TalTechi ettevõtlusprorektor
Ülikooli lõpetamine ei tähenda üksnes uut rida CV-s ega pääset tööturule. See peaks tähendama võimet mõelda iseseisvalt, hoida oma hinge, teha vahet olulisel ja tühisel ning küsida, millist tulevikku me üldse ehitame – endale, Eestile ja neile, kes meie peale loodavad.
Arvamuslugu põhineb Erik Puura Tallinna Tehnikaülikooli lõpuaktusel peetud kõnel, mille avaldame toimetatud kujul.
Kallid lõpetajad, vanemad ja vanavanemad, sugulased ja sõbrad, lugupeetud õppejõud!
Tehnikaülikooli lõpetamine on märk teie võimest mõista maailma keerukust, teha kaalutletud otsuseid ja kujundada tulevikku.
Kui vaatame suurt pilti, siis oleme jõudnud aega, mida võib võrrelda malemänguga. Seis laual pidevalt muutub ning esialgset plaani tuleb pidevalt ümber kujundada, mõelda välja uusi kombinatsioone ning olla jätkuvalt valmis olukordi ümber hindama. Hommikuti ärgates tutvume ärevust tundes viimaste uudistega ning mõtleme, mis võib edasi saada.
Hetkel on jõudnud uudistesse ka lõpukõned, sest kaks nädalat tagasi jõudis rahvusvahelisesse meediasse juhtum, enne mida ei teadnud ma, et Taivanis on Shih Hsini ülikool ja sellel on rektor Chen Ching-ho. Rektor sai maailmakuulsaks, sest oma lõpukõnes magistrantidele ja doktorantidele lausus ta nii: “Ja kui te ei suuda tööjõuturule sisenedes manageerida oma aega ega emotsioone, siis lõpetage parem kiiresti oma elu.” Hetkeks on rektor võtnud kaks kuud palgata puhkust ning on oma sõnade eest vabandust palunud.
Haritud inimene ei ole kunagi olnud pelgalt tööjõuturu ootustele vastav rakendusühik, kuigi ametlikes tekstides kiputakse seda ülikoolidelt nõudma. Ülikooliaeg on kõige mõnusam aeg elus, ja tehnikaülikool pingutab väga tugevasti, et täita seda lisaks õppimisele paljude muude võimalustega.
Elu aga läheb üliruttu, liiga ruttu. Küsige oma vanemate ja vanavanemate käest, kas nad suudavad uskuda, et elu on nii kiiresti läinud. Me olema kõik kasutanud üht lauset: mul ei ole aega. Tegelikkuses on see ju suur vale, kui meil kõigil ülepea midagi on, siis on see aeg. Aega ja elu võib ka põletada, aga siin tuleb vastu järgmine ütlemine: aeg on raha. Me oleme vaesed, kui me ei suuda enda hinge eest hoolt kanda ega selleks aega leida, nagu mäletame Tootsi köstrile peetud kõnest Oskar Lutsu “Suves”.
Haritud inimene ei ole kunagi olnud pelgalt tööjõuturu ootustele vastav rakendusühik.
TalTechi majandusteaduskonna bakalaureuseõppe lõpuaktus 19. juunil 2026. Foto: Jürgen Randma
Elad korra, lood kauaks
Aga ma räägin teile ühe loo. Olin ehk viieaastane, kui üks mu kõige armsamaid inimesi maailmas, minu vanaema, pesi pärast seda, kui olin õues mänginud, köögis külma veega mu käsi ning rääkis mulle, kuidas esimene puhtaks pestud käsi on juba nagu üliõpilane. Tal endal ei olnud kõrget haridust, taluperedest oli üldse väga raske linna õppima saada, aga ta ootas ja lootis, et mina saan tubliks ja targaks. Ning see on miski, mis jääb läbi põlvkondade alati samaks: teiegi olete oma vanemate ja vanavanemate ootusi ja lootusi täitnud. Vanarahva elutarkust ei asenda miski, öeldagu teile hiljem mida tahes.
Ülesandeid, mis vajavad tehnikaülikooli vilistlaste ja ettevõtjate ühiseid pingutusi, on juba praegu meeletult ning saab tulevikus olema üha rohkem ja rohkem. Meil on üheskoos Eestis väga palju ära teha, te kõik ju saate aru, et kui me teenime tulu sellega, et loome rahvusvahelise hasartmängurluse jaoks soodusrežiimi või müüme välisriikide kurjategijatele vanglakohti, ei taga see Eesti majanduse ja riigi kestlikkust.
Samal ajal teame me kõik, et elame ainult korra. YOLO, you only live once. Me oleme kõik selle lausega kokku puutunud ja libisenud sellest üle. Kuid mida aeg edasi, ja eriti nüüd, mil aeg tormab kuidagi meeletu kiirusega, tunnetame selle lause peaaegu painajalikku tähtsust. Sa elad vaid korra. Iga päev on eriline. On väga häid päevi ja väga halbu päevi, ükski inimene pole neist pääsenud.
Meid kõiki viib edasi lihtne ja loogiline mõtlemine, hoolivus, loovus, väärikus ja hea huumor. Need on midagi, mida te tunnete sõpradega suheldes ja perekonnaringis, ehk ka mõnes mõtlemapanevas teatrietenduses.
Meil on üheskoos Eestis väga palju ära teha, te kõik ju saate aru, et kui me teenime tulu sellega, et loome rahvusvahelise hasartmängurluse jaoks soodusrežiimi või müüme välisriikide kurjategijatele vanglakohti, ei taga see Eesti majanduse ja riigi kestlikkust.
Diplom käes, algab järgmine valikute ja vastutuse aeg. Foto: Jürgen Randma
Hea hommik, suur tulevik
Milline riik on maailmas kõige õnnelikum? Paljud vastavad, et selleks on Soome. Siinsamas, meist saja kilomeetri kaugusel. Ning siis tuleb mul meelde USA-s tegutsev Soome koomik Ismo, kes räägib, et tema ei tunne Soomes ühtegi õnnelikku inimest ega ka kedagi, kes oskaks nimetada ühtainsat õnnelikku soomlast.
Majandusliku ja sotsiaalse heaolu ametlike näitajate põhjal kokku pandud edetabelitele leidub aga alternatiive. Näiteks on olemas ülemaailmne küsitlus, mis uurib positiivseid emotsioone ja küsib, kas sa oled täna ja viimasel ajal hästi puhanud, palju naernud ning midagi uut ja huvitavat õppinud. Ning selles edetabelis on väga sageli esikohal selline riik nagu Paraguay. Selgub, et seal kõneldavas guaraani keeles pole sellist sõna nagu ‘homme’, mistõttu elatakse seal peamiselt tänases päevas ja osatakse sellest rõõmu tunda.
Mis on õnn? Selle kohta on tuhandeid nupukaid tsitaate, toon välja kolm.
- Õnn on sinu hetkeseis, millest on lahutatud sinu ootused. Nii ongi, inimesel on kombeks soovida üha rohkem ja rohkem ning kui ta kunagi ei rahuldu olemasolevaga, ei suuda ta olla kunagi õnnelik. Ka ma ise tunnen, et olen tormanud läbi elu ja ehk üht-teist ka saavutanud, aga suhteliselt harva rahule jäänud, sest maailmal on niivõrd palju pakkuda.
- Inimene on õnnelik, kui ta saab öelda seda, mida mõtleb, ja teha seda, mida ütleb. Pole normaalne, kui ma mõtlen ühtviisi, aga pean otsima sõnu, et olla ‘poliitiliselt korrektne’. Ning erilist mõtet pole ka sellel, kui ma teen suurte sõnadega mingi plaani, mis iialgi ei realiseeru.
- Inimene on õnnelik siis, kui tal on hea tervis ja vilets mälu. See viletsa mälu pool tundub esmapilgul naljakas, aga kõik inimesed on ekslikud ja teevad oma elus vigu. Need, kel puudub võime andestada, ei tunne end kunagi päriselt õnnelikuna.
Mõtlesin siis ka ise välja ühe definitsiooni ning jõudsin selleni, et inimene on õnnelik siis, kui tal on hommikuti ärgates hea olla. Teed silmad lahti, oled kusagil ära olnud, ja – jah, ma tahan sellele uuele päevale vastu minna. Mida rohkem on selliseid hommikuid, seda õnnelikum on inimene.
Kindlasti tundsite te end täna hommikul nii ärevalt kui ka õnnelikult ja õhtul ootab ees fantastiline pidu.
Mis saab edasi? Teil on juba praegu käes palju võtmeid, aga te peate oskama valida lukke, mida tulevikus lahti keerata. Ja tehnikaülikool on jätkuvalt lahe ülikool, mille abil veelgi sügavamale maailma saladustesse tungida ning enda jaoks uusi võimalusi avada. Elu ongi pidev õppimine, muidugi saab seda teha iseseisvalt, aga ülikoolis ei saa te seda homsesse lükata ning kindlasti on koos ka mõnusam õppida.
Elagu lõpetajad, suur kiitus vanematele ja vanavanematele, tänud õppejõududele ning elagu Tallinna Tehnikaülikool! Olge õnnelikud!
Inimene on õnnelik siis, kui tal on hommikuti ärgates hea olla.
