Trialoogi toimetaja
Tehnoloogia pole enam pelgalt tööriist – see on jõud, mis kujundab ümber tööstusharusid, muudab ühiskondi ja paneb proovile meie arusaama reaalsusest. Kuid enneolematu võimuga kaasneb kriitiline küsimus: kas meie juhime tehnoloogiat või juhib tehnoloogia meid?
Henrik Friman – visionäär, strateeg, kogenud juht ja Rootsi Kuningliku Sõjateaduste Akadeemia liige – usub, et meie tulevik sõltub sellest, kui hästi suudame uusi tehnoloogiaid mõista, hallata ja vastutustundlikult rakendada. Tema sõnul tuleks maailmas, kus keskset rolli mängivad tehisintellekt, kvantarvutus ja biotehnoloogia, keskenduda mitte tehnoloogiale kui sellisele, vaid selle tegelikule mõjule päriselus. „Oluline on mõista, mida tehnoloogia suudab eri valdkondades reaalselt korda saata – pole mõtet lihtsalt tehnoloogiale endale keskenduda,“ selgitas Friman.
“Oluline on mõista, mida võib tehnoloogia tegelikult eri valdkondades korda saata, pole mõtet lihtsalt keskenduda tehnoloogiale endale.”
Täiustatud tehnoloogiate kahe teraga mõõk
Friman tõi välja kolm peamist riski, mis kaasnevad tehisintellekti ja teiste arenevate tehnoloogiate kasutamisega. Esimene neist on väärinfo. Ta rõhutas, et tehisintellektisüsteemid võivad esitada vastuseid, mis näivad usaldusväärsed, kuid võivad olla tegelikult ekslikud. Vääriti mõistmise oht suureneb eriti siis, kui kasutajatel puuduvad oskused andmeid kriitiliselt hinnata. Täpsete ja eksitavate vastuste eristamiseks on vaja valdkonna süvitsi tundmist.
Teiseks riskiks nimetas Friman konkurentsi stagnatsiooni. Tema hinnangul võib innovatsioon pidurduda, kui mitmed ettevõtted kasutavad samu tehisintellektisüsteeme ja tuginevad ühtsetele andmestikele, jõudes seetõttu sarnaste lahendusteni. „Kui kõigil on sama tehisintellekt ja samad andmed, taandub konkurents lõpuks hinnale – see omakorda vähendab motivatsiooni tehnoloogiasse investeerida,“ rõhutas ta.
“Kui kõigil on sama tehisintellekt ja samad andmed, taandub konkurents lõpuks hinnale, mistõttu võidakse hakata tehnoloogiasse vähem investeerima.”
Frimani sõnul on kolmest riskist kõige murettekitavam manipulatsioon. Mida enam tehisintellekt areneb, seda suuremaks muutub selle võime mõjutada inimeste käitumist, kujundada arvamusi ja muuta tajusid. Ta hoiatas, et valesti kasutatuna võivad vastavad tehnoloogiad eksitada kasutajaid või teenida kahjulikke eesmärke. Seetõttu on reaalne oht, et tehisintellekti abil hakatakse inimesi mõjutama viisil, mis ei pruugi olla kooskõlas ühiskonna huvidega.
Friman illustreeris vastutustundliku tehnoloogiakasutuse tähtsust oma kogemusega sõjalises väljaõppes: „Kasutasime täiustatud simulaatoreid hävituslendurite treenimiseks, ja nad omandasid niivõrd oskuslikud tehnikad, et need ületasid rahuajal lubatud lennureegleid.“ Tema sõnul on tehnoloogia kui kahe teraga mõõk – see võib küll tõsta inimvõimekusi, kuid soovimatute tagajärgede vältimiseks tuleb tehnoloogilisi lahendusi hoolikalt ja vastutustundlikult juhtida.
Vastutustundlik tehnoloogia: rohkem kui pelk moesõna
Ettevõtted peavad hoolikalt tasakaalustama innovatsiooni ja turvalisuse, eriti tundliku teabe ja arenevate tehnoloogiate puhul. Friman tõi esile “topeltkasutuse” (dual use) kontseptsiooni, mis tähendab, et uuendusi saab rakendada nii tsiviil- kui ka sõjalisel otstarbel. Tema sõnul peavad organisatsioonid olema teadlikud sellistest võimalustest ja kehtestama vastavad turvameetmed.
Friman rõhutas, et organisatsioonid peavad selgelt määratlema oma kõige väärtuslikumad varad ja tagama nende tõhusa kaitse. See eeldab teadlikkust ohtudest, nagu tööstusspionaaž ja intellektuaalomandi loata kasutamine.
Kui varem soositi teadusasutustes avatud koostööd, siis tänapäeval on turvanõuded oluliselt karmistunud. „Ülikoolid ja teised sarnased asutused olid varem koostööle peaaegu täielikult avatud, kuid nüüd on turvameetmed märgatavalt rangemad,“ märkis Friman.
Frimani sõnul teevad paljud organisatsioonid uute tehnoloogiate juurutamisel põhimõttelise vea: keskendutakse kõige uuemate tööriistade soetamisele, ilma et mõistetaks nende tegelikku mõju või hinnataks, kas ja kuidas need sobituvad organisatsiooni põhiväärtustega.
Frmani hinnangul lähenevad juhid tehnoloogiale sageli valest vaatenurgast, küsides: „Kuidas saab see uus tehnoloogia meile kasu tuua?“ Tema sõnul tuleks aga lähenemine ümber sõnastada – tehnoloogia tõeline väärtus avaldub siis, kui juhid hindavad, kuidas see sobitub nende äri eesmärkide, missiooni ja põhiväärtustega.
Tehnoloogia puudutus ja kriitilise mõtlemise säilitamine – Euroopa seisab globaalses tehnoloogiavõidujooksus valikute ees. Kas keskenduda innovatsiooni kiirusele või püsida turvalisuse ja vastutustundlikkuse teel? Frimani sõnul peitub lahendus rahvusvahelises koostöös ja noorte kriitilise mõtlemise arendamises. Foto: Pexels
Euroopa koht üleilmses tehnoloogiavõidujooksus
Käsitledes Euroopa positsiooni globaalses tehnoloogialoomes, tõdes Friman, et kuigi Euroopal on märkimisväärne tehnoloogiline teadmus, pidurdavad selle arengut keerukad regulatsioonid. Ehkki need on sageli suunatud turvalisuse tagamisele, võivad need samaaegselt pärssida innovatsiooni ja vähendada Euroopa konkurentsivõimet.
Euroopa läheneb tehnoloogiale sageli ettevaatlikumalt kui näiteks Ameerika Ühendriigid. „USA-s on levinud võitmise mentaliteet – iga ettevõtmist alustatakse eesmärgiga teha sellest edulugu. Ebaõnnestumisi nähakse kui osa õppimisest ja arenguteekonnast. Euroopas seevastu õpetatakse juba koolis, et on normaalne ka kaotada, ning edule lähenetakse samm-sammult ja läbimõeldult. See võib olla ühtaegu tugevus ja piirang,“ selgitas Friman.
“USA-s on levinud võitmise mentaliteet – iga ettevõtmist alustatakse eesmärgiga teha sellest edulugu. Ebaõnnestumisi nähakse kui õppetunde ja teekonna osa. Euroopas seevastu õpetatakse juba koolis, et on normaalne ka kaotada ning edule lähenetakse samm-sammult ja läbimõeldult, mis võib olla nii tugevus kui ka piirang.”
Ta illustreeris seda erinevust USA-s kasutatava väljendiga „bald-headed“ (kiilaspäine), mis sümboliseerib riskivalmidust ja julgust – omadusi, mida kehastab ka Ameerika valgekotkas.
Samas rõhutas Friman, et see erinevus ei tähenda, et üks lähenemine oleks teisest parem. Tema sõnul peitub edu pigem rahvusvahelises koostöös, kuna piirkondadevaheline sünergia võib oluliselt edendada üleilmset innovatsiooni. „Oluline on leida parim koostöökeskkond, mis aitab jõuda soovitud arengueesmärkideni,“ märkis ta.
Kriitiline mõtlemine tehnoloogiaajastul
Friman väljendas muret, et tulevased põlvkonnad võivad kaotada kriitilise mõtlemise oskuse, kuna tehnoloogia muutub üha lahutamatumaks osaks igapäevaelust. Kuigi tehnoloogia pakub väärtuslikke tööriistu, ei tohiks see asendada analüüsi- ja küsimisvõimet ega iseseisvat mõtlemist. „Vanema põlvkonna õlul lasub vastutus noorte suunamisel – tuleb aidata neil mõista, milleks süsteeme kasutatakse ja mis on nende tegelik eesmärk,“ rõhutas Friman.
Frimani sõnul on ülioluline, et nii haridussüsteem kui ka ettevõtted aitaksid kujundada keskkonda, kus tehnoloogiat nähakse vahendi, mitte lõppeesmärgina. Selle keskkonna keskmes peaksid olema kriitiline mõtlemine ja iseseisvus. „Kui me kaotame kontakti kriitilise mõtlemisega, kaotame tehnoloogiast midagi palju olulisemat,“ sõnas ta lõpetuseks.
“Kui me kaotame kontakti kriitilise mõtlemisega, kaotame tehnoloogiast midagi palju olulisemat.”
