Trialoogi toimetaja
Ratas muutub linnas loomulikuks liikumisvahendiks siis, kui teekond on turvaline, arusaadav ja katkematu. Kui rattatee lõpeb ootamatult, kui see on liiga kitsas, halvasti märgistatud või sunnib ratturi keerulisse liiklusse, jääb ratas paljudele pigem juhuvalikuks kui igapäevaseks transpordiks.
Ebamugavate rattaradade probleemi on mõeldud lahendama FinEst Targa linna tippkeskuse rahvusvahelises Smart City Challenge’i programmi viienda vooru finalistide hulka valitud projekt „Safe and attractive cycling infrastructure“ („Turvaline ja atraktiivne jalgrattataristu“), mida veab TalTechi arvutisüsteemide instituudi vanemteadur Mairo Leier. Projekti eesmärk on luua tööriist, mis aitab linnadel hinnata rattataristu ohutust ja kvaliteeti ning otsustada, kus tuleb olemasolevaid teid parandada või kuhu oleks hea uusi ühendusi rajada.
Leieri sõnul sai projekt alguse Barcelona kergliiklusettevõtte Lane Patrol kogemusest. Ettevõte analüüsib igapäevaste praktikate kaudu linnade rattataristut: rattateed sõidetakse läbi ning teekonna kohta kogutakse pildi-, asukoha- ja muud andmestikku. Hiljem vaadatakse üle, kus on kulunud märgistus, augud, takistused, ohtlikud ristumised või muud ratturi jaoks olulised probleemid.
Selline töö annab linnale kergliiklusteede olukorrast küll vajaliku ülevaate, kuid on väga ajamahukas. „Suuremates linnades on sadade kilomeetrite kaupa rattateid, mistõttu on käsitsi tehtav analüüs väga aeglane ja ajamahukas,“ selgitas Leier.
Projekti mõte on lisada senisele andmekogumisele tehisintellektil põhinev analüüs. AI aitaks tuvastada pildi- ja sensorandmete kaudukatkendliku pinnasega, ohtlikke, halvasti tähistatud või parandamist vajavaid kohti. Nii saaks linn selgema pildi sellest, millised lõigud vajavad kõige kiiremini tähelepanu. Leier: „Meie eelis on see, et me ei alusta nullist. Olemas on nii inimesed, metoodika kui ka tarkvara, kelle ja mille abil saab hakata andmeid koguma ning analüütikat automatiseerida.“
„Meie eelis on see, et me ei alusta nullist. Olemas on nii inimesed, metoodika kui ka tarkvara, kelle ja mille abil saab hakata andmeid koguma ning analüütikat automatiseerida.“
Leieri sõnul tuleb rattataristu hindamisel vaadata ka liiklusõnnetuste andmeid. Nii saab täpsemalt aru, millised kohad on ratturitele ohtlikud ja kus võiks taristu parandamisega kaasneda kõige suurem mõju.
Linn saab rattateid hinnata senisest täpsemalt
Olemasolevate puuduste kõrval on samavõrd oluline hinnata tänavaid, kus rattateed praegu ei ole, kuid kus neid võib vaja minna.
Projekti pilootlinnad on Tallinn, Jõhvi, Tartu, Barcelona, Lviv, Kuldīga ja Istanbul. Selline varieeruvus annab võimaluse katsetada lahendust eri tüüpi probleemide peal. Lvivis on Leieri sõnul rattataristu pigem katkendlik, mistõttu tuleb vaadata, kuidas üksikud lõigud tervikuks siduda. Tartus on põhirõhk olemasoleva võrgustiku laiendamisel. Istanbulis teevad töö keerukamaks kitsad tänavad ja vähene rattataristu.
Lisaks tavapärastele näitajatele soovib meeskond võtta arvesse ka müra, õhusaastet, liikumisvooge ja teisi keskkonnaandmeid. Komplekssem andmestik annaks linnale võimaluse hinnata mitte ainult rattatee olemasolu, vaid ka selle mugavust, meeldivust ja terviklikkust.. „Eesmärk on muuta analüüs kordades kiiremaks, sest tehisaru suudab töötada pildi- ja andmematerjali läbi inimesest kümneid kordi kiiremini,“ kinnitas Leier.
Leieri sõnul tuleb rattataristu hindamisel vaadata ka liiklusõnnetuste andmeid. Nii saab täpsemalt aru, millised kohad on ratturitele ohtlikud ja kus võiks taristu parandamisega kaasneda kõige suurem mõju.
Linnainimesele tähendabki parem andmestik eelkõige turvalisemat ja loogilisemat rattateekonda.
Ohutust mõjutavad tee laius, nähtavus, ristumised, liikluskoormus, takistused ja ühendused teiste teelõikudega. „On oluline, et inimene saaks liikuda ühest linna otsast teise nii, et tee ei kaoks vahepeal ära ja et see oleks piisavalt lai,“ ütles Leier.
Pilootprojekti käigus valitakse igast linnast välja lõigud, millel saab katsetada erinevaid olukordi: katkendlikku rattataristut, kitsaid tänavaid, ohtlikke ristumisi, uusi ühendusvajadusi või täiendavate sensorite kasutamist.
Kui katsetused õnnestuvad, võiks lahendusest saada linnadele rattataristu kavandamise praktiline tööriist.
Ärimudel ja lahenduse täpne kasutusviis tuleb partneritega veel läbi rääkida. Leieri sõnul on praegu vara öelda, kas projektist kasvab välja eraldi teenus, olemasoleva tarkvara lisamoodul või mõni muu lahendus. Oluline on esmalt tõestada, et tööriist annab linnadele täpsemat ja kiiremini kasutatavat infot.
Praegu on „Safe and attractive cycling infrastructure“ („Turvaline ja atraktiivne jalgrattataristu“) üks FinEst Targa Linna tippkeskuse Smart City Challenge’i programmi viiest finalistist. Järgmine etapp on otsustav: aprillist augustini töötavad meeskonnad koos linnade ja ekspertidega välja detailse pilootprojekti – tegevusplaani, eelarve ja reaalse rakenduse loogika.
Sügisel hinnatakse projekte lõplikult ning viie seast valitakse välja kaks, mis saavad kuni 840 000 euro suuruse toetuse ja jõuavad teostatava pilootprojekti faasi. Valitud lahendused käivituvad 2026. aasta novembris ning kestavad 2028. aasta lõpuni.
„On oluline, et inimene saaks liikuda ühest linna otsast teise nii, et tee ei kaoks vahepeal ära ja et see oleks piisavalt lai.”
