes; kusjuures kõik need põhimõtted puudutavad kavandatud funktsiooni, toimimise ökonoomsust ning elu ja vara ohutust.“ See on üsna mahukas määratlus, mille tähendusväli ulatub teaduslikkusest ja loovusest moraalsete printsiipideni (elu ja vara ohutuseni), kõige keskmes siiski tehniliste seadmete toimivus ja areng. Selle kõrvale võib pakkuda mõnevõrra lühema ja praktilisema sõnastuse, mille kohaselt on inseneriteaduste ehk tehnikateaduste (inglise k „Engineering“) näol tegu distsipliinidega, mis käsitlevad mingi tehnikavaldkonna teoreetilisi aluseid, uurimis-, arvutus- ja projekteerimismeetodeid ning materjalide, toodete, tehnikaseadmete ja tootmisprotsesside väljatöötamist ja uuendamist. Samuti võib läheneda määratlemisele mängulisemalt, näiteks eitamise kaudu ja öelda lihtsalt, et ilma inseneeriata oleks teadus lihtsalt filosoofia. Sellise määratluse kaudu tõuseb esile inseneriteaduse praktiline aspekt – ühestki esemest pole kasu, kui see ei tööta, kui see ei muuda inimeste praktilist elu ühel või teisel moel paremaks. Õieti poleks inseneeriata meie elu mugavamaks muutvaid seadmeid olemaski – inimene, kelle peas võttis kuju esimene ratas, oli hingelt insener ning praeguses maailmas arendaks ta arvatavasti mõnda TalTechi uurimissuunda või oleks edukas start-up’i eestvedaja. Muidugi mõista põhineb ka inseneeria ideedel, ent sellest olulisem on siiski ideede rakendatavus; küsimus, kas ideest saab midagi teostatavat; midagi, mida annab igapäevases elus kasutada, nii et igapäevane elu muutuks mugavamaks, turvalisemaks ning oleks täis üha paremaid lahendusi. Samuti on selgemast selge, et inseneeriat poleks olemas ilma insenerideta. Kes on insener? Sõnaraamat pakub, et insener on „isik, kelle tööks on projekteerida või ehitada teaduslikest põhimõtetest lähtuvalt masinaid, mootoreid või elektriseadmeid, aga ka teid, raudteid või sildu.“ Leheküljelt inseneripuu.ee leiab järgmise määratluse: „Insenerid juhivad praeguseid ja tulevasi protsesse ning aitavad luua paremat tulevikku, kasutades loovust ja probleemilahendusoskusi.“ Wikipedia sekundeerib nii: „Insener (prantsuse keeles ingénieur, mis tuleb ladinakeelsest sõnast ingenium, „kujutlusvõime, leidlikkus“) on kõrgharidusega tehnikaspetsialist, kes kavandab, arendab, konstrueerib või kontrollib ehitustarindeid või tehnilisi seadmeid ning süsteeme, projekteerib ja korraldab nende valmistamist.“ Veebisaidilt insener.ee leiab aga järgmise määratluse: „Insener on tehnikaspetsialist, kes tegeleb keeruliste süsteemide arendamise, loomise või kontrollimisega. Insenerid loovad uusi ja moodsaid tehnilisi lahendusi ja täiustavad juba olemasolevaid.“ Kui püüda neid määratlusi kokku võtta, nende ühisosa tuvastada, võib öelda, et insener on loova vaimuga inimene, kes suunab oma loovuse praktilise vajadusega, tehnilist lahendust nõudvatesse küsimustesse. Samas arvestab insener oma loovuse realiseerimisel loodusseadusi, s.t loob ja arendab uusi teadmisi ning oskusi arendades tehnikateaduste haru. Kui Oscar Wilde ütles, et igasugune kunst on kasutu, siis võib seda määratlust ära kasutades öelda, et insenerid teevad kasulikku kunsti – nõnda kasulikku, et me ei tajugi seda kunstnina – põhjus ka selles, et inseneri eesmärk pole ennekõike ilu, vaid toimivus. Sajakorruseline tornelamu võib olla ilus, ent sellest ilust pole kasu, kui torn kohe pärast valmimist kokku variseb. Samas on kunstnike ja inseneride loomingul ka ühisosa: õnnestunud töö võib tekitada hämmastust ja imetlust. Toimivus ja ilu pole vastandid. Igatahes aitab inseneride kunst säästa elusid või lahendada kõikvõimalikke ühiskondlikke logistilisi probleeme – pole raske kujutada ette ummikute käes vaevlevat linna, kuhu rajatakse uus, tehniliselt keerukas ja innovaatiline viadukt või sild, mis vähendab drastiliselt ummikuid, sedakaudu tarbetult kuluvat töö- ja vaba aega, mille tulemusel tõuseb inseneride loomingust linnale otsene majanduslik kasu ning inimestele jääb kätte rohkem vaba aega. Jõudes tund aega kiiremini töölt koju, tänavad inimesed jumalat või vedamist, olgugi et nad peaksid tegelikult tänama insenere. Niisiis on insenere vaja kõige lihtsamateks, kuid olulisteks tegevusteks: selleks et teed oleksid turvaliselt sõidetavad; selleks et majad hoiaksid sooja ja pakuksid kaitset; selleks et masinad, mida me kasutame, võtaksid üha vähem elektrit, aega ja algressursse, või oleksid lihtsalt üha vaiksemad ja väiksemad, ühel või teisel moel üha mugavamad, kenamad kasutada. Milleks meile inseneriakadeemia? Nagu juba mainitud, on inseneriakadeemia Eesti riigi, õppeasutuste, ettevõtete ja erialaliitude koostööalgatus, mille eesmärkideks on tõsta inseneeriahariduse taset, suurendada valdkonna populaarsust ja inseneriõppel põhinevat tööjõudu osakaalu, sh peatada vastava tööjõu drastiline vähenemine, mida on hakanud viimase viie aasta jooksul osaliselt võimendama ka demograafiline olukord. Samas on meil käsil rohe- ja digipöörded. Valdkonna populaarsuse osas on akadeemia taotlused täiesti konkreetsed. Kui 2022. aastal oli inseneeria valdkonda kuuluvates õppesuundades õppivate noorte osakaal kõigi üliõpilaste hulgas 22,5 protsenti, siis 2029. aastaks soovitakse tõsta selliste tudengite osakaal 24 protsendini. Teiseks soovitakse vähendada inseneerias õppivate noorte katkestamisi. 2022. aastal katkestas valdkonna esimeses kõrgharidusastmes oma esimesel aastal õppetöö 31,1 protsenti tudengitest, akadeemia eesmärk on vähendada katkestajate määra 2029. aastaks 25 protsendi peale. Õppetöö sinnapaika jätmise vähendamiseks toetatakse edasijõudmist, parandatakse õppivate noorte tugisüsteemi, mis eeldab edusamme mentorluse, individuaalse juhendamise, nõustamise ja tasanduskursusevõimaluste osas. Loomulikult on vaja, et noor insener vastaks üha kiiremini muutuva tööturu ootustele. See tähendab, et akadeemia ajakohastab õppekavasid ja -suundi ning töötab vajadusel välja uusi programme või algatusi. Noorte loomingulisuse praktiliseks arendamiseks tehakse tihedat koostööd erinevate koolide õpilaste või tudengitega. Samal moel kantakse hoolt õpetavate inimeste arengu eest – rahastatakse õppevara, sh digitaalse õppevara arendamist ning rahvusvahelise teadmise kaasatust arendustegevustesse. On murettekitav, et inseneriakadeemia partnerkõrgkoolide – kuhu kuuluvad Eesti Lennuakadeemia, Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool, Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool – lõpetamise tulemuslikkus tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas on langenud kolmandiku võrra: ca 1200 lõpetanud õpilaselt 2018.-2019. õppeaastal 973 lõpetanud õpilaseni 2022.-2023. õppeaastal. Akadeemia vajalikkus on selge kahel tasandil. Esiteks kitsamalt – seoses tehnilise kõrghariduse arengutega. Teiseks aga laiemalt – seoses kiirete muutustega, mille keskel me parasjagu elame. Oleme nii rohe- kui digipöörete lävel. Ilmselt näeb iga inimene oma igapäevastes toimingutes juba täna, et vanad tehnoloogiad ei toimi ning on vaja leida kestliku arengu jaoks uued lahendused. Need muutused ilmnevad mitmel eri tasandil ning eeldavad kõik inseneeria-alaste teadmiste üha suuremat ühiskondlikku rolli. Siin tuleb tuua välja peamised tegurid. Esiteks keskkonnateadlikkuse kasv, mis väljendub nii kliimaneutraalsuse, rohepöörde kui ka ringmajanduse aktuaalsuses. Teiseks digitehnoloogia areng, mis leiab aset nii kvantitatiivsel kui ka kvalitatiivsel tasandil ning mõjutab meie elu kõiki tasandeid alates igapäevastest nutiseadmetest kuni suuri andmeid töötleva või lausa mõtestava tehisintellektini. Kolmandaks üleilmastumine ja sellega seotud ennustamatute protsesside kasv, globaalne ebastabiilsus, mille lahendamine eeldab mitte ainult vaimset keskendumist, vaid ka tehnoloogilist innovatsiooni. Neljandaks rahvastikumuutused – Eestis väljendub see migratsiooni, negatiivse iibe ja rahvastiku vananemise kaudu ning sellelgi on akadeemia tulevikule mõju. Näiteks ajavahemikus 2022 – 2031 jääb pensionile 33 protsenti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes töötavatest inimestest, mis suurendab niigi tööjõunappuse all kannatava valdkonnale langevat survet, aga ka circa 20 protsenti tehnikutest ja keskastme spetsialistidest. Kõik need neli aspekti mõjutavad viiendaks meie väärtusmaailma, mille nüansid on küll alatises muutumises, ent mis ka osalt seetõttu eeldab üksikisikult avatust ja paindlikkust, kiiret muutustega kohanemist. Sageli ei tähenda see sugugi senisest loobumist, vaid senise sidumist uuendustega ja toimise põhimõtete ümbermõtestamist, sh eetiliste aspektide tasemel. Kokkuvõtteks saab öelda, et mida dünaamiliseks muutub maailm, seda rohkem on meil vaja nutikaid inimesi. Inseneriakadeemia tahab olla selle nutikuse taimelava.
TalTechi metallide tehnoloogia professor
Trialoogi keeletoimetaja
Fjodor Sergejev | Foto: Rene Lutterus

Fjodor Sergejev | Foto: Rene Lutterus

Inimene, kelle peas võttis kuju esimene ratas, oli hingelt insener ning praeguses maailmas arendaks ta ehk mõnda TalTechi uurimissuunda.

TalTechi metallide tehnoloogia professor, inseneriteaduskonna dekaan Fjodor Sergejev pidas Industry 5.0 konverentsil ettekande inseneriakadeemiast kui uusi tehnoloogiaid õpetavast ja koostööd soodustavast platvormist ning sellega seotud vajadustest ning väljakutsetest. Trialoog mõtiskleb Sergejevi ettekande toel inseneeria ja inseneriakadeemia olulisusest Eesti olevikule ja tulevikule.

Milleks maailmale inseneeria?

Rääkides Eesti riigi, õppeasutuste, ettevõtete ja erialaliitude koostöös sündinud inseneriakadeemiast, võib tekkida mõneski inimeses mõte, miks on inseneeriat ülepea ühiskonnal vaja nõnda suurte ettevõtmistega, nõnda suures mahus toetada. Et anda sellele ammendav, ka kõige kahtlevamat vaimu rahuldav vastus, tuleks kõigepealt mõelda, mida „inseneeria“ ülepea tähendab. Kuidas seda defineerida?

Loomulikult on võimalik inseneeriat erinevalt määratleda. Üsnagi põhjapaneva variandi pakub Ameerika Inseneride Professionaalse Arengu Nõukogu, mille kohaselt rakendab inseneeria „loovalt teaduslikke põhimõtteid konstruktsioonide, masinate, seadmete või tootmisprotsesside kavandamiseks või arendamiseks või nende kasutamiseks kas eraldi või kombineeritult; nende ehitamiseks või käitamiseks teadlikuna nende disainist; või nende käitumise prognoosimiseks konkreetsetes töötingimustes; kusjuures kõik need põhimõtted puudutavad kavandatud funktsiooni, toimimise ökonoomsust ning elu ja vara ohutust.“

See on üsna mahukas määratlus, mille tähendusväli ulatub teaduslikkusest ja loovusest moraalsete printsiipideni (elu ja vara ohutuseni), kõige keskmes siiski tehniliste seadmete toimivus ja areng.

Selle kõrvale võib pakkuda mõnevõrra lühema ja praktilisema sõnastuse, mille kohaselt on inseneriteaduste ehk tehnikateaduste (inglise k „Engineering“) näol tegu distsipliinidega, mis käsitlevad mingi tehnikavaldkonna teoreetilisi aluseid, uurimis-, arvutus- ja projekteerimismeetodeid ning materjalide, toodete, tehnikaseadmete ja tootmisprotsesside väljatöötamist ja uuendamist.

Samuti võib läheneda määratlemisele mängulisemalt, näiteks eitamise kaudu ja öelda lihtsalt, et ilma inseneeriata oleks teadus lihtsalt filosoofia. Sellise määratluse kaudu tõuseb esile inseneriteaduse praktiline aspekt – ühestki esemest pole kasu, kui see ei tööta, kui see ei muuda inimeste praktilist elu ühel või teisel moel paremaks. Õieti poleks inseneeriata meie elu mugavamaks muutvaid seadmeid olemaski – inimene, kelle peas võttis kuju esimene ratas, oli hingelt insener ning praeguses maailmas arendaks ta arvatavasti mõnda TalTechi uurimissuunda või oleks edukas start-up’i eestvedaja.

Muidugi mõista põhineb ka inseneeria ideedel, ent sellest olulisem on siiski ideede rakendatavus; küsimus, kas ideest saab midagi teostatavat; midagi, mida annab igapäevases elus kasutada, nii et igapäevane elu muutuks mugavamaks, turvalisemaks ning oleks täis üha paremaid lahendusi.

Samuti on selgemast selge, et inseneeriat poleks olemas ilma insenerideta.

Kes on insener?

Sõnaraamat pakub, et insener on „isik, kelle tööks on projekteerida või ehitada teaduslikest põhimõtetest lähtuvalt masinaid, mootoreid või elektriseadmeid, aga ka teid, raudteid või sildu.“

Leheküljelt inseneripuu.ee leiab järgmise määratluse: „Insenerid juhivad praeguseid ja tulevasi protsesse ning aitavad luua paremat tulevikku, kasutades loovust ja probleemilahendusoskusi.“ Wikipedia sekundeerib nii: „Insener (prantsuse keeles ingénieur, mis tuleb ladinakeelsest sõnast ingenium, „kujutlusvõime, leidlikkus“) on kõrgharidusega tehnikaspetsialist, kes kavandab, arendab, konstrueerib või kontrollib ehitustarindeid või tehnilisi seadmeid ning süsteeme, projekteerib ja korraldab nende valmistamist.“ Veebisaidilt insener.ee leiab aga järgmise määratluse: „Insener on tehnikaspetsialist, kes tegeleb keeruliste süsteemide arendamise, loomise või kontrollimisega. Insenerid loovad uusi ja moodsaid tehnilisi lahendusi ja täiustavad juba olemasolevaid.“

Kui püüda neid määratlusi kokku võtta, nende ühisosa tuvastada, võib öelda, et insener on loova vaimuga inimene, kes suunab oma loovuse praktilise vajadusega, tehnilist lahendust nõudvatesse küsimustesse. Samas arvestab insener oma loovuse realiseerimisel loodusseadusi, s.t loob ja arendab uusi teadmisi ning oskusi arendades tehnikateaduste haru.

Kui Oscar Wilde ütles, et igasugune kunst on kasutu, siis võib seda määratlust ära kasutades öelda, et insenerid teevad kasulikku kunsti – nõnda kasulikku, et me ei tajugi seda kunstnina – põhjus ka selles, et inseneri eesmärk pole ennekõike ilu, vaid toimivus. Sajakorruseline tornelamu võib olla ilus, ent sellest ilust pole kasu, kui torn kohe pärast valmimist kokku variseb. Samas on kunstnike ja inseneride loomingul ka ühisosa: õnnestunud töö võib tekitada hämmastust ja imetlust. Toimivus ja ilu pole vastandid.

Igatahes aitab inseneride kunst säästa elusid või lahendada kõikvõimalikke ühiskondlikke logistilisi probleeme – pole raske kujutada ette ummikute käes vaevlevat linna, kuhu rajatakse uus, tehniliselt keerukas ja innovaatiline viadukt või sild, mis vähendab drastiliselt ummikuid, sedakaudu tarbetult kuluvat töö- ja vaba aega, mille tulemusel tõuseb inseneride loomingust linnale otsene majanduslik kasu ning inimestele jääb kätte rohkem vaba aega. Jõudes tund aega kiiremini töölt koju, tänavad inimesed jumalat või vedamist, olgugi et nad peaksid tegelikult tänama insenere.

Niisiis on insenere vaja kõige lihtsamateks, kuid olulisteks tegevusteks: selleks et teed oleksid turvaliselt sõidetavad; selleks et majad hoiaksid sooja ja pakuksid kaitset; selleks et masinad, mida me kasutame, võtaksid üha vähem elektrit, aega ja algressursse, või oleksid lihtsalt üha vaiksemad ja väiksemad, ühel või teisel moel üha mugavamad, kenamad kasutada.

Milleks meile inseneriakadeemia?

Nagu juba mainitud, on inseneriakadeemia Eesti riigi, õppeasutuste, ettevõtete ja erialaliitude koostööalgatus, mille eesmärkideks on tõsta inseneeriahariduse taset, suurendada valdkonna populaarsust ja inseneriõppel põhinevat tööjõudu osakaalu, sh peatada vastava tööjõu drastiline vähenemine, mida on hakanud viimase viie aasta jooksul osaliselt võimendama ka demograafiline olukord. Samas on meil käsil rohe- ja digipöörded.

Valdkonna populaarsuse osas on akadeemia taotlused täiesti konkreetsed. Kui 2022. aastal oli inseneeria valdkonda kuuluvates õppesuundades õppivate noorte osakaal kõigi üliõpilaste hulgas 22,5 protsenti, siis 2029. aastaks soovitakse tõsta selliste tudengite osakaal 24 protsendini.

Teiseks soovitakse vähendada inseneerias õppivate noorte katkestamisi. 2022. aastal katkestas valdkonna esimeses kõrgharidusastmes oma esimesel aastal õppetöö 31,1 protsenti tudengitest, akadeemia eesmärk on vähendada katkestajate määra 2029. aastaks 25 protsendi peale. Õppetöö sinnapaika jätmise vähendamiseks toetatakse edasijõudmist, parandatakse õppivate noorte tugisüsteemi, mis eeldab edusamme mentorluse, individuaalse juhendamise, nõustamise ja tasanduskursusevõimaluste osas.

Loomulikult on vaja, et noor insener vastaks üha kiiremini muutuva tööturu ootustele. See tähendab, et akadeemia ajakohastab õppekavasid ja -suundi ning töötab vajadusel välja uusi programme või algatusi. Noorte loomingulisuse praktiliseks arendamiseks tehakse tihedat koostööd erinevate koolide õpilaste või tudengitega.
Samal moel kantakse hoolt õpetavate inimeste arengu eest – rahastatakse õppevara, sh digitaalse õppevara arendamist ning rahvusvahelise teadmise kaasatust arendustegevustesse. On murettekitav, et inseneriakadeemia partnerkõrgkoolide – kuhu kuuluvad Eesti Lennuakadeemia, Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool, Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool – lõpetamise tulemuslikkus tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas on langenud kolmandiku võrra: ca 1200 lõpetanud õpilaselt 2018.-2019. õppeaastal 973 lõpetanud õpilaseni 2022.-2023. õppeaastal.

Akadeemia vajalikkus on selge kahel tasandil. Esiteks kitsamalt – seoses tehnilise kõrghariduse arengutega. Teiseks aga laiemalt – seoses kiirete muutustega, mille keskel me parasjagu elame. Oleme nii rohe- kui digipöörete lävel. Ilmselt näeb iga inimene oma igapäevastes toimingutes juba täna, et vanad tehnoloogiad ei toimi ning on vaja leida kestliku arengu jaoks uued lahendused. Need muutused ilmnevad mitmel eri tasandil ning eeldavad kõik inseneeria-alaste teadmiste üha suuremat ühiskondlikku rolli.

Siin tuleb tuua välja peamised tegurid. Esiteks keskkonnateadlikkuse kasv, mis väljendub nii kliimaneutraalsuse, rohepöörde kui ka ringmajanduse aktuaalsuses.

Teiseks digitehnoloogia areng, mis leiab aset nii kvantitatiivsel kui ka kvalitatiivsel tasandil ning mõjutab meie elu kõiki tasandeid alates igapäevastest nutiseadmetest kuni suuri andmeid töötleva või lausa mõtestava tehisintellektini.

Kolmandaks üleilmastumine ja sellega seotud ennustamatute protsesside kasv, globaalne ebastabiilsus, mille lahendamine eeldab mitte ainult vaimset keskendumist, vaid ka tehnoloogilist innovatsiooni.

Neljandaks rahvastikumuutused – Eestis väljendub see migratsiooni, negatiivse iibe ja rahvastiku vananemise kaudu ning sellelgi on akadeemia tulevikule mõju. Näiteks ajavahemikus 2022 – 2031 jääb pensionile 33 protsenti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes töötavatest inimestest, mis suurendab niigi tööjõunappuse all kannatava valdkonnale langevat survet, aga ka circa 20 protsenti tehnikutest ja keskastme spetsialistidest.

Kõik need neli aspekti mõjutavad viiendaks meie väärtusmaailma, mille nüansid on küll alatises muutumises, ent mis ka osalt seetõttu eeldab üksikisikult avatust ja paindlikkust, kiiret muutustega kohanemist. Sageli ei tähenda see sugugi senisest loobumist, vaid senise sidumist uuendustega ja toimise põhimõtete ümbermõtestamist, sh eetiliste aspektide tasemel. Kokkuvõtteks saab öelda, et mida dünaamiliseks muutub maailm, seda rohkem on meil vaja nutikaid inimesi. Inseneriakadeemia tahab olla selle nutikuse taimelava.