Jarek Kurnitski: Eestis ei ole võimalik samaaegselt arendada taastuv- ja tuumaenergeetikat

16.05.2024
Jarek Kurnitski: Eestis ei ole võimalik samaaegselt arendada taastuv- ja tuumaenergeetikat. 16.05.2024. Eesti Vabariigi parlamendil tuleb langetada põhimõtteline otsus, kas lubada Eestis tuumaenergiat toota või mitte – ning esimesed arutelud on Riigikogus alanud. Tuumaenergiat lubav eelnõu põhineks eeskätt valitsuse juures tegutsenud riikliku tuumaenergia töörühma 2021.–2023. aastal tehtud analüüsil, mille kohaselt on tuumaenergia kasutuselevõtt Eestis teostatav. Tuumaenergia töörühm avaldas detsembris 2023. aruande, milles soovitas rajada Eestisse aatomielektrijaama. Lõpparuande järelduste kohaselt pakuks tuumaenergia taastuvenergiale täiendavat tuge. Kuigi tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab põhjalikku ettevalmistust, leiab töörühm, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse, poliitilise ning rahva toetuse korral on see tehtav. Otsustuskohad tuumaenergia kasutuselevõtu protsessi etappides | Joonis: Kliimaministeerium Töörühma hinnangul tuleb tuumaalast seadusepaketti valmistada Riigikogule esitamiseks ette tõenäoliselt kaks kuni kolm aastat. Eelnõu seadusandlik menetlus Riigikogus võtab aega vähemalt kuus kuud kuni kolm aastat. Raporti koostajate hinnangul nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt riigis, kus puudub sellekohane varasem kogemus ja vajalik taustsüsteem, aastatepikkust ettevalmistust ning Riigikogu põhimõttelisest otsusest kuni tuumajaamast elektritootmise alguseni kuluks vähemalt 9–11 aastat. Tuumaenergia töörühm, mis kohtus kahe ja poole aasta jooksul 15 korda, koosnes valdavalt kantslerite, asekantslerite ja osakonnajuhatajate tasemel valitsusametnikest. Kahel töörühma kohtumisel osalesid ka tuumajaama rajamise eest kõneleva ettevõtte Fermi Energia OÜ esindajad ning kahel kommunikatsioonibüroo Meta esindajad. Ühtegi Eesti tegevteadlast töörühma koosseisu ei kaasatud, rahvusvahelistest tuumaenergiaekspertidest osalesid töörühma esimesel koosolekul Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri tuumaenergiataristu osakonnajuhataja Milko Kovachev ning vaatlejatena agentuuri töötajad Stephanie Seely ja Mehmet Ceyhan. Trialoog pöördus laiema arvamusspektri saamiseks erinevate Eesti teadlaste poole, et uurida nende seisukohti tuumajaama rajamise suhtes; esimeses kommentaaris jagab oma vaateid tehnikateadlane Jarek Kurnitski, kes on TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor ja Eesti Teaduste Akadeemia liige. Kas teie arvates võiks Eestisse rajada tuumajaama (SMR-i, ehk väikse modulaarse tuumajaama)? Me oleme kaotanud energeetikas kümnendi, mille tõttu tegeletakse praegu tulekahju kustutamisega, see aga välistab tuumajaama temaatika tõsisema käsitlemise. Täna tõdetakse, et riigiomandis olev energiaettevõte, mis tegutseb vastavalt omaniku ootusele, vajab likviidsuse tagamiseks 100-200 miljoni euro suurust rahasüsti, seega probleemide tase on hoopis teine. Ainuüksi kavandatud või kavandamisel olevad tegevused on mastaapsed, sest vastavalt juba otsustatud eesmärgile, mille kohaselt peaksime tootma 2030. aastaks 100% ulatuses taastuvelektrit, oleme praktiliselt kujundamas ümber kogu Eesti elektrisüsteemi. Tehniliselt ei ole võimalik samaaegselt arendada taastuv- ja tuumaenergeetikat, siin on ikkagi valiku küsimus, mis teed minna. Arvestades kavandatud ja sisuliselt hädavajalike ümberkorralduste ulatust, sh uute ühenduste rajamist, maismaa- ja meretuuleparke, salvestust ning gaasijaamade uut juhitavat võimsust, ei ole selles pildis pikka aega tuumajaamale kohta ega vajadust. Oleme juba valinud järgmiseks kümneks aastaks taastuvenergia tee, mille sammud tsementeerib äsja tutvustatud kliimaseaduse kavand. Investeeringud, mille peab lõpuks kinni maksma tarbija, on nii mastaapsed, et hetkel tundub kohatu ja aegaraiskav arutleda tuumajaama üle. Nii riigil, võrguettevõttel kui ka energiaettevõtetel on tohutult tööd ja väljakutseid, et elektrisüsteem sajaprotsendilise tarbimise mahus taastuvenergiatootmise peale üle viia, nii et elektri hind oleks taskukohane ja tuled jätkuvalt põleksid. Soome ja Läti uued kavandatavad elektriühendused on vältimatud, et saaksime põhjamaade elektribörsihinnaga soodsat elektrit. Rajatav elektrivõrk võimaldab sellega ühendada ka meretuulepargi, mis on samuti megainvesteering. Taastuvelektril põhinev süsteem ei saa töötada ilma salvestuse ja juhitavate võimsusteta. Kliimaseaduse kavandi kohaselt tuleb rajada 1200 MW mahus uusi gaasijaamu, mis on jällegi suur investeering. Kõige selle kõrval pole tuumajaama plaan praegu reaalselt võimalik. Kas senised arvutused tuumajaama ehituse ja käitamise osas on pädevad? Täna ei ole SMR-i rajamise maksumust mõistliku usaldusväärsusega võimalik arvutada, sest erinevalt suurtest tuumajaamadest pole SMR tootena turule veel jõudnud. Tuumaraporti arvutustele võib siiski ette heita, et nendes ei avata piisavalt sellise jaama rajamise kulustruktuuri ega üritata hinnata maksumuse võimalikke vahemikke, mis kahtlemata on väga suured. Soome Fortum (Soome riiklik energiaettevõte – toim.) koostas ja avaldas hiljuti põhjaliku analüüsi uue tuumajaama maksumuse ja rajamise kohta. Dokumendi autorid ei olnud võimelised väikse moodulreaktori maksumust välja arvutama ja pidasid soodsamaks suure, 1000–1600 megavatise reaktori rajamist. Ka Eesti tuumaraport ei ütle kindlas kõneviisis, mis SMR-i rajamine maksab, vaid on teatud eeldustel vaadelnud, milliseks võiks kujuneda sellises jaamas toodetud elektri hind. Fortum pakub mh IEA andmeid, viidates rajamise maksumusele u 6,5 miljonit eurot megavati kohta, mis sisaldab ainul jaama ehitust, nii et kapitalikulud, jäätmed ja kõik muu tuumaohutuse tagamisega seonduv selles ei sisaldu. Kirjeldatud tehnoloogia ühikmaksumus põhineb 2020. aasta seisul, näiteks gaasijaam maksis umbes miljon eurot megavati kohta. Selle hinnaga arvutades tekivad Eesti tuumaraportiga võrreldes suured käärid, sest kaks moodulreaktorit koguvõimsusega 600 megavatti maksaks ligi neli miljardit eurot pluss kõik muud kulud. Maksumuse hindamine ei ole siiski põhiprobleem, sest sellistes suurprojektides on niikuinii mõned lisamiljardid kerged tekkima, kuna kõike lihtsalt ei ole võimalik ette näha. Suurem probleem on see, et raport rõhutab pea igal sammul riigi panustamise vajalikkust. Tuumaenergeetika on erakordselt suure kapitalimahukusega ja kahtlemata eeldab riigilt suurt võimekust. Tänase seisuga on riik valinud täies mahus taastuvelektri tee ning kogu jõud ja investeeringud lähevad sinna. Hinnangud näitavad, et see eesmärk on saavutatav kas kavandatud kujul või siis väikese hilinemisega. Seega oleks tuumaenergeetika arutelu juurde õige tagasi tulla siis, kui taastuvenergeetika investeerimisotsused tehtud ja projektid töös. Raport rõhutab pea igal sammul riigi panustamise vajalikkust. Tuumaenergeetika on erakordselt suure kapitalimahukusega ja kahtlemata eeldab riigilt suurt võimekust. Tänase seisuga on riik valinud täies mahus taastuvelektri tee ning kogu jõud ja investeeringud lähevad sinna. Kas teie arvates on tuumajäätmete ladustamine läbi mõeldud ningviidud maksumuse osas läbi pädevad arvutused? Raportis vaadeldakse jäätmete küsimust maksumusi välja toomata. Tõdetakse, et nii jäätmete kogus, nende töötlemine kui ka ladustamine sõltuvad valitavast tehnoloogiast. Selle tõttu ei pakuta jäätmetele lõpplahendust. Praeguse käsitlusega saaksime jäätmed tuumajaama n.ö tagahoovis. Kas senine otsustusprotsess tuumajaama rajamise üle on teie arvates olnud pädev – või on jäänud vajaka teadlaste ja rahvusvaheliste ekspertide arvamustest? Jääb arusaamatuks, miks on vaadeldud ainult väikseid moodulreaktoreid, kui kavatsetakse rajada neli kolmesaja megavatist reaktorit koguvõimsusega 1200 MW, ehk suure tuumajaama mahus. Tuumaohutuse tagamise seisukohalt ei ole põhimõttelist vahet, kas on väiksed või suured reaktorid. Suured reaktorid on täna toodetena turul ja nende osas on võimalik maksumust oluliselt täpsemalt välja arvutada. Suurte jaamade rajamise vastu on maailmas huvi oluliselt tõusnud, ilmselt osaliselt SMR-ide probleemide tõttu, Ennustatakse mitmete uute projektide käivitamist. Põhiküsimus on siiski, miks me seda arutelu üleüldse peame. Me valmistame parasjagu ette mitmeid sajaprotsendilise taastuvenergia küsimusi ning kogu energia läheb täies hoos nendega seonduvate hinnapõrandate, toetuste või muude võimestamisvõimaluste aruteludele.

Jarek Kurnitski | Foto: TalTech

Eestil tuleb langetada otsus, kas lubada Eestis tuumaenergiat toota või mitte; TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktori, akadeemik Jarek Kurnitski arvates tundub täna kohatu ja aegaraiskav arutleda tuumajaama üle, kuna Eesti on juba valinud mahukaid investeeringuid nõudva taastuvenergia tee.

Eesti Vabariigi parlamendil tuleb langetada põhimõtteline otsus, kas lubada Eestis tuumaenergiat toota või mitte – ning esimesed arutelud on Riigikogus alanud. Tuumaenergiat lubav eelnõu põhineks eeskätt valitsuse juures tegutsenud riikliku tuumaenergia töörühma 2021.–2023. aastal tehtud analüüsil, mille kohaselt on tuumaenergia kasutuselevõtt Eestis teostatav.

Tuumaenergia töörühm avaldas detsembris 2023. aruande, milles soovitas rajada Eestisse aatomielektrijaama. Lõpparuande järelduste kohaselt pakuks tuumaenergia taastuvenergiale täiendavat tuge. Kuigi tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab põhjalikku ettevalmistust, leiab töörühm, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse, poliitilise ning rahva toetuse korral on see tehtav.

Otsustuskohad tuumaenergia kasutuselevõtu protsessi etappides | Joonis: Kliimaministeerium
Otsustuskohad tuumaenergia kasutuselevõtu protsessi etappides | Joonis: Kliimaministeerium

Töörühma hinnangul tuleb tuumaalast seadusepaketti valmistada Riigikogule esitamiseks ette tõenäoliselt kaks kuni kolm aastat. Eelnõu seadusandlik menetlus Riigikogus võtab aega vähemalt kuus kuud kuni kolm aastat. Raporti koostajate hinnangul nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt riigis, kus puudub sellekohane varasem kogemus ja vajalik taustsüsteem, aastatepikkust ettevalmistust ning Riigikogu põhimõttelisest otsusest kuni tuumajaamast elektritootmise alguseni kuluks vähemalt 9–11 aastat.

Tuumaenergia töörühm, mis kohtus kahe ja poole aasta jooksul 15 korda, koosnes valdavalt kantslerite, asekantslerite ja osakonnajuhatajate tasemel valitsusametnikest. Kahel töörühma kohtumisel osalesid ka tuumajaama rajamise eest kõneleva ettevõtte Fermi Energia OÜ esindajad ning kahel kommunikatsioonibüroo Meta esindajad.

Ühtegi Eesti tegevteadlast töörühma koosseisu ei kaasatud, rahvusvahelistest tuumaenergiaekspertidest osalesid töörühma esimesel koosolekul Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri tuumaenergiataristu osakonnajuhataja Milko Kovachev ning vaatlejatena agentuuri töötajad Stephanie Seely ja Mehmet Ceyhan.

Trialoog pöördus laiema arvamusspektri saamiseks erinevate Eesti teadlaste poole, et uurida nende seisukohti tuumajaama rajamise suhtes; esimeses kommentaaris jagab oma vaateid tehnikateadlane Jarek Kurnitski, kes on TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor ja Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Kas teie arvates võiks Eestisse rajada tuumajaama (SMR-i, ehk väikse modulaarse tuumajaama)?

Me oleme kaotanud energeetikas kümnendi, mille tõttu tegeletakse praegu tulekahju kustutamisega, see aga välistab tuumajaama temaatika tõsisema käsitlemise. Täna tõdetakse, et riigiomandis olev energiaettevõte, mis tegutseb vastavalt omaniku ootusele, vajab likviidsuse tagamiseks 100-200 miljoni euro suurust rahasüsti, seega probleemide tase on hoopis teine.

Ainuüksi kavandatud või kavandamisel olevad tegevused on mastaapsed, sest vastavalt juba otsustatud eesmärgile, mille kohaselt peaksime tootma 2030. aastaks 100% ulatuses taastuvelektrit, oleme praktiliselt kujundamas ümber kogu Eesti elektrisüsteemi. Tehniliselt ei ole võimalik samaaegselt arendada taastuv- ja tuumaenergeetikat, siin on ikkagi valiku küsimus, mis teed minna. Arvestades kavandatud ja sisuliselt hädavajalike ümberkorralduste ulatust, sh uute ühenduste rajamist, maismaa- ja meretuuleparke, salvestust ning gaasijaamade uut juhitavat võimsust, ei ole selles pildis pikka aega tuumajaamale kohta ega vajadust.

Oleme juba valinud järgmiseks kümneks aastaks taastuvenergia tee, mille sammud tsementeerib äsja tutvustatud kliimaseaduse kavand. Investeeringud, mille peab lõpuks kinni maksma tarbija, on nii mastaapsed, et hetkel tundub kohatu ja aegaraiskav arutleda tuumajaama üle. Nii riigil, võrguettevõttel kui ka energiaettevõtetel on tohutult tööd ja väljakutseid, et elektrisüsteem sajaprotsendilise tarbimise mahus taastuvenergiatootmise peale üle viia, nii et elektri hind oleks taskukohane ja tuled jätkuvalt põleksid.

Soome ja Läti uued kavandatavad elektriühendused on vältimatud, et saaksime põhjamaade elektribörsihinnaga soodsat elektrit. Rajatav elektrivõrk võimaldab sellega ühendada ka meretuulepargi, mis on samuti megainvesteering. Taastuvelektril põhinev süsteem ei saa töötada ilma salvestuse ja juhitavate võimsusteta. Kliimaseaduse kavandi kohaselt tuleb rajada 1200 MW mahus uusi gaasijaamu, mis on jällegi suur investeering. Kõige selle kõrval pole tuumajaama plaan praegu reaalselt võimalik.

Kui Eesti otsustab rajada tuumajaama, siis GE Hitachi BWRX-300 väike moodulreaktor on üks võimalikest variantidest | Pilt: GE Hitachi

Kui Eesti otsustab rajada tuumajaama, siis Fermi Energia OÜ on pakkunud, et GE Hitachi poolt kavandatud BWRX-300 väike moodulreaktor oleks üks võimalikest variantidest | Kavand: GE Hitachi

Kas senised arvutused tuumajaama ehituse ja käitamise osas on pädevad?

Täna ei ole SMR-i rajamise maksumust mõistliku usaldusväärsusega võimalik arvutada, sest erinevalt suurtest tuumajaamadest pole SMR tootena turule veel jõudnud. Tuumaraporti arvutustele võib siiski ette heita, et nendes ei avata piisavalt sellise jaama rajamise kulustruktuuri ega üritata hinnata maksumuse võimalikke vahemikke, mis kahtlemata on väga suured.

Soome Fortum (Soome riiklik energiaettevõte – toim.) koostas ja avaldas hiljuti põhjaliku analüüsi uue tuumajaama maksumuse ja rajamise kohta. Dokumendi autorid ei olnud võimelised väikse moodulreaktori maksumust välja arvutama ja pidasid soodsamaks suure, 1000–1600 megavatise reaktori rajamist. Ka Eesti tuumaraport ei ütle kindlas kõneviisis, mis SMR-i rajamine maksab, vaid on teatud eeldustel vaadelnud, milliseks võiks kujuneda sellises jaamas toodetud elektri hind.

Fortum pakub mh IEA andmeid, viidates rajamise maksumusele u 6,5 miljonit eurot megavati kohta, mis sisaldab ainul jaama ehitust, nii et kapitalikulud, jäätmed ja kõik muu tuumaohutuse tagamisega seonduv selles ei sisaldu. Kirjeldatud tehnoloogia ühikmaksumus põhineb 2020. aasta seisul, näiteks gaasijaam maksis umbes miljon eurot megavati kohta. Selle hinnaga arvutades tekivad Eesti tuumaraportiga võrreldes suured käärid, sest kaks moodulreaktorit koguvõimsusega 600 megavatti maksaks ligi neli miljardit eurot pluss kõik muud kulud.

Maksumuse hindamine ei ole siiski põhiprobleem, sest sellistes suurprojektides on niikuinii mõned lisamiljardid kerged tekkima, kuna kõike lihtsalt ei ole võimalik ette näha. Suurem probleem on see, et raport rõhutab pea igal sammul riigi panustamise vajalikkust. Tuumaenergeetika on erakordselt suure kapitalimahukusega ja kahtlemata eeldab riigilt suurt võimekust. Tänase seisuga on riik valinud täies mahus taastuvelektri tee ning kogu jõud ja investeeringud lähevad sinna. Hinnangud näitavad, et see eesmärk on saavutatav kas kavandatud kujul või siis väikese hilinemisega. Seega oleks tuumaenergeetika arutelu juurde õige tagasi tulla siis, kui taastuvenergeetika investeerimisotsused tehtud ja projektid töös.

Raport rõhutab pea igal sammul riigi panustamise vajalikkust. Tuumaenergeetika on erakordselt suure kapitalimahukusega ja kahtlemata eeldab riigilt suurt võimekust. Tänase seisuga on riik valinud täies mahus taastuvelektri tee ning kogu jõud ja investeeringud lähevad sinna.

Kas teie arvates on tuumajäätmete ladustamine läbi mõeldud ningviidud maksumuse osas läbi pädevad arvutused?

Raportis vaadeldakse jäätmete küsimust maksumusi välja toomata. Tõdetakse, et nii jäätmete kogus, nende töötlemine kui ka ladustamine sõltuvad valitavast tehnoloogiast. Selle tõttu ei pakuta jäätmetele lõpplahendust. Praeguse käsitlusega saaksime jäätmed tuumajaama n.ö tagahoovis.

Kas senine otsustusprotsess tuumajaama rajamise üle on teie arvates olnud pädev – või on jäänud vajaka teadlaste ja rahvusvaheliste ekspertide arvamustest?

Jääb arusaamatuks, miks on vaadeldud ainult väikseid moodulreaktoreid, kui kavatsetakse rajada neli kolmesaja megavatist reaktorit koguvõimsusega 1200 MW, ehk suure tuumajaama mahus. Tuumaohutuse tagamise seisukohalt ei ole põhimõttelist vahet, kas on väiksed või suured reaktorid. Suured reaktorid on täna toodetena turul ja nende osas on võimalik maksumust oluliselt täpsemalt välja arvutada. Suurte jaamade rajamise vastu on maailmas huvi oluliselt tõusnud, ilmselt osaliselt SMR-ide probleemide tõttu, Ennustatakse mitmete uute projektide käivitamist.

Põhiküsimus on siiski, miks me seda arutelu üleüldse peame. Me valmistame parasjagu ette mitmeid sajaprotsendilise taastuvenergia küsimusi ning kogu energia läheb täies hoos nendega seonduvate hinnapõrandate, toetuste või muude võimestamisvõimaluste aruteludele.