Vastupidavus, linnade eluline küsimus

Vastupidavus, linnade eluline küsimus. 13.04.2026. Konverentsil, mida sidus teema „Kuidas kujundada vastupanuvõimelisi linnu“, jäi kõlama üks selge sõnum: vastupidavus ei ole enam kõrvalteema, vaid linnade ellujäämise põhitingimus. Päeva jooksul koorus sõnast resilience ehk vastupidavus tasapisi välja midagi tavapärasest konverentsisõnavarast palju konkreetsemat. Kui mõelda meie ajastule, mida kujundavad kriisid, siis on saabunud viimane hetk, et vastupidavuse udusest ideaalist hakkaks vormuma esile linnalist elu korraldav kandev põhimõte. Pärast ettekandeid ja paneeldiskussioone, mille raames käsitleti kõikvõimalikke teemasid alates üleujutustest ja kliimariskidest ning lõpetades küberrünnakute, hädaolukordade koordineerimise, digitaalse sõltuvuse ja Euroopa Liidu rahastusega, jäi kõlama mõte, et tänapäeva linn ei püüa enam lihtsalt targemaks saada, vaid püüab püsiva surve all toime tulla. Üleujutused, kuumalained, vananev taristu, küberebakindlus, desinformatsioon, sõjaoht, sotsiaalne killustumine, energianõrkus ja institutsionaalne ülekoormus pole enam eraldi poliitikavaldkonnad, mis ootavad kannatlikult oma järjekorda. Need põrkuvad omavahel ja võimendavad üksteist ning jõuavad üha sagedamini kohale korraga. Kui vana linn lubas tõhusust, siis uus peab lubama vastupidavust. „Kui vana linn lubas tõhusust, siis uus peab lubama vastupidavust.“ Konverentsi korraldas FinEst Targa linna tippkeskus, mille töös põimuvad teadus, linnade arendus ja praktilised katsetused. Selline roll tuli päeva jooksul korduvalt nähtavale – mitte ainult seetõttu, et konverents tõi kokku linnajuhid, teadlased ja praktikud, vaid ka seetõttu, et arutelud kaldusid loosungitest edasi – metoodikate, tööriistade ja institutsionaalse reaalsuse poole. Vastupidavus kui praktiline valitsemine Tallinna linnapea Peeter Raudsepp avas konverentsi selge sõnumiga: vastupidavus ei ole „valikuline“, „teoreetiline“ ega enam teisejärguline valik. See tähendab „praktilist valitsemist“. Linnad on sisemiselt tihedad ja põimunud süsteemid. Transport, energia, vesi, digiteenused ja hädaolukordadele reageerimine ei lagune kunagi vaakumis. Kui üks süsteem järele annab, hakkavad kõikuma ka teised. Mis tähendab, et vastupidavus pole mitte ainult tehniline, vaid ka süsteemne küsimus. Raudsepa sõnul tähendab valmisolek seda, et otsused võetakse vastu enne, mitte pärast kriisi. Tuleb olla kindel, et häirete korral jätkavad haiglad tööd, koolid jäävad avatuks, ühistransport liigub, digiteenused on kättesaadavad ja kommunikatsioon püsib läbipaistev. „Tuleb olla kindel, et häirete korral jätkavad haiglad tööd, koolid jäävad avatuks, ühistransport liigub, digiteenused on kättesaadavad ja kommunikatsioon püsib läbipaistev.“ Linnapea ettekandes oli tunda Eesti mõõdet. Ülimalt digitaalses ühiskonnas on vastavad süsteemid muutunud kriitiliseks taristuks. Kui digitaalne identiteet tõrgub, tõrguvad ka avalikud teenused. Kui side- ja kommunikatsioonisüsteemid satuvad löögi alla, kahaneb usaldus andmete tervikluse vastu. Valitsemine ise muutub nõrgemaks. Samas rõhutas Raudsepp piiri, mida paljud targa linna arutelud kipuvad endiselt hägustama: vastupidavus pole ainult tehnoloogia ehitada. Kodanikud peavad mõistma süsteemide toimet. Kogukonnad peavad saama päriselt kaasatud. Usaldus tuleb üles ehitada enne, kui jõuab kätte hädaolukord. Vastupidava linna anatoomia Vastupidavuse laiemat käsitust avas ÜRO asundusprogrammi linnade vastupidavuse üleilmse programmi juht Esteban Leon, kes tugines enam kui kahekümne aasta pikkusele töökogemusele katastroofidest ja konfliktidest räsitud linnades. Tema argument oli lihtne, kuid mõjus: linnad ei saa jääda „katastroofidele järele jooksma“. Muidu tähendab reageerimine ühtlasi hilinemist. Eesmärk on kujundada vastupidavaid linnu, mis suudavad kohaneda ja taastuda, enne kui mõne kataklüsmi vapustus paneb nad kokku varisema. Leon kujutas linna elava organismina, mille ruumilist struktuuri – seda, kuhu ja kuidas linn on ehitatud – võib pidada linna skeletiks. Taristu ja ökosüsteemid vastavad organitele. Kogukonnad ja majandus on linna südameks, valitsemine ja institutsioonid närvisüsteemiks. On selge, et kui organismi üks osa on nõrk, kannatavad kõik teised. Selline vaatenurk viis arutelu insenertehnilisest mõtlemisest palju kaugemale. Leoni sõnul ei muutu üleujutused humanitaarkatastroofideks mitte ainult vihma, vaid ka ebavõrdsuse tõttu. Kuumalained ei muutu surmavaks mitte ainult temperatuuri, vaid ka halva linnaruumi tõttu. Kogukonnad ei taastu mitte lihtsalt institutsionaalse sekkumise pärast, vaid ka seetõttu, et nad on omavahel seotud, organiseeritud ning võimendavad üksteist. „Sotsiaalne sidusus,“ ütles Leon, „pole pehme mõiste. See tähendab ka kriitilist taristut.“ Hiljem, arutades hädaolukordade üle, leidis Leon, et linnad alahindavad kõige sagedamini seda, kui halvaks olukord võib minna. Inimesed mõistavad kriisi tegelikku ulatust tihti alles siis, kui nad on selle sees. „Usaldus tuleb üles ehitada enne, kui jõuab kätte hädaolukord.“ Miks linnadel on endiselt raske varakult tegutseda Kui Leon andis päevale moraalse ja struktuurse keskme, siis TalTechi sotsiaalteadlane Peeter Vihma lasi linnalise valitsemise aadressil lendu päeva ühe kõige kriitilisema noole. Tema sõnul kipuvad linnad endiselt eristama pikaajalist strateegilist planeerimist ning lühiajalist reageerimist hädaolukordadele. Üks osa administratsioonist kirjutab strateegiaid. Teine tegeleb „liivakottidega“. Selline jagatus võis olla mõttekas ajal, mil kriisid olid eraldiseisvad ja suhteliselt harvad. Kattuvate kriiside, kliimasurve ja institutsionaalse pinge maailmas ei pruugi senine lähenemine enam töötada. Soome katsetele tuginedes kirjeldas Vihma püüdu rakendada linnaplaneerimises kõrge töökindlusega valitsemise loogikat – seda kasutatakse näiteks tuumajaamades, elektrivõrkudes ja muudes süsteemides, mille puhul pole katastroofiline läbikukkumine aktsepteeritav. Vihma meeskond lõi nn poliitilise operatsioonitoa, mis võimaldas katsetada erinevate tulevikustsenaariumide kaudu Helsingi strateegilisi plaane. Operatsioonitoas testiti pikaajalist kuumalainet, Venemaa metsapõlengutest tekkivat õhureostust, lennuliikluse häireid ja katastroofilist sademete hulka, mis modelleeriti 2011. aastal Kopenhaagenis aset leidnud tormi põhjal. Õppetund oli kõnekas. Ainult andmetest ei piisa. Eri valdkondade eksperdid loevad kaarte ja juhtpaneele erinevalt. Mõni otsustaja ei loe neid üldse. Kui linnad tahavad päriselt valdkonnaülest tegutsemist, peavad nad muutma tulevase kriisi nähtavaks, loetavaks ja emotsionaalselt tajutavaks. Vihma meeskond tegi valmis koguni libauudiste formaadis videoloo, näitamaks, kuidas sellist kompleksset kriisi kogetaks ja kajastataks. Poliitikud, märkis ta kuivalt, võivad küll strateegiatest hoolida, kuid eriti hoolivad nad sellest, kas neid hakatakse süüdistama. Vihma ettekandest jäi kõlama laiem mõte: probleem ei seisne mitte linnadele kasutada olevate andmete vähesuses, vaid vastupidi – nende rohkuses, ning see rohkus ei võimalda nõrutada andmetest välja rakendatavat teadmist. Londoni õppetund: loevad andmed, ent ka kriisi tegelik mõju Sarnase mure tõi oma ettekandes esile Suur-Londoni omavalitsuse strateegia, ennetuse ja kogukondliku vastupidavuse juht Kristen Guida. London on tema sõnul erakordselt andmerikas linn, millel on kasutada suur avatud andmeladu, tugev kaardistusvõimekus ning head partnerlussuhted ülikoolide ja teadusasutustega. Kuid andmed ei saa olla eraldi eesmärk omaette, sest on kasulikud ainult siis, kui aitavad vastata õigetele küsimustele. Guida näitas, kuidas London kasutab andmeid, et mõista pinnavee üleujutusriski, kuumastressist tulenevat haavatavust, rohetaristu potentsiaali ning taristu koordineerimise võimalusi. Kuid tema ettekande kõige olulisem mõte oli pigem sotsiaalne kui tehniline. Nimelt ei seisne kliimarisk üksnes sademetes ega kuumuses, vaid ka haavatavuses kriisi suhtes. Londoni kliimariskikaardid ühendavad andmed sotsiaalse haavatavuse näitajatega: vaesuse, eakuse ja piiratud inglise keele oskusega. See annab kriisi ebavõrdsest mõjust palju selgema pildi. Guida ütles selle kohta tabavalt: „Me kõik võime seista silmitsi sama üleujutusega, aga mõnel on paremad paadid.“ „Me kõik võime seista silmitsi sama üleujutusega, aga mõnel on paremad paadid.“ Guida laiendas arutelu äkilistelt vapustustelt kroonilistele riskidele, s.t struktuursetele pingetele. Ebavõrdsus ja nõrk sotsiaalne sidusus võivad nähtava kriisi laastavat mõju veelgi süvendada. Guida arvates ei tähenda vastupidavus ainult võimet reageerida hädaolukordadele, vaid ka ohtude ennetamist – enne kui need jõuavad katastroofideks muutuda. Guida meelest mõistavad kogukonnad riski sageli teisiti kui vastupidavusega tegelevad spetsialistid. Ametnikud võivad mõelda üleujutuste, kuumalainete või terrorismi kategooriates, elanikud aga muretseda sidususe, toiduhindade, energiaarvete või kuriteohirmu pärast. Kui linnad seda erinevust ei märka, võivad nad luua tehniliselt muljetavaldavaid, kuid sotsiaalselt võõrandunuid süsteeme. Hädaolukord ja kommunikatsioon Paneel „Hädaolukordade koordineerimine ja reageerimine linnakriisides“, mida modereeris siinkirjutaja, tõstis fookusse vastupidavuse toimivuse võimalused ja piirangud. Tallinna munitsipaalpolitsei juht Elari Kasemets ütles, et koordineerimise kontekstis kardab ta kõigepealt läbikukkumist olukorrateadlikkuses. Hädaolukorra alguses on linnadel sageli kas liiga vähe või liiga palju infot, ning tuleb kiirelt välja selgitada, mis tegelikult toimub ja mis toimuma peaks. Kasemetsa sõnul toetub Tallinna reageerimismudel ühisele planeerimisele ja tegevuste järjepidevusele. Kriisi tingimustes peab iga ametkond ja teenusepakkuja oma ülesandeid edasi täitma. Praktilise näitena tõi ta Tallinnas aastavahetusel toimunud veepuuduse, mille vallandas haruldane, „nõeljää“ nime kandev nähtus ja ebatavaliselt suur tarbijanõudlus. Selline kriis ei jõua tavaliselt strateegilistesse stsenaariumidesse, kuid ometi leidis see aset. Selgus, et kommunikatsioon oli nõeljääga tegemisel sama oluline kui tehniline sekkumine. „Ebavõrdsus ja nõrk sotsiaalne sidusus võivad nähtava kriisi laastavat mõju veelgi süvendada.“ Otsekohesele küsimusele „Kas Tallinn valmistub sõjaks?“ vastas Kasemets lihtsalt: „Jah!“ Linnatasandil tähendab see tsiviilkaitset, varjendeid ja linnaelanike aktiivset kaasamõtlemist: kuidas ja kus tulla toime ilma elektri ja sidevahenditeta. Oslo piirkonna omavalitsuste koostöökogu peanõunik Eva Næss Karlsen rõhutas regionaalses vaates samu põhialuseid: omavalitsuspiire ületavat usaldust, suhtlust ja valmisolekut. Olgu tegu koroonaepideemiaga või Oslo piirkonnas aset leidnud maalihkega, vajadus püsib alati sama: tuleb teada, kes mille eest vastutab ning kuidas avalikkuseni jõuda ja eri jurisdiktsioonide vahelist tegevust koordineerida. Paneelarutelus puudutati ka eraettevõtete rolli. Nii Tallinnas kui ka Londonis pakuvad paljusid elutähtsaid teenuseid eraoperaatorid. Kasemets selgitas, et Eesti seadused võimaldavad kehtestada elutähtsate teenuste osutajatele nõudeid, mis peavad tagama teenuse toimimise ka kriisiolukorras. Kristen Guida lisas, et Londonis on kommunaalteenuseid osutavad asutused kaasatud vastupidavuse kavandamisse, laiemad ärivõrgustikud aga aitavad teavet levitada ning võivad vajaduse korral ka ise reageerimisse panustada. Kogukond ei ole loosung Arutelul tõusis esile kogukondliku vastupidavuse küsimus. Leon hoiatas väljendi „kogukond“ romantiseerimise eest. Kogukond võib moodustuda kõigist elanikest, ettevõtetest, kohalikest omavalitsustest ja riiklikest institutsioonidest. Tuues näiteks maavärinajärgse Haiti, väitis Leon, et linnaline reageerimine eeldab naabruskonnapõhist lähenemist, sest linna eri osad võivad üksteisest sotsiaalse struktuuri, ehituskvaliteedi, maakasutuse ja haavatavuse poolest väga tugevalt erineda. Leoni meelest tuleks kriisi läbi elanud linlasi käsitleda varanduse, mitte koormana. Tema sõnul kannavad kriisist mõjutatud kogukonnad ise hoolt umbes 80 protsendi taastamistööde eest. Institutsioonide ülesanne on seda suutlikkust tugevdada, mitte asendada. „Kriisi läbi elanud linlasi tuleks käsitleda varanduse, mitte koormana.“ Guida kordas sama mõtet Londoni näitel. Selle asemel et püüda kogukondlikku vastupidavust abstraktselt defineerida, küsis tema meeskond, mida nad tegelikult saavutada tahavad. Vastus taandus kolmele ülesandele: luua sidemed kogukondade ja reageerijate vahel, anda kogukondadele praktilisi vahendeid ja tuge ning õpetada institutsioone inimestega paremini töötama. Üks Guida põhimõtteid oli elegantselt lihtne: sõprussuhted tuleb luua enne, kui neid vaja läheb. Valencia: katastroof, andmed ja koordineerimise karm õppetund Seejärel keskendus konverents teemale „Digitaalne vastupidavus tarkades linnades“ – esimese ettekande pidas Valencia targa linna ja andmehalduse juht Ernesto Faubel. Ta alustas Valencia pikast katastroofimälust. 1957. aasta hävitav üleujutus tõi endaga kaasa Euroopa ühe dramaatilisema linnalise ümberkujundamise: Turia jõe ümbersuunamise ja lõpuks suure, praegust linna lineaarselt läbiva pargi loomise. Võib öelda, et katastroof sünnitas elamisväärsema linna. Ent lugu kordus veelgi karmimal kujul 2024. aastal, kui üleujutused tapsid Valencia provintsis 232 inimest ja laastasid 75 omavalitsust. Terved alad mattusid muda alla. Veokid ujusid „nagu paberpaadid“. Hävis umbes 150 000 sõidukit. Kahju ulatus oli erakordne. Valencia ise oli jõe ümbersuunamise tõttu suuresti kaitstud. Kuid ümbritsev häving sundis linnavalitsust palju tõsisemalt keskkonna- ja tehnoloogiliste riskide üle järele mõtlema. „Sõprussuhted tuleb luua enne, kui neid vaja läheb.“ Faubel tõi esile digitaalsed tööriistad, mida Valencia nüüd kasutab: geoinfosüsteemid, asjade interneti andurid, digitaalsed kaksikud, välitöödel andmete kogumise vahendid ja ärianalüüsi juhtpaneelid. Need aitavad hinnata linnal kahjustatud tänavaid, prahti, ettevõtteid ja haavatavaid leibkondi. Faubeli ettekanne ei paistnud silma üksnes tööriistade loeteluga, vaid ka valmisolekuga tunnistada läbikukkumist: 2024. aasta ränkade üleujutuste ajal ja järel ei suudetud andmeid piisavalt hästi hallata. Koordineerimine ebaõnnestus. Infot ei jagatud korralikult. Juhtimiskeskus oli olemas, kuid ei toiminud ettenähtud moel. Hoiatuste ja kommunikatsiooni osas esines viivitusi ja erimeelsusi. Seega ei seisne oht mitte ainult halbades andmetes, vaid milleski, mida Faubel tabavalt „andmehulluseks“ nimetas – olukorras, mil linnad toodavad tohutul hulgal infot, suutmata seda tegelikult kasutada. Tõeline väljakutse on saada õiged andmed õigel hetkel ja õiges vormis õige inimeseni. Tehnoloogilisest parandusest kaugemale FinEst Targa linna tippkeskuse linnaandmete ökosüsteemide juhi Sille Sepa juhitud arutelus „Tark, turvaline ja vastupidav: tehnoloogiast üksi ei piisa“ lükati ümber arusaam, et vastupidavus sõltub ainuüksi digitaliseerimisest. Sepp alustas tähelepanekuga: vastupidavus pole tehnoloogiavaldkond. See on mitmemõõtmeline, osakonnaülene ja sektorivaheline. See eeldab inimesi, protsesse, valitsemist ja koostööviise. FinEst Targa Linna Tippkeskuse ekspert ja teadur Lita Akmentina tõi arutellu „aeglaselt hõõguva kriisi“ mõiste. Kliimamuutus on tema sõnul just selline pikk ja kuhjuv kriis, millega ühiskonnad hakkavad sageli tegelema alles siis, kui see end linnalises kokkuvarisemises ilmutab. Vähenev rahvastik, majanduslik haavatavus ja nõrgenev taristu kuuluvad samuti „aeglaselt hõõguvate kriiside“ kategooriasse. Need pole piisavalt dramaatilised, et haarata täielikult avalikku tähelepanu, ent piisavalt hävitavad, et linnu ajapikku seest tühjaks süüa. Peamine väljakutse on Akmentina hinnangul ühtaegu poliitiline ja tehniline. Linnad peavad olema valmis ebamugavaid otsuseid varakult vastu võtma – enne, kui kriis on jõudnud ilmselgeks muutuda. „Tõeline väljakutse on saada õiged andmed õigel hetkel ja õiges vormis õige inimeseni.“ Kiievi linnavalitsuse infotehnoloogiajuhi nõunik Denys Nazarenko tõi Kiievist kaasa karmi sõnumi. Vastupidavus muutus tema jaoks konkreetseks küsimuseks Venemaa täiemahulise sissetungi esimesel aastal, mil üheaegselt põimusid küberrünnakud, desinformatsioon, elektrikatkestused ja kasvavad sotsiaalsed vajadused. Tehnoloogia aitas küll lahendusi võimendada, ent kui institutsioonid ei suutnud surve all toime tulla, ei olnud ka digivahenditest päästvat abi. Nazarenko pakkus välja mõiste „vastupidavus disaini kaudu“. Esiteks tuleb rollid selgelt jaotada. Teiseks on vaja sihitud kommunikatsiooni, mis ütleb inimestele täpselt, mis toimub ja mida nad peavad tegema. Kolmandaks on vaja operatiivset nähtavust: killustunud andmete asemel tuleb luua ühine pilt, mis aitab juhtidel tegevust koordineerida. Nazarenko käsitluses tähendab vastupidavus institutsioonide, info, operatsioonide ja kogukondade organiseeritust nii enne kriisi kui ka kriisi ajal. „Vastupidavus tähendab institutsioonide, info, operatsioonide ja kogukondade organiseeritust nii enne kriisi kui ka kriisi ajal.“ Arutelus puudutati ka riski ja õigluse küsimusi. Akmentina rõhutas, et linnad peaksid arvestama tõsiasjaga: eri rühmade jaoks tähendab risk eri asja, mistõttu ei ole sugugi üllatav, et haavatavus võib ühe linna piires järsult varieeruda. Lisaks peavad vastupidavus ja kohanemine tema sõnul hõlmama ka õigluse, poliitilise kaitse ja kaitsetuse mõõdet. Faubel lisas, et linnad peavad keskenduma neile riskidele, mida nad on suutelised käsitlema ja lahendama. Omavalitsuste ülesanne pole lahendada geopoliitilisi kitsaskohti, kuid nad saavad parandada oma valmisolekut, kohaneda paremini keskkonnaga ning praktiseerida küberjulgeolekut. Mõnikord osutuvad praktilised õppetunnid üllatavalt lihtsaks: pärast Hispaanias 2025. aasta aprillis toimunud üleriigilist elektrikatkestust sai selgeks, et paljud inimesed polnud valmis isegi lühiajaliselt elektrita hakkama saama. Vesi, matkagaasipliit, tikud või tulemasinad ja patareitoitega raadio muutusid äkitselt jälle oluliseks. Akmentina kutsus inimesi üles kodus kriisideks valmis olema, oma naabreid tundma õppima ja võtma tõsiselt elementaarset hädaolukorraõpet. Faubel rõhutas andmete mõistlikku kasutamist ja tugevamat linnadevahelist koostööd. Raha küsimus Eesti kliimaministeeriumi rohepöörde koordinaator René Reisner tuletas oma ettekandes meelde, et linnadel võivad küll olla kliimaplaanid, kohanemisstrateegiad ja kestlikkuse dokumendid, kuid ilma rahata jäävad need vaid sõnadeks. Tema teemaks oli Euroopa Liidu rahastus – valdkond, mille keerukust ei suuda tema sõnul väga hästi selgitada isegi need, kes süsteemi seest tunnevad. Kõige keerulisem pole Reisneri meelest mitte niivõrd süsteemi jaoks raha leida, kuivõrd mõista, kuidas süsteem tegelikkuses toimib ja millist tüüpi projekt millise instrumendiga kokku sobib. Reisneri meelest on kasulik eristada riiklikku ja üleeuroopalist rahastamist. Esimene aitab tavaliselt toetada avalikke põhiteenuseid, tavapärast taristut ning laiendada tõestatud lahendusi. Euroopa Liidu rahastus keskendub seevastu palju sagedamini innovatsioonile, katsetamisele, koostööle, teadmussiirdele ja skaleeritavatele mudelitele. Omavalitsustele, kes tahavad lihtsalt praktilised projektid ellu viia, on see eristus samaaegselt nii kasulik kui ka frustreeriv. Reisneri sõnul pole vastupidavad linnad mitte ainult hästi planeeritud, vaid ka hästi rahastatud. Ent heaks rahastuseks vajavad linnad mitte ainult ambitsiooni, vaid ka piisavat haldussuutlikkust, et liikuda idee tasandilt pilootprojektide kaudu pangakõlbuliku investeeringuni. Järgmine kümnend: vastupidavus või sõltuvus Konverentsi tulevikku vaatava peaettekande pidas Soome innovatsioonifondi Sitra kriitiliste tehnoloogiate kasvuvaldkonna vanemjuht Laura Halenius, kes tõstatas küsimuse, mis andis päevale teravama geopoliitilise mõõtme: kas me triivime märkamatult digitaalse sõltuvuse poole? Haleniuse sõnul optimeerivad paljud valitsused ja linnad süsteeme tõhususe ja kulude järgi, nii et nad jäävad tasapisi sõltuvusse taristutest, mida nad täielikult ei kontrolli ega mõista. Enamik digiteenuseid, mida eurooplased iga päev kasutavad, pole Euroopa päritolu. Tehisarutaristust kuulub Euroopale ainult tilluke osa. Meie üha ebastabiilsemas maailmas pole selline sõltuvus enam aga mitte ainult majandus-, vaid ka vastupidavusküsimus. Tema näited kõlasid liigagi tuttavalt: GPS-signaali häiringud, kaablirikete juhtumid, pidev kübersurve ja sügav sõltuvus pilveteenustest. Tasub küsida: mitu Euroopa linnasüsteemi suudaks edasi töötada, kui mõni suur teenusepakkuja äkki ära kaoks? „Vastupidavad linnad pole mitte ainult hästi planeeritud, vaid ka hästi rahastatud.“ Haleniuse vastus ei kritiseerinud niivõrd tehnoloogiat, kuivõrd liigset enesega rahulolu. Digitaalne vastupidavus tähendab, et säilitatakse kontroll oma kriitiliste võimekuste üle. Avalikud institutsioonid on siin olulised mitte ainult kui reguleerijad, vaid ka ostjad. Kui Euroopa tahab tugevamat digitaalset suveräänsust, peab ta aitama luua turgu vastupidavamatele teenustele. Halenius jõudis veenva järelduseni: järgmise kümnendi jooksul ei muutu tõeliselt vastupidavaks mitte need linnad, mis sellest räägivad, vaid need linnad, mis seda harjutavad – järjepidevalt, pidevalt, peaaegu nagu kodanikualgatust. Linn ei saa kunagi valmis FinEst Targa linna tippkeskuse juht Ralf-Martin Soe leidis oma lõpusõnades, et linn on segasem kui inimkeha, sest see on paljude kehade, paljude süsteemide ja paljude vastuolude summa, mis pidevalt muutub. Inimesed tulevad ja lähevad. Taristu vananeb ja uueneb iga minutiga. Teed, torud, hooned, süsteemid ja institutsioonid on alati ümberehitamisel. Linn ei saa kunagi valmis. Vastupidavus ei tähenda täiuslikkust. See ei tähenda riski kõrvaldamist. See ei ilmne juhtpaneelil, pilootprojektis ega strateegiadokumendi lehekülgedel. See on linna suutlikkus toimima jääda, õppida ja kohaneda maailmas, kus üks kriis ei taha enam teist ära oodata. Konverentsi põhisõnumi võikski võtta kokku järgmiselt: linnad ei saa vastupidavust enam homse varna lükata. Vastupidavusest on saamas linnaks jäämise tingimus. „Järgmise kümnendi jooksul ei muutu tõeliselt vastupidavaks mitte need linnad, mis sellest räägivad, vaid need linnad, mis seda harjutavad – järjepidevalt, pidevalt, peaaegu nagu kodanikualgatust.“