Tegevtoimetaja
Aprilli lõpus teatas alles märtsi lõpus Tartust lende alustanud Finnair, et peatab kuuks ajaks oma lennud. Põhjuseks on GPS-süsteemide segamine, mis muudab lennukitel maandumise võimatuks. Põhjuseid sellele võib olla mitu.
Ühe võimaluse kohaselt kaitseb Venemaa end Ukraina eest, kuna nende droonid ründasid hiljuti Peterburi sadamat. „Üks väga hea viis drooni asukoha määramiseks käibki GPS-iga,“ sõnas Tallinna Tehnikaülikooli Seebecki instituudi vanemlektor Ivo Müürsepp. „Samamoodi kasutavad GPS-i täppispommid ja tiibraketid.“
GPS-signaalide segamist sõjas kasutavad ka ukrainlased. Reuters kirjutas hiljuti, kuidas sõjas, kus tihedalt paiknevad õhutõrjesüsteemid muudavad lennukite kasutamise keeruliseks, on droonid muutunud asendamatuks. Ühe drooni hind võib olla 500 dollarit või vähem ning lennuulatus 5-20 kilomeetrit. Droone juhib kaamera ja puldiga sõdur, kelle kolleeg kasutab tahvelarvutis maakaarte juhiste andmiseks. „Ei ole vaid GPS-signaalid, vaid ka juhtimissignaalid,“ sõnas Müürsepp. Droone loodetakse arendada tasemele, mis võimaldaks neil tehisintellekti abiga ise oma sihtmärgid üles leida nii et segamine muutuks kasutuks.
Foto on illustratiivne | Foto: Pixabay
Teise võimaluse kohaselt on tegu hübriidsõja vormiga. Siia alla kuuluvad nii elektroonikaseadmete häirimine, inimeste mõjustamine, küberrünnakud, merekaabli lõhkumine kui ka näiteks oktoobris koolidele tehtud pommiähvardused. „See annab võimaluse valmistada võimalikult palju ebamugavust, aga samas mitte midagi sellist, et oleks põhjust väga kuri olla,“ ütles Müürsepp.
Erinevalt näiteks füüsilistest piiririkkumistest (õhuruumis liikuvast lennukist jne) pole võimalik GPS-i segamise puhul midagi ette võtta. Signaal on nagu tuul, mis riigipiire ei tunnista. „Mida sa riidled Venemaaga, et külm tuul,“ nentis Müürsepp.
Segajate tööraadius on kuni 25 kilomeetrit, ent ometi on signaal jõudnud palju kaugemale. „See on sama nagu horisondiga – kui sa oled madalal, siis sa ei näe väga kaugele, sest maakera on kumer. Siit tuleb ka põhjus, miks teletorn on nii kõrge – et oleks võimalikult kaugele näha. Kui lennuk lendab silmapiiri taga, siis sa ikka näed teda, sest ta liigub silmapiirist kõrgemal,“ kõneles Müürsepp, tähendades, et tõenäoliselt ei esine maapinnal suuremaid häiringuid, sest signaalid jäävad kumeruse varju.
GPS-i kasutatakse peaaegu igal pool, ent õhus levivad häiringud ei mõjuta suurt midagi peale lennuliikluse. Samuti saab häiringutega mõjutada mingil määral laevaliiklust. Aga kui tulla lähemale maapinnale, võib avaldada mõju peaaegu kõigele. „Toidukuller ei leia õiget ust üles ja jooksuäpp näitab valesid kilomeetreid. GPS-i abil jälgitakse ka jalavõruga kurjategijaid. See on üks võimalik klientuur,“ tõi Müürsepp näiteid. GPS-i segajad ei peagi olema hiiglasliku ulatusega – müüakse ka 5-10-meetrise raadiusega seadmeid.
Signaalide levikul üles kosmossesse pole mingit piiri. Esimesed „pikamaa“ raadioülekanded toimusid 1895. aastal, kui Guglielmo Marconi assistent kuulas tema signaali vähem kui kilomeetri kauguselt. Sellest ajast on õhu teel levivad signaalid muutunud nõnda tavapäraseks, et nendele ei mõeldagi. 2021. aastal leidsid Cornelli ülikooli astrofüüsikud, et nüüdseks juba sadakond aastat kosmosesse saadetud signaalid on jõudnud 100 valgusaasta raadiuses juba 75 täheni.
