Kaido Kikkas: tehisaru hiilgus ja viletsus – ühe õppejõu vaade

Kaido Kikkas: tehisaru hiilgus ja viletsus – ühe õppejõu vaade. 30.06.2025. “It can take seven years to get a PhD. And a month to write a useful business plan or a year to write a book. And yet, when AI shows up, our mistake is thinking that if we can’t find useful brilliance in one simple prompt, it’s broken.” – Seth Godin Viimased viis aastat on seniseid arusaamu õppimisest tugevalt raputanud. Eelmine suurem murrang toimus tõenäoliselt siis, kui 21. sajandi alguses hakkasid laiemalt levima sotsiaalmeediakanalid ning sellega koos erinevad e-õppelahendused. Tollal tajuti seda eeskätt tehnoloogilise arenguna – see tõi kaasa uusi küsimusi, kuid ei puudutanud õppimise põhialuseid. Lugemine ja kirjutamine jäid ka digikeskkondades suures plaanis samaks: tuli viidata allikatele ning need pidid olema tegelikult olemas. Kirjalikud tööd säilitasid õppetöös oma keskse rolli. Tasapisi lisandus küll mure plagiaadi pärast, mille vastu loodi eraldi lahendusi, kuid kõrghariduse lõpetajalt eeldati endiselt nii suulist kui ka kirjalikku ladusust. Ka nutiseadmete buum ei suutnud haridusprotsesse oluliselt kõigutada. Suurim mõjutaja oli tõenäoliselt massihariduse esiletõus – paljuski just e-õppe toel. Ühelt poolt avas see võimalusi suuremale hulgale õppijatele, teisalt aga asetas akadeemilise personali õlule nii suure töökoorma, et varasem individuaalsem lähenemine muutus tihti teostamatuks. Sajandi teise kümnendi lõpuks hakkas olukord aga märgatavalt muutuma. Esile kerkis mitu olulist arengut: Lääne ühiskondade kasvav ideologiseeritus ja niinimetatud kultuurisõdade esiletõus – ühiskondlik sidusus hakkas nõrgenema ning polariseerumine süvenema. Z-põlvkonna tulek – tehnoloogialembuse, uudishimu ja iseseisva tee otsimise kõrval iseloomustab seda põlvkonda senisest väiksem pinge- ja kriitikataluvus (vt allpool) ning nõrgem keskendumisvõime. COVID-19 pandeemia ja sellega kaasnenud ühiskondlikud nihked – paljud õpetajad ei suutnud uue olukorraga kohaneda ning mõni aasta hiljem jõudis kõrgharidusse hulk eelmainitud põlvkondlike tunnustega noori, kelle üldharidus oli jäänud pandeemia tõttu lünklikuks ja ebaühtlaseks. Mitmed allikad viitavad lisaks järgmistele tendentsidele: Suulise ja kirjaliku eneseväljendusoskuse märgatav allakäik. Funktsionaalse lugemisoskuse ning arutlus- ja analüüsivõime langus. Kriitilise mõtlemise võime nõrgenemine. Tolerantsuse vähenemine noorte seas. Vahepealne „ärklemise“ ajastu võimaldas mitmel pool asendada argumenteeritud arutelu pealepõrutamise ja tühistamisähvardustega. Selle tulemusel ei suuda paljud noored enam rahulikult diskuteerida inimestega, kelle tõekspidamised erinevad nende omast. Ühe võimaliku põhjusena on välja toodud sotsiaalmeedia mõjul tekkinud suuremat ärrituvust. Tehisaru suudab väga veenvalt genereerida tekste, mis sarnanevad aine- või lõputöödele, teadusartiklitele või kirjanduse ülevaadetele. Kuid piisab ühestainsast hallutsinatsioonist suuremahulises töös, et muuta kogu tekst väärtusetuks. Ja siis sai ChatGPT ja sai Copilot 2022. aasta lõpus avalikkuse ette jõudnud ChatGPT-st kujunes esimene laialt levinud generatiivse tehisaru rakendus, millele järgnes kiiresti terve rida sarnaseid lahendusi. Kui sotsiaalmeedia ja nutiseadmed ei suutnud senist haridusmudelit oluliselt kõigutada, siis peagi saadi aru, et seekordne raputus on hoopis teistsugune ja märksa sügavam. Üsna kiiresti ilmnes, et traditsioonilised kirjalikud õppeülesanded – referaadid, esseed ja ka lõputööd – on jäänud ajale jalgu. Esialgu püüdsid mõned õppejõud veel tehisaru loomingut tavapäraste plagiaaditõrjevahenditega tuvastada, ent enne, kui keegi arugi sai, muutus see ühtaegu tehniliselt keerukaks ning suure töömahu tõttu ajaliselt võimatuks. Selle tulemusena tuleb üha juurde neid noori, kes ei suuda kirjutada sisulist teksti enam ilma tehisaru abita. Kirjaoskuse taandumine vähendab ka oskust luua erinevate nähtuste vahelisi seoseid. Kuigi tänased levinumad tehisarulahendused ei suuda ümbritsevat maailma sisuliselt analüüsida, suudavad nad toota „analüüsilaadseid“ tekste, mida laisk ja mugav kasutaja võib lihtsalt üle võtta, ilma et ta ise sisusse süveneks. Nii asendubki mõtteline pingutus ja probleemilahendusoskus lihtsa nupulevajutamisega (vt Seth Godini mõtet artikli alguses). Veidi vanemaid õppijaid – kellel korrektne kirjaoskus veel olemas – ning ka akadeemilisi töötajaid ohustavad aga madalama kvaliteediga teadustööd. Tehisaru suudab väga veenvalt genereerida tekste, mis sarnanevad aine- või lõputöödele, teadusartiklitele või kirjanduse ülevaadetele. Kuid piisab ühestainsast hallutsinatsioonist suuremahulises töös, et muuta kogu tekst väärtusetuks. Veelgi tõsisemaks muutub olukord siis, kui seesugune vigane töö suudab läbida kõik kontrollimehhanismid – lihtsalt asjaosaliste ülekoormatuse tõttu. Mõne aja pärast hakati mõistma, et tehisaru vastused sõltuvad tema treeningandmetest ja treeneritest. Kuna viimased kannavad sageli teatud maailmavaadet, siis võimendub probleem veelgi – kasutajates süveneb veendumus, et „mul ongi õigus, teistsugune mõtlemine on aprioorselt vale ja väärib hukkamõistu.“ Sarnaselt sotsiaalmeedia „kajakambritele“ kinnistub oma vaate õigsus ja vastandliku mõttevahetuse võimalus väheneb veelgi. Seda loetelu võiks jätkata veel pikalt. Tehisaru vastused sõltuvad tema treeningandmetest ja treeneritest. Sarnaselt sotsiaalmeedia „kajakambritele“ kinnistub oma vaate õigsus ja vastandliku mõttevahetuse võimalus väheneb veelgi. Terra incognita Kõigi eelmainitud riskide juures peitub põhiprobleem selles, et tehisaru on endiselt suures osas terra incognita – tundmatu maa. Nii nagu kunagised maadeuurijad pidid arvestama võimalusega sattuda täiesti uutesse ja ohtlikesse oludesse, tuleks ka tehisaru käsitleda ettevaatusega – palju suuremaga, kui seda on siiani (vähemalt Eestis) tehtud. Üheks näiteks on slopsquatting – ohtlik nähtus, mille puhul toob „hallutsineeriv“ tehisaru kaasa uue rakendusliku riski: see genereerib väljamõeldud, kuid näiliselt korrektse tarkvarapaketi, mille kaudu laetakse pahavara ja sokutatakse see mõnda suuremasse tarkvarahoidlasse. Üheski teises valdkonnas ei leiaks kasutust seade, masin või süsteem, mis eksib 2% juhtudest ja käitub ettearvamatult – sellist toodet käsitletaks parimal juhul eksperimentaalse prototüübina. Tehisaru puhul aga aktsepteeritakse samasugust eksimismäära üllatava kergekäelisusega, ning tulemustest hoolimata kasutatakse seda innukalt ja tihti üsna kriitikavabalt. Meenub ühe kolleegi hiljutine kogemus: kui ta juhtis tudengi tähelepanu tööveale, kostis vastuseks: „Aga AI ütles nii!“ – ja mõlemad jäid oma seisukoha juurde. Üheski teises valdkonnas ei leiaks kasutust seade, masin või süsteem, mis eksib 2% juhtudest ja käitub ettearvamatult – sellist toodet käsitletaks parimal juhul eksperimentaalse prototüübina. Tehisaru puhul aga aktsepteeritakse samasugust eksimismäära üllatava kergekäelisusega. Viimase aja moesõna on prompt engineering – tehisarule esitatavat sisendit disainitakse selliselt, et vastus oleks võimalikult täpne ja sisukas. Kuid niipea, kui õige info saamiseks tuleb osata küsimust „õiges võtmes“ vormistada, tekib alati risk eksida – kas tahtmatult (kui küsija ei valda tehnoloogiat piisavalt) või teadlikult. Manipulatsiooni võimalus meenutab lauset Eesti filmiklassikast: „Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista!“ Sageli jääb vastuseta oluline küsimus: kust jookseb piir taotluste vahel saada a) võimalikult tõepärane või b) küsijale võimalikult meelepärane vastus? Inglise keeles kirjeldatakse seda nähtust väljendiga gaming the system – süsteemi nõrkusi kasutatakse sihipäraselt ära. Probleem süveneb veelgi, kui sellisel moel „disainitud info“ hakkab omakorda sünnitama tuletisi. Tuleb meelde Nõukogude Liit – riik, mis rajas end valedele ja kus need seetõttu üha kuhjusid, kuni kujunes paralleelühiskond, milles kõik teadsid, et ametlik ideoloogia on puhas hobuseunenägu, ent suur osa ühiskonnast mängis sellest hoolimata mängu edasi. Tuleb meelde Nõukogude Liit – riik, mis rajas end valedele ja kus need seetõttu üha kuhjusid, kuni kujunes paralleelühiskond, milles kõik teadsid, et ametlik ideoloogia on puhas hobuseunenägu, ent suur osa ühiskonnast mängis sellest hoolimata mängu edasi. Mida siis ikkagi teha annab? Et mitte lõpetada lugu mustades toonides, tasub mõelda, kuidas kaelakukkunud sidrunist siiski limonaadi teha. Üks – küllaltki sotsiaaldarvinistlik – võimalus oleks aktsepteerida fakti, et tehisaru kipub arukaid inimesi muutma veelgi arukamateks, samas kui teiste puhul juhtub vastupidine. Inimene, kes laseb ChatGPT-l kõik koolitööd ära teha, karistab end ise – tema haridusest pole tõenäoliselt hilisemas elus suurt kasu. Terviklikus ühiskondlikus plaanis ei ole see lahendus siiski kuigi jätkusuutlik ega eetiliselt rahuldav. Teine tee oleks panna tehisaru kasutamine seaduste ja reeglite abil keelu alla. Ent sellel ideel pole mõtet pikemalt peatuda – tänases tehnoloogilises ja õiguslikus olukorras oleks tegu üsna lootusetu katsega. Kolmas ja tõenäoliselt kõige mõistlikum lähenemine oleks arukas ja rahulik kohanemine. Ülikoolide vaates tähendaks see tehisaru vastutustundlikku lubamist – seda tuleks õpetada läbimõeldult kasutama, selle asemel et seda keeldude ja karistustega tõrjuda. Olen kunagi kirjutanud, et internetis peaksid kehtima „juhiload“ – tehisaru puhul läheks neid samuti vaja. Tehisaru kasutamist võiks hakata õpetama piisavalt vara, kuid mitte enne, kui õppija on omandanud teatud baastaseme teadmised ja oskused. Rusikareeglina võiks kehtida hoiak, et enne keskkooli tehisaru ei kasutata, seda õpitakse keskkoolis ning ülikoolis piiranguid enam ei kehtestata. Ja üksnes pooleldi naljatledes võiks „juhiloaks“ olla klassikaline kirjand – kui suudad selle iseseisvalt ja veenvalt kirja panna, võid edaspidi tehisaru julgelt appi võtta. Selleks aga, et taoline teekond toimiks, peab õpetajatel ja õppejõududel olema õppijate jaoks rohkem aega kui varem. Ei maksa korrata rumala lapsevanema viga, kes andis oma põnnile varakult tahvelarvuti kätte, sest ise temaga tegeleda ei viitsinud ega jaksanud – ja imestab hiljem, miks teismeline „ära keerab“. Tehisaru on vaja noorele inimesele tutvustada, selgitada ja mõtestada, nii nagu tuli teha varem ka arvuti, interneti, sotsiaalmeedia ja nutiseadmete puhul: mida sellega ette võtta, miks sellega tegeleda – ja millal mitte tegeleda. Pooleldi naljatledes võiks „juhiloaks“ olla klassikaline kirjand – kui suudad selle iseseisvalt ja veenvalt kirja panna, võid edaspidi tehisaru julgelt appi võtta. Lõpetuseks Üks väga mõtlemapanev ja samas häiriv visioon tehisaru tuleviku kohta pärineb viielt mõtlejalt – Daniel Kokotajlolt, Scott Alexanderilt, Thomas Larsenilt, Eli Liflandilt ja Romeo Deanilt. Nende ühiselt koostatud dokument AI 2027 kirjeldab kahte võimalikku arengustsenaariumi, mis mõlemad toovad kaasa tõsiseid tagajärgi. Tegemist on lugemisväärse materjaliga kõigile, keda tehisaru tulevik tõsiselt huvitab. Samas tahaks väga loota, et meie tegelik tulevik ei sunni meid valima üksnes nende kahe musta stsenaariumi vahel. Mõned ideed, mida tehisaru ajastul tasuks ülikoolis kasutada Vanakooli seminarid/arutelud – ühes klassiruumis; vahelduseks võiks päris huvitav olla arutada ilma arvutite ja slaidiesitlusteta, eriti karmil juhul jäetakse välja ka pabermaterjal. Suuline eksam – kas siis klassikaline piletitega või ka mõni e-variant; oluline on vahetu suhtlus ja nõue vallata KOGU kursuse materjali, nagu see vanal ajal oligi. Erinevad kirjalikud lühivormid – oluline on hoida formaat nii kompaktsena, et seda oleks tehisarule reaalselt tülikam „ette sööta“, kui seda ise kirjutada; võib kasutada näiteks Discordi stiilis või ka mikroblogiteenuseid, erinevate keskkondade vestlusrakendusi, klassikalist veebifoorumit vms. Kogukondlik arutelu – tuleks püüda luua reaalselt suhtlev õpikogukond, nii et õppijale endale oleks huvitav ja kasulik arvamust avaldada. Erinevad läbimõeldud viisid tehisaru kaasamiseks – see ei pea tähendama, et kirjalikud tööd „visatakse valmis“ või et tekste refereeritakse. Selle asemel võiks proovida võrrelda erinevate „arude“ arvamusi, mängida promptidega (aga taas nii, et sedakaudu ei hakataks inimeste ja arvamustega manipuleerima), teha „hallukajahti“ („kes suudab saada tehisarult X kätte kõige jaburama väite või kõige naljakama võltsallika teema Y kohta“), jne. TalTech panustab vastutustundlikku tehisintellekti (TI) kasutamisse IT-teaduskonna dekaani Gert Jervani sõnul on ülikool astumas samme selles suunas, et peatselt oleks töötajatele ja tudengitele kättesaadavad mitmesugused TI-tööriistad, sh tasulised versioonid. TI vastutustundliku kasutuse tagamiseks pööratakse tähelepanu ka õiguslike ja eetiliste raamistike väljatööta­misele. „Tahame pakkuda tehisintellekti oma õppetöös kasutada soovivatele õppejõududele juba sügiseks esmaseid pidepunkte. Loomisel on tehisaru selgitavad õppematerjalid, koondame lehele ti.taltech.ee juhendmaterjale, positiivseid näiteid ning tööriistade kirjeldusi,“ ütleb Jervan. „TI on tulnud selleks, et jääda. Kasutage seda targalt ning tehke TI-st enda jaoks tõhus abiline,“ julgustab dekaan.