Isejuhtiv auto ei vaja ainult silmi vaid ka oskust suhelda linnaga

Isejuhtiv auto ei vaja ainult silmi vaid ka oskust suhelda linnaga. 01.06.2026. TalTechi Mehaanika ja tööstustehnika instituudi professor Raivo Sell ja tema uurimisrühm on pakkunud välja digitaalse liikluskihi, mis võimaldaks linnataristul, sh valgusfooridel ja anduritel autonoomseid sõidukeid paremini „lugeda“. Lahendus, mis kannab nime „Digital Traffic Layer for Autonomy“ („Isejuhtiva liikluse digikiht“), jõudis FinEst Targa Linna tippkeskuse Smart City Challenge’i finalistide hulka. Idee kasvas välja Tartu linnast, kus sooviti panna autonoomsed sõidukid valgusfooriinfot korrektselt tõlgendama. Isejuhtiv sõiduk tuvastab valgusfoore oma kaamera abil, mis pole aga Selli sõnul „alati töökindel viis, nii et vaja läheks alternatiivset lahendust.“ Praktilisest probleemipüstitusest kasvas välja laiem mõte. Linnades on juba praegu palju liiklusinfot koguvaid või vahendavaid seadmeid: valgusfoorid, kaamerad, teeäärsed andurid ja muud süsteemid. Kui kogu see info jõuaks sõidukini ühtsel, arusaadaval ja usaldusväärsel kujul, ei peaks auto toetuma üksnes sellele, mida see parasjagu kaameraga näeb. Tuleviku liiklus vajab ühist digikihti Sell rääkis, et kuigi isejuhtivad sõidukid pole praegu veel kaugeltki Euroopa linnaliikluse igapäevane osa, ei kuulu kõnealune tulevikustsenaarium enam ka ulmevaldkonda: „Usun, et olukord, mil liikluses hakkavad osalema ka autonoomsed sõidukid, on meil päris ukse ees.“ Juba praegu soovivad erinevad Euroopa linnad katsetada järjest rohkem robottaksosid, autonoomseid busse, linnakusiseseid sõidukeid, ühistranspordi pikendusi ja nn viimase miili lahendusi, näiteks kojukanderoboteid ja lühikesi vahemaid katvaid autonoomseid sõidukeid. Isejuhtivate sõidukite võimalusi käsitlevate pilootprojektide hulk kasvab iga aastaga. Just seetõttu peavad linnad mõtlema varakult läbi, millist taristut isejuhtivad sõidukid vajavad. Selli juhitav meeskond pakub lahenduseks välja tarkvara, mis kogub linna eri allikatest andmed kokku, töötleb need ühtsesse vormi ning teeb need sõidukitele või operaatoritele kättesaadavaks. Autonoomne sõiduk võikski koguda näiteks fooritsüklite, liiklusolukorra või teeäärsete andurite alast infot ühest kohast. Selline lahendus aitaks vältida olukorda, mille tõttu peaks iga sõidukitootja või teenusepakkuja suhtlema linna, foorihaldaja või seadmetootjaga eraldi. Linna vaatest tähendaks see võimalust pakkuda ühtset kanalit, mille kaudu saavad kõikvõimalikud autonoomsed sõidukid taristuga suhelda. Sõidukite vaatest oleks oluline, et info oleks masinloetav, ajakohane ja piisavalt usaldusväärne, nii et seda saaks kasutada liikluses tehtavate otsuste puhul. „Usun, et olukord, mil liikluses hakkavad osalema ka autonoomsed sõidukid, on meil päris ukse ees.“ Vale fooriinfo, ohtlikud tagajärjed Lahenduse loomisel kerkivad aga Selli sõnul esile nii mõnedki praktilised küsimused: kellele kuuluvad seadmed ja andmed, kes neid haldab ja kes nende õigsuse eest vastutab. Valgusfoore või kaameraid võivad hooldada eraettevõtted, kuid andmed ise võivad kuuluda linnale. Eraldi teema on küberturvalisus. Kui autonoomne sõiduk hakkab liiklusotsustes arvestama linna taristust pärineva infoga, peab see info olema tõene ja rünnakute eest kaitstud. Valgusfoori vale signaal ei oleks enam lihtsalt tehniline tõrge, vaid ohtlik olukord. „Kui me hakkame valgusfoori infot vahetult jagama ja keegi häkib süsteemi sisse, võib see päris halvasti lõppeda. Kui süsteem ütleb, et tuli on roheline, aga tegelikult on see punane, tekib otsekohe otsene liiklusoht,“ leidis Sell. Pikemas vaates võiks muuta selline digikiht linnaliikluse sujuvamaks. Kui sõidukid ja taristu omavahel suhtlevad, võib foorisüsteem hakata ristmikul toimuva kõrval arvestama ka sellega, millised sõidukid ristmikule lähenevad ja millisest suunast avaldub suurim liikluskoormus. Sõidukid saaksid oma liikumist paremini ajastada, vähem tarbetult pidurdada ja kulutada vähem ressurssi. Selli uurimisrühm on tegelenud autonoomsete sõidukite, nutikate valgusfooride, ülekäiguradade, sõidukitevahelise suhtluse ja küberturvalisusega juba aastaid. Selli sõnul teeb taolised praktilised pilootprojektid põnevaks just võimalus katsetada lahendusi linnakeskkonnas: „See on alati palju huvitavam, kui töötada simulatsioonis.“ Nagu juba öeldud, kuulub „Isejuhtiva liikluse digikiht“  Smart City Challenge’i programmi viiefinalisti hulka. Järgmine etapp kujuneb otsustavaks: aprillist augustini töötavad meeskonnad koos linnade ja ekspertidega välja detailse pilootprojekti – tegevusplaani, eelarve ja rakendusloogika. Sügisel hinnatakse projekte lõplikult ning viie seast valitakse välja kaks, mis saavad kuni 840 000 euro suuruse toetuse ja jõuavad teostatava pilootprojekti faasi. Valitud lahendused käivituvad 2026. aasta novembris ning kestavad 2028. aasta lõpuni. „Kui me hakkame valgusfoori infot vahetult jagama ja keegi häkib süsteemi sisse, võib see päris halvasti lõppeda. Kui süsteem ütleb, et tuli on roheline, aga tegelikult on see punane, tekib otsekohe otsene liiklusoht.”