Trialoogi kolumnist ja keeletoimetaja
Jan Kaus meenutab Lutsu Tootsi ja Pürjeli kohvilauavestlust, et küsida: kas oskame Eestit tänagi hubaseks pidada – ja hubasust ise luua?
Üks mu ilukirjanduslikke lemmikstseene pärineb Oskar Lutsu jutustusest „Argipäev“. Joosep Toots on sattunud hätta, sest värske abikaasa Teele on põgenenud Ülesoolt tagasi Rajale ning mehel ei jää muud üle, kui hakata uut maja ehitama. Ta suundub kohaliku mõisavalitseja Pürjeli jutule, et mõisale kartuleid müüa. Ent Pürjel „ei lase Tootsil kartulitest kõneldagi, laseb kasuka seljast võtta, kutsub „tahapoole“, pakub kohvi ja pühadest järelejäänud saia. Natuke kuivanud on, aga ära peab sööma.“ Pärast lühikest kohvitamist ja arutelu lepivad mehed kokku, et Toots annab mõisale kartuleid ja mõis Tootsile metsast palke ehitamiseks vastu.
Stseen on lühike, kestab vaevalt poolteist lehekülge, aga see köitis mind juba lapsena. Olukorra – või õieti selle lahendamise – kirjeldamiseks saab kasutada ingliskeelset väljendit common sense, mida tõlgitakse tavaliselt „terveks mõistuseks“ või „tervemõistuslikkuseks“ – kuigi mulle meeldib ingliskeelse väljendi juures ennekõike see, et common tähendab ühtaegu nii „tavalist“ kui ka „ühist“. Meestel oli ajada igapäevane ja ühine asi. Ja mis peamine: seda tehti mõnusa tassi kohvi ja magusa ampsu saatel. See aga tähendab, et asjaajamine sai olla korraga nii asjalik kui ka meeldiv.
Tootsi ja Pürjeli vestlus ongi hakanud mu jaoks sümboliseerima hubasust. Sellist hubasust kohtab Lutsu kirjutatust mujaltki, ent kõnealune stseen on eriti kõnekas, sest selle taust on kõike muud kui hubane – Tootsi naine on kodust lahkunud, kartuleid peab ta müüma seetõttu, et tal napib maja ehitamiseks raha. Siin ilmnebki veel üks oluline nüanss. Karjala keeles tähendab huba ka „väikest“. Paunvere oli väike ja vaikne koht, jumala seljatagune, mis sümboliseerib tüüpilist Eesti küla, kus kõik kõiki tunnevad, aga samas igaüks üsna omaette elab. Sellisest asetusest ei pruugi alati kasu olla, aga ometi annab see võimaluse inimestega kergemalt jutule pääseda, ei pea kaua otsima ega tunglema, tuleb lihtsalt meel ja sammud valmis seada.
Kevadel sai lugeda uudist, et Türgi ettevõte ARCA kavatseb rajada Ida-Virumaale laskemoonatehase, mis tekitaks piirkonda juurde tuhatkond töökohta. See pani mind kummalisel kombel mõtlema Eesti hubasusele.
Viimastel aastatel on üha enam tunda, et paljud eestlased ei pea oma kodumaad mingilgi moel hubaseks kohaks. Mingis mõttes on see mõistetav või lausa enesestmõistetav – võib arvata, et agressiivse hullushoo käes väänlev Venemaa pole meid alla neelanud ainuüksi Ukraina hämmastava vastupanuvõime tõttu. Ning eks oleme jäänud ajaloo ristlainetuste ja vastutuulte kätte varemgi, omajagu.
Pealegi on paljudel inimestel üha raskem toime tulla ning siinset sotsiaalpoliitilist sidusust tajuda, avalikud debatid ammutavad üha enam jõudu vastandustest, Eesti elu ei tundu paljudele enam ühine ega igapäevane asi, mille kitsaskohti suudetaks ühtaegu asjalikult ja meeldivalt lahendada. See eestlaste omavaheline kisklemine võib paista seda kummastavam, et meie perspektiiv on kahanev rahvaarv ning taust üha rahutuma poliitikaga ja keskkonnaga maailm, mis, tõsi küll, paistab üha rohkemaid eestlasi kuumalt enda rüppe kutsuvat, sest jumala seljatagune võib paista jumalast hüljatuna.
„Eesti elu ei tundu paljudele enam ühine ega igapäevane asi, mille kitsaskohti suudetaks ühtaegu asjalikult ja meeldivalt lahendada.“
Joosep Toots (Aare Laanemets) ja Teele (Riina Hein) filmis „Suvi“. Jan Kaus leiab Paunvere maailmast hubasuse, kus ühiseid muresid lahendatakse asjalikult, heatahtlikult ja inimlikult.
Seetõttu võibki nüüd küsida, et kuidas on seotud hubasusega see tõsiasi, et ühe võõrriigi ettevõte kavatseb siia hädaorgu laskemoonatehase rajada. Pealegi kui võõrriigiks on Türgi, mis võib paljudel inimõigustest hoolivatel inimestel kulmu kortsu ajada.
Ent ometi võiks selline teade võimendada pisut meie julgeolekutunnet – Türgi on ühtaegu nii NATO liige kui ka Venemaa jaoks arvestatav jõud. Poleks imelik mõelda, et tegu on üldjoontes positiivse arenguga. Olgu nii, aga laskemoon ja „hubasus“? Selline jutt võib tuua meelde kunagise Kreisiraadio sketši lustlikust luukerepoisist, kes õpetas televaatajatele, mida kõike saab miinidega kodus ette võtta – „miin kui elu andja!“
Luts kirjutas muidugi ilukirjandust, s.t ta ei kirjeldanud fakti, vaid võimalust. Aga ükski võimalus pole enesestmõistetav asi. Meie iseseisvuski pole mitte enesestmõistetavus, vaid võimalus, mis võib jätkuda, aga ühel päeval ka käest libiseda – kõik sõltub meist, sealhulgas meie võimest kaitsta hubasust.
Sellega seoses meenub mu viimatine külaskäik Venemaale. See juhtus nullindate keskel ning viis mind Karjalasse konverentsile. Sattusin seal kokku Venemaal elavate soomeugri kolleegidega. Nendega vestlemise käigus sain korraga aru, et paljud komid, udmurdid, mordvalased, neenetsid, karjalased, jne., vaatasid eestlasi, soomlasi ja ungarlasi justkui mingist teisest liigist pärit olendeid. Olendeid, kellel on omakeelne riik, omakeelne haridus ja kirjasõna.
Me oleksime justkui laskunud nende keskele mingitest paradiislikest ulmadest, milleni neil, Venemaa enamasti venekeelsetel soomeugrilastel, oli – ja on muidugi siiani – võimatu ulatuda. Meie võimalused võimendasid nende võimatusi. See kogemus tuli mulle meelde 2022. aasta veebruaris ning pani mind korraga hindama enesestmõistetavat. Milline õnn on vabalt rääkida, hingata, magada, ärgata, ise oma saatusega rinda pista, ise oma elukaart punuda, ise katsetada ja käpuli käia, uuesti end püsti ajada!
„Meie iseseisvuski pole mitte enesestmõistetavus, vaid võimalus, mis võib jätkuda, aga ühel päeval ka käest libiseda – kõik sõltub meist, sealhulgas meie võimest kaitsta hubasust.“
Türgi ettevõtte ARCA Savunma suurtükimürskude tootmisliin. Foto: Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus.
Seega pole „hubasus“ mu jaoks sõnakõlks. On väga suur asi, et Eestis eksisteerib väga suur hubasuse võimalus, et siin on inimestel vabadust hubasust igal hetkel ja ükskõik kus harjutada, see ilmsiks tuua; mis siis, et me jätame lõviosa oma hubasuse potentsiaalist pidevalt, igapäevaselt kasutamata.
Piisab ju üllatavalt vähesest: heast tahtest, tähelepanelikkusest ja keskendatusest, kahest konstruktiivselt meelestatud inimesest, kes otsivad vastanduse asemel ühisosa ning võitluse asemel kollegiaalsust, kes soovivad homse kartmise asemel tänasest rõõmu tunda, kes usuvad, et hea sõna suudab võita võõra väe ning et probleemi juures on lahendus olulisem kui süü. Kui parafraseerida kunagist vabadusejanulist mantrat, võib öelda, et hubasus on meie kätes.
Kui see jutt tundub jäävat ilukõneliseks, võiks korraks mõelda meie koosolekukultuurile. Paljudes kollektiivides tehakse suur osa tööd ära kõikvõimalikel koosolekutel. Poolnaljaga võib öelda, et inimene kulutab ühe kolmandiku elust magamisele, ühe kolmandiku koosolekutele ja ülejäänud kolmandiku kõigele muule. Ent koosolek on kommunikatsioonivorm, mille kaudu saab alati hubasust esile võluda. Mitte et igal koosolekul peaks jooma kohvi ja sööma saia – pigem on ju küsimus õhkkonnas, meeleolus, tähendusrikastes pisiasjades nagu tunnustavad sõnad, naeratused, närvilisuse vältimine, kolleegi abistamine, jne.
Mõisvalitseja Pürjel oleks võinud hakata vabalt Tootsi pitsitama, harrastama suhtumist, mida nimetatakse tänapäeval „töökiusuks“. Aga ta valis hubasuse, ta valis võimaluse omakandi meest aidata.
Ma isiklikult loodan, et ma pole Lutsu stseenist mitte lihtsalt õppust võtnud, vaid ka õpitut päriselus korranud. Ja hammustagu mind leekivad jeekimid, kui ma peaksin hubasuse taotlemisest loobuma!
„Piisab ju üllatavalt vähesest: heast tahtest, tähelepanelikkusest ja keskendatusest, kahest konstruktiivselt meelestatud inimesest, kes otsivad vastanduse asemel ühisosa ning võitluse asemel kollegiaalsust.“
