Mente et Manu peatoimetaja
Roheline energia pole enam pelgalt tulevik, vaid Eesti heaolu võtmetegur. Arvamusfestivalil arutleti, kuidas taastuvenergia pole ainult keskkonnasäästlik lahendus, vaid ka majanduse elavdamise ja julgeoleku võti. Täna tehtavad otsused määravad, kas Eesti suudab rohelises energias leida oma eduloo.
Kui Arvamusfestivali Energilise majanduse alal koguneti heinapallidele istuma, et arutleda rohelise energeetika hinna üle, polnud vihmasajud veel alanud, päike paistis ja tuul puhus.
Viimaste aastatega on (taastuv)energeetika teema elanud läbi omamoodi ümbersünni. Viie aasta eest me ei mõelnudki eriti, kust elekter tuleb või kui palju see maksab, Eestis justkui ei paistnud kasutamiseks kõlblikku päikest ja tuul polnud vaeva väärt. Nüüd on aga uudised, et elektrihind on kord miinuses, kord laes, muutunud igapäevaseks – samuti näeme, kuidas energiast on saanud ka sõjapidamise relv. Teisisõnu, kõik on muutunud. Energiajulgeolek ja taastuvenergia on igapäevased teemad nii avalikus ja ärisektoris kui ka teadlaste hulgas ja nemad kogunesidki rohelise energia hinna üle arutlema.
Tänases olukorras ei taha energiaettevõtjad eriti rääkida, kus me oma energeetikaga 2030. aastaks oleme – seda enam, et riigil on selleks ajaks võetud eesmärkideni jõudmiseks tehtud kõik vajalikud sammud. „2030 on juba järgmisel esmaspäeval. Sinna jõudmiseks on tehtud palju tööd ja me liigume õiges suunas. Praegu on oluline keskenduda sellele, mis tuleb 2035. ja 2040. aasta vahel,“ juhatas teema sisse kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks. Nii palju on selge, et kui Eesti jõuab 2050. aastaks täielikult taastuvatest allikatest pärit elektrini, siis tuleb see erinevatest allikatest, mitte ainult ühest. Samuti on igas eluvaldkonnas selge: mida kaugemale tulevikku vaadata, seda hägusem on pilt.
Energiakokteil
Rahvusvahelise äriarenduse Ignitis Renewablesi juht Anu Eslas rääkis, et tema ettevõttes ei vaadata energiaturgu riigikaupa, vaid Baltikumi ühiselt: kogu Baltikum kokku on vaid üks neljandik Poola turust ja investori pilk on laiem. „Suurtesse projektidesse investeerides ei saa me olla ühe riigi projekt. Näiteks kui Leedus on olemas suur tarbija, saame müüa oma elektrit sinna. Muidugi oleks hea, kui Eestis oleks suurt tööstust ja lisandväärtus jääks siia, aga…“ kirjeldas Eslas tegelikkust või jättis selle õieti kirjeldamata.
TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi ekspert Hannes Agabus tõdes, et mida rikkalikum on meie „energiakokteil“, ehk mida rohkematest allikatest energiat saame, seda parem. „Arendada tuleb süsteeme ja seda, milles oleme head, ning teiste Euroopa riikidega energiat vahetades saamegi kokku hea segu,“ ütles Agabus. Samal ajal, kui koduomanik on kõige haavatavam turuosaline, kellel pole muud valikut kui kodus tulesid ja põrandakütet vähemaks keerata ja siis lihtsalt elektriarveid kinni maksta, loodab riik meelitada siia soodsa hinnaga suuri, tööstuslikke tarbijaid, kes elavdaksid ka majandust.
Alexela juhatuse esimees Marti Hääl tõi välja, et kodust energiatarbimist reguleerides – selle eest kannab tegelikult hoolt börsihinna jälgimine – tegeldakse täiesti vale asjaga. „Elamufond, mida selle omanikud administreerimise ega finantseerimise kaudu korda ei suuda teha, on katastroofilises seisus. Kui tahame elu ja energiatarbimist Eestis fundamentaalselt paremaks muuta, peame sellele lähenema täiesti teistmoodi. Sedavõrd suurt sotsiaalset probleemi tarbimise reguleerimisega ära ei lahenda,“ sõnas Hääl.
Mida rohkematest allikatest energiat saame, seda parem.
Energilise majanduse ala Arvamusfestivalil | Foto: Karolin Linamäe
Vaja on pikka plaani
Energeetika on väga pika vinnaga valdkond, kus on vaja kaugele ette mõelda. Seda kinnitas Anu Eslas, kelle sõnul ei suudeta riigi tasandil mingile konkreetsele eesmärgile – näiteks et 20% Eesti energiatootmisest toimuks Läänemeres – piisaval määral spetsialiseeruda. „Mida iganes me tegema hakkame, peab tegu olema kindla plaaniga. Praegu alustades me mingit suurt projekti enam 2030. aastaks valmis ei saa. Meil on vaja teada riigi plaane, sihte ja fookuseid 2035. aastaks ja kaugemalegi,“ selgitas Eslas.
Vaks sekundeeris ja lisas, et puhtalt patriotismist ei peaks energeetikainvestor siin projekte ette võtma, vaja on leida ka tarbijaid. Kui Eslas tõttas lisama, et just patrioodid nad ongi ja nad tahaksid rajada oma suured projektid just nimelt Eestisse, lootes leida siit suuri elektritarbijaid, märkis Vaks lühidalt: „Ja need peab tooma riik.“
Marti Hääl nõustus ja selgitas, et ilma ekspordita ei ole meil võimaik oma riiki tänasel kujul ülal pidada, kuid Soomes-Rootsis on elektritarbimine juba praegu 2-3 korda meie tänasest ambitsioonist suurem. „Ainuüksi meie 2030. aasta taastuvenergia osakaalu ambitsiooni peale siia suurt tööstust ei ilmu. Põlevkivi ei tule samuti peale,“ ütles Hääl veendunult. „Kui me ei anna täna energeetikasse investeerijatele kindlust, pole meil siin ka 2040. aastal midagi,“ lisas Eslas. Ta tõi näiteks Leedu, kellel on nii suured ambitsioonid, et isegi kui ainult pool neist ellu viidaks ellu, oleks investoril ikkagi kindlus, et sinna on mõtet panustada.
Vaja on teada riigi plaane, sihte ja fookuseid 2035. aastaks ja kaugemalegi.
Nii jõudiski jutt märkamatult energiaeesmärkidelt majanduskeskkonnale. Kui Marti Hääl tõi näiteid välismaistest suurkorporatsioonidest, kes enne lepingu sõlmimist küsivad esiteks potentsiaalse partnerettevõte ja teiseks selle päritoluriigi CO2 jalajälge, oli selge, et polegi mõtet rääkida rohelise energeetika hinnast, vaid Eesti ainus võimalus on taastuvenergia. Enamgi veel, taastuvenergiasse mittepanustamise hind on hääbumine.
