Teaduskommunikatsiooni juht
Kolmkümmend viis aastat tagasi kogesid TalTechiga seotud inimesed Eesti iseseisvuse taastamise päevi väga erinevates paikades ja rollides. Üks nägi teletorni juurde jõudnud sõjamasinaid oma koduaknast, teine nägi tankikolonne Moskva lähistel, kolmas aga koostas Kadrioru lossiaias üleskutset riigipöörajatega mitte kaasa minna. Nende isiklike mälestuste kaudu avaneb 1991. aasta august argiste, hirmutavate ja kohati lausa sürreaalsete hetkede kogumina.
20. augustil 1991 kell 23.03 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 69 poolthäälega vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“. Sellega taastati Eesti Vabariik, mis oli välja kuulutatud 24. veebruaril 1918.
Ametlikku ajalukku jäävad otsused, kellaajad ja hääletustulemused. Isiklikku mällu talletuvad aga sootuks teistsugused detailid: roomikute lõhutud asfalt, ummistunud telefoniliinid, käivituvate veoautode mootorimürin, sõduritele visatud arbuusid ja kolmnurksetes pakkides jagatud piim.
Teletorn koduakna taga
TalTechi raamatukoguhoidja Heli Viht oli 1991. aasta augustis 18–19-aastane ning elas teletornist üle tee asuvas lapsepõlvekodus. Teletorn oli tema perele kodusümbol: kui see Tallinna poole sõites Tartu maanteel nähtavale ilmus, oli teada, et varsti jõutakse koju.
Augustiputši ajal muutus tuttav maamärk Eesti üheks kõige ärevamaks paigaks. Viht pidas toona päevikut. 20. augustil kirjutas ta kuuldusest, mille kohaselt liikus teletorni poole sõjaväekolonn. Vabatahtlikud valvurid kogunesid oma autodes või isegi jalgratastel hoone ees asuvasse parklasse. „Aktuaalse kaamera“ erisaates näidati mööda Tartu maanteed vuravaid sõjamasinaid.
„Kogu õhkkond on häirivalt ebatavaline,“ märkis Viht päevikusse. 21. augusti varahommikul avaneski koduuksest juba sootuks teistsugune vaatepilt.
„Hommikul välisust avades nägin, et tee peal oli palju masinaid. Kui läksin tuppa, oli ema juba üleval. Ta ütles, et ruttu kõik üles ja dressid selga. Olime ärevil ja silme ees kangastus Leedu ja Läti teletornide juures juhtunu.“
Köögiaknast paistis risti üle tee seisev kiirabiauto, mille taha oli pargitud „Mootori“ buss. Bussi taga seisis omakorda „Ural“, mille presentkatte all istusid sõjaväelased, ning selle järel rivi roomikutel sõjamasinaid. Asfalt oli roomikujälgi täis.
Viht läks pärast kella üheksat siiski tööle, mistõttu kõndis ta tankikolonnist mööda Pärnamäele, Ristaia peatusesse. Päeva jooksul kuulas ta raadiot. Kui pärastlõunal teatati uuest rünnakust teletornile, otsustas ta koju minna.
Koduteel hoiatas teda üks kodukaitsemees, et naised ja lapsed peaksid piirkonnast eemale hoidma. Viht selgitas, et elab sealsamas, ning tal lubati ringiga koju minna. Hiljem nägi ta, kuidas sõjaväelased lahkusid ja inimesed tee ääres nende minekut jälgisid.
„Eestlased ääristasid sõjaväelaste raja põdrakanepitega. Sõjaväelased lehvitasid soomusmasinatest. Ajakirjanikud jäid veel kokkuvõtteid tegema. Pärast jagati inimestele kolmnurksetes pakkides tasuta piima,“ kirjutas Viht.
„Hommikul välisust avades nägin, et tee peal oli palju masinaid. Ema ütles, et ruttu kõik üles ja dressid selga. Olime ärevil ja silme ees kangastus Leedu ja Läti teletornide juures juhtunu.“
Nõukogude sõdurid Tallinna teletorni juures 20. augustil 1991. Foto: U. Ojaste
Üleskutse Kadrioru lossiaiast
TalTechi emeriitprofessor Jaak Leimann oli 1991. aasta augustis majandusminister ning asendas valitsuse tööjaotuse järgi peaminister Edgar Savisaart tema äraolekul.
19. augusti varahommikul tegi Leimann tavapärast metsajooksu. Kodus ootas teda auto ning abikaasa teatas Moskvas alanud riigipöördekatsest. Valvesekretär oli palunud tal kiiresti Kadriorgu sõita.
Kadrioru lossiaias koostasid Arnold Rüütel, Ülo Nugis, Arno Almann ja Leimann üleskutse Eesti rahvale. Sõnum oli selge: riigipöörajatega ei tohi kaasa minna. Siseruumides ei julgetud teksti koostada, sest kardeti pealtkuulamist.
Päeva jooksul toimus Toompeal mitu valitsuse operatiivnõupidamist. Püüti jälgida Eesti, Moskva ja ülejäänud maailma sündmusi, kindlustati Toompead ning anti suuniseid piirikaitsjatele, kes seadsid end valmis Pihkvast liikuva soomuskolonni saabumiseks.
Enda sõnul Leimann hirmu ei mäleta. Kui ta nägi lõuna paiku CNN-ist, kuidas Moskvas ronisid tüdrukud tankile ja üks vanem mees tankistidele rusikat viibutas, tekkis tal lootus, et riigipööre ei õnnestu.
Kui Savisaar hilisõhtul tagasi jõudis, tundis Leimann kergendust. Seejärel sai ta uue ülesande: tuli hakata valmistuma üldstreigiks. Kohale kutsutud kogenud kolleegid alustasid nõupidamist mööndusega, et nad pole kunagi streiki korraldanud.
Leimann pidas Toompea lossi pööningul asunud lühilaine-raadiosaatja kaudu ühendust Leedu valitsuse liikmetega. Leimanni hinnangul polnud oht siiski möödas, ta oli lasknud oma pere ämma juurde viia ning magas mõned tunnid üksinda kodus, riided seljas, telefon ja väike raadio käeulatuses.
Importkaupluse asemel tankid
TalTechi intellektuaalomandi spetsialisti Kati Vinteri mälestus 1991. aasta augustist on seotud ammuoodatud Moskva-reisiga. Viienda klassi lõpetanud tüdrukule oli reisi peamine siht importkauplus, kust sai oma käega valida „tõelist välismaa kaupa“.
Vinter sõitis Moskvasse koos isa ja aasta vanema õega. Kui nad olid läbinud umbes tuhatkond kilomeetrit, nägid nad linna lähistel tanke. Tüdruk märkas, kuidas roomikud lõhkusid värskelt paigaldatud asfaltkatet.
„Hirmu ei olnud, importkaupluse peatsest külastamisest tulenev ootusärevus oli kindlasti suurem. Seda me muidugi ei teadnud, mis seal parasjagu toimus,“ meenutas Vinter.
Veidi hiljem helistas isa telefoniputkast koju. Emalt kuulsid nad, et Moskvas toimub riigipöördekatse. Laps ei mõistnud ema paanikat ega sedagi, miks oli vaja „riiki pöörata“.
Vinterile jäi eredalt meelde, kuidas teeäärsed arbuusimüüjad sõduritele arbuuse tankidesse viskasid. „Oleks ka arbuusi tahtnud,“ tunnistas ta hiljem.
Vinteri mälestuse järgi oli Moskva ümber piiratud ning linna ei lastud siseneda. Kauaoodatud importkauplus jäi nägemata ja õed olid pettunud. Alles tagantjärele sai selgeks, et nad olid sattunud tunnistama lähedalt pöördelisi sündmusi.
Kui Leimann nägi CNN-ist, kuidas Moskvas ronisid tüdrukud tankile ja üks vanem mees tankistidele rusikat viibutas, tekkis tal lootus, et riigipööre ei õnnestu.
Turist soomustransportööri BTR-80 ees Moskvas Revolutsiooni väljakul, Punase väljaku vahetus läheduses, 1991. aasta augustiputši ajal. Avalik omand
Viini hotellis, kodust ära lõigatud
TalTechi emeriitprofessor Sirje Keevallik viibis 20. augustil Viinis Rahvusvahelise Geodeesia ja Geofüüsika Liidu (IUGG) peaassambleel. Tema abikaasa Andres Keevallik oli samal ajal Saksamaal.
Hommikusöögi ajal nägi Sirje Keevallik hotelli televiisorist Mihhail Gorbatšovi pilti, kuid ei jäänud saadet kuulama. Hiljem sai ta teada, et Gorbatšov oli määratud Musta mere ääres koduaresti, Moskvas leidis aset riigipöördekatse ja tankid liikusid Tallinna poole.
„Mäletan väga hästioma hirmu,“ meenutas Keevallik.
Nende 21-aastane tütar Leelo oli samal hommikul lennanud sõprade juurde Rootsi. Kodus oli 19-aastane Liina koos pere bolonka Sassuga. Keevallik kujutles, kuidas ukse taha ilmuvad püssimehed, küsivad vanemate järele ning viivad tütre kaasa. Tema hirm tulenes 1941. ja 1949. aasta küüditamistest.
Koju helistada oli peaaegu võimatu. Odavas hotellitoas polnud telefoni, konverentsikeskuse telefon oli pidevalt hõivatud ning välismaa ja Eesti vahelised liinid olid ummistunud. Andres Keevallikul õnnestus siiski saada oma valdusse Viini kongressi korralduskomitee telefoninumber. Sirje Keevallik kutsuti infolauda ning nad said vähemalt arutada, mida teha juhul, kui piirid suletakse.
Keevallik kujutles, kuidas ukse taha ilmuvad püssimehed, küsivad vanemate järele ning viivad tema 19-aastase tütre kaasa.
Nõukogude soomukid Tallinna lennujaama juures 20. augustil 1991.
Öö raadiomaja ees
TalTechi emeriitprofessor Sulev Mäeltsemees läks 20. augusti õhtul raadiomaja juurde. Tema meenutuse järgi ümbritsesid sel õhtul tuhanded inimesed raadiomaja, telemaja ja teletorni, et võimalikku rünnakut tõkestada.
Kella üheksa paiku tuli raadiomaja juurde Kodukaitse staabiülem Andrus Öövel, kes selgitas talle omase kirgliku hoiaku ja kõva häälega, kuidas sõjamasinatele vastu hakata. Pargi ümber seisid veoautod ja haagised, millele olid laaditud suured betoonplokid.
Raadiost tuli teade, et Ülemnõukogu oli võtnud vastu otsuse Eesti iseseisvusest. Mäeltsemees ja teised ootasid, et mööda Gonsiori tänavat Kungla hotelli poole liikunud saadikud peatuksid ja selgitaksid otsuse tähendust. Saadikud kõndisid aga omavahel vesteldes edasi, inimesed jäid raadiomaja juurde ootama.
Öösel kella nelja paiku täitis pargi tugev mootorimürin ja suits. Kostsid hüüded: „Tankid tulevad!“ Tegelikult käivitasid veoautojuhid jaheda augustiöö tõttu oma masinate mootoreid.
Mäeltsemees jäi raadiomaja lähistele hommikuni ja läks siis teletorni juurde. Hiljem suundus ta linnavolikogu majja, kuhu oli korraldatud ööpäevane telefonivalve. Sinna hakkas tulema kõnesid linnaelanikelt, kes teatasid, et näevad sõjamasinaid mööda Tartu maanteed Tallinnast lahkumas.
Öösel kella nelja paiku täitis pargi tugev mootorimürin ja suits. Kostsid hüüded: „Tankid tulevad!“ Tegelikult käivitasid veoautojuhid jaheda augustiöö tõttu oma masinate mootoreid.
Tallinna raadiomaja juurde veoautodest rajatud barrikaadid 20. augustil 1991.
„Lapsed, Eesti on vaba“
Ajakirja Mente et Manu peatoimetaja Mari Öö Sarv sõitis 1991. aasta aprillis koos oma dissidendist ema ja vennaga Torontosse. Eestis toimuvaga hoiti end kursis vanavanemate kirjade kaudu. Kaheteistkümneaastase Sarve jaoks oli Eesti saatus väga isiklik: ta oli käinud koos emaga poliitilistel miitingutel ning nende kodu olid külastanud tuntud dissidendid.
19. augustil viibis Sarv Kotkajärve skaudilaagris ja mängis võrkpalli, ent siis tuli laste juurde rühmajuht.
„Lapsed, Eesti on vaba. Nõukogude Liitu pole enam ja Gorbatšov on kadunud,“ teatas ta Sarve mälestuse järgi. „Kõik, kogu lugu.“
Teade ei olnud sõna-sõnalt täpne: Nõukogude Liit lakkas ametlikult eksisteerimast alles 1991. aasta detsembris ning Mihhail Gorbatšov astus riigi presidendi kohalt tagasi 25. detsembril. Kaheteistkümneaastase Sarveni jõudis Eesti vabanemise sõnum aga just nii – lühidas ja absoluutses sõnastuses.
31. augustil maandus pere lennukiga Moskvas. Sarve sõnul tulid nad tagasi riiki, mida justkui enam polnudki, passidega, mis enam ei kehtinud. Emal olid kaasas diplomaatilised dokumendid.
2. septembril läks Sarv Elvas kaheksandasse klassi nagu tavaline 12-aastane, kellel oli suvel olnud võimalus süüa banaani ja kes kandis välismaa koolikotti.
Sarve sõnul tulid nad tagasi riiki, mida justkui enam polnudki, passidega, mis enam ei kehtinud.
Mari Öö Sarv. Foto: TalTech
Moskvast saabus arvuti
Nende päevade kõige kummalisem episood, mis sobib ka kõige paremini tehnikaülikooli konteksti, pärineb emeriitprofessor Andres Lahe meenutustest. Tema juhitud ehitusmehaanika kateedrile oli Moskvast tellitud personaalarvuti.
„Pühapäeval, 18. augustil 1991 sain teada putšist, esmaspäeval, 19. augustil saabus Moskva lennukiga meie tellitud arvuti,“ meenutas Lahe.
Arvuti jäi kateedri ühiskasutusse. Sellel polnud ei salasõna ega graafilist kasutajaliidest. Lahe sõnul oli see Eestis üks esimesi arvuteid, millel oli oma IP-aadress ja internetiühendus.
Sel kombel saabuski vana riigikorra viimase suure vapustuse ajal Moskvast Tallinna masin, mis ühendas tehnikaülikooli uue maailmaga.
„Pühapäeval, 18. augustil 1991 sain teada putšist, esmaspäeval, 19. augustil saabus Moskva lennukiga meie tellitud arvuti.“
Rahvarinde korraldatud „Vabaduse laul“ Tallinna lauluväljakul 1991. aasta septembris.
Lugu põhineb TalTechi töötajate ja emeriitprofessorite varem avaldatud isiklikel meenutustel. Tekste on lühendatud ja temaatiliselt järjestatud. Meenutustes kirjeldatud sündmused on esitatud nende jutustajate vaatenurgast.
