Kaido Kikkas: tehisaru hiilgus ja viletsus – ühe õppejõu vaade

Kaido Kikkas: tehisaru hiilgus ja viletsus – ühe õppejõu vaade. 30.06.2025. “It can take seven years to get a PhD. And a month to write a useful business plan or a year to write a book. And yet, when AI shows up, our mistake is thinking that if we can’t find useful brilliance in one simple prompt, it’s broken.” – Seth Godin Viimased umbes viis aastat on pööranud paljud senised arusaamad õppimisest pea peale. Eelmine suurem raputus oli ilmselt sotsiaalmeedia ja selle ühe laiendusena ka erinevate e-õppelahenduste lai levik käesoleva sajandi avakümnendil. Seda tajuti eeskätt tehnoloogilise arenguna, mis tõi küll kaasa uusi küsimusi, kuid ei läinud õppimise alusmüüri kallale. Lugemine ja kirjutamine jäid ka e-keskkonda­des suuresti endiseks, allikatele tuli viidata ning need pidid olema päriselt olemas. Kirjalikud tööd jäid oluliseks osaks õppetööst, ehkki pikkamööda lisandus kasvav mure plagiaadi pärast ning sellega võitlemiseks loodi mitmeid eraldi lahendusi. Kõrghariduse omandanu pidi suutma end ladusalt väljendada nii kõnes kui kirjas. Ka nutiseadmete buum mõni aeg hiljem ei suutnud haridusprotsesse kuigivõrd kõigutada. Võib-olla kõige olulisem mõjutaja oli aga hoopis massihariduse võidukäik (paljuski e-keskkondade abil) – ühelt poolt andis see võimaluse rohkematele inimestele, teisalt aga ladus akadeemilisele personalile sageli selga piisavalt suure koormuse, et senine individuaalsem lähenemine muutuks võimatuks. Igatahes sajandi teise kümnendi lõpus olukord muutus. Mõnede oluliste arengutena võiks mainida järgmisi: lääne ühiskondade kasvav ideologiseeritus ja nn kultuurisõdade esiletõus – ühiskondlik sidusus on nõrgenenud ning polariseerumine suurenenud; nn Z-põlvkonna tulek, kelles on tehnoloogialembus, uudishimu ja oma tee otsimise soov kõrvuti eelkäijatest nõrgema pinge- ja kriitikataluvuse (vt allpool) ning keskendumisvõimega; COVID-19 pandeemia ning sellega kaasnenud ühiskondlikud muutused – paljudes kohtades ei suutnud õpetajad muutunud oludega kohaneda ning mõneaastase nihkega jõudis kõrgharidusse palju ülalkirjeldatud põlvkonna noori, kellel oli lisaks ka baasharidus pandeemia tõttu ebaühtlaseks jäänud. Mitmed allikad viitavad lisaks järgmistele tendentsidele: suulise ja kirjaliku eneseväljendusoskuse tuntav allakäik; funktsionaalse lugemisoskuse ning arutlus- ja analüüsioskuse langus; kriitilise mõtlemise võime langus; tolerantsuse vähenemine noorte seas. Vahepealne „ärklemise“ ajastu võimaldas mitmes valdkonnas asendada argumenteerimisoskuse pealepõrutamise ja „tühistamisega“ ähvardamisega. Tulemuseks on, et noored ei suuda sageli enam rahulikult diskuteerida nende omadest erinevate tõekspidamistega inimestega. Selle üheks põhjuseks on pakutud sotsiaalmeedia põhjustatud suuremat ärrituvust. Ja siis sai ChatGPT ja sai Copilot 2022. aasta lõpus avalikkuse ette jõudnud ChatGPT sai esimeseks laialt levinud generatiivse tehisaru rakenduseks, millele järgnes trobikond teisi. Ja kui sotsiaalmeedia ega nutiseadmed ei suutnud senist haridusmudelit oluliselt kõigutada, siis peagi hakati mõistma, et seekordne raputus tuleb märksa tõsisem. Peagi sai selgeks, et kirjalikud õppeülesanded traditsioonilisel kujul (referaadid, esseed, aga ka lõputööd) on ajale jalgu jäänud. Kui esialgu püüdsid mõned õppejõud veel senise plagiaaditõrjearsenali abiga tehisaru loomingut tuvastada, siis tänaseks on see üha keerulisem ning suurte õppevoorude tõttu ka ajaliselt üha võimatum. Selle tulemusena aga kasvab kiiresti noorte inimeste arv, kes enam ei suuda tehisaru abita ühtki tõsisemat teksti kirja panna. Kirjaoskuse langusest on paljuski põhjustatud ka objektide vahel seoste loomise oskuse kadu – ehkki tänased laiatarbe-tehisarulahendused ümbritsevat maailma sisuliselt analüüsida ei suuda, suudavad nad üsna edukalt genereerida „analüüsilaadset toodet“, mille laisk ja mugav kasutaja võib üks-ühele üle võtta ilma tulemusega iseenda pead vaevamata. Tulemuseks on aga taas, et probleemi üle peamurdmisest lähtuv sisuline õppimine asendub nupule vajutamise oskusega (vt Seth Godini mõtet artikli alguses). Veidi vanemaid õppijaid (kel korrektne kirjaoskus juba varasemast käes) ja ka akadeemilisi töötajaid endid ohustab aga akadeemilise uurimistöö taseme langus. Tehisaru suudab väga edukalt luua midagi, mis on äravahetamiseni sarnane aine- või lõputöö, retsensiooni, teadusartikli või näiteks kirjanduse ülevaatega. Ent ühes suuremahulises töös võib piisata ühestainsast hallutsinatsioonist, et muuta see täiesti väärtusetuks. Veelgi hullem võib olla tulemus siis, kui sedalaadi nurisünnitis läbib edukalt terve rea kontrollimehhanisme – puhtalt seetõttu, et kõik asjaosalised olid lihtsalt äärmiselt ülekoormatud. Mõni aeg hiljem hakati mõistma, et tehisaru antavad vastused sõltuvad tema treenimisest ja treenijatest. Kuna treenijad on enamasti kindla maailmavaatega inimesed, siis võimendub probleem veelgi – kasutajates kinnistub (sarnaselt sotsiaalmeedia nn kajakambritega) veendumus, et „mul ongi ju õigus, teistmoodi mõtlemine on aprioorselt vale ning kuulub õigustatult sanktsioonide alla.“ Seda loetelu võiks jätkata veel pikalt. Terra incognita Kõigi mainitud riskide osas on probleemiks see, et tehisaru on ikka veel paljuski terra incognita ehk tundmatu maa. Nagu vanade aegade maadeuurijad pidid olema valmis kohtama täiesti uusi ohte, tuleks ka praegu tehisaru juures liikuda edasi märksa ettevaatlikumalt, kui seda on siiani (vähemalt Eestis) tehtud. Üheks näiteks on slopsquatting – „hallukaid nägev“ tehisaru on toonud kaasa uue ohtliku rakendusliku riski ehk tehisaru poolt väljamõeldud, väliselt korrektse, ent reaalselt olematu tarkvarapaketi laadimine pahavaraga ning selle sokutamine mõnda suurde tarkvarahoidlasse. Mistahes muus valdkonnas tõenäoliselt ei leiaks selline seade, masin või süsteem, mis näiteks 2% juhtudest teeb midagi muud kui ettenähtu, mingitki reaalset kasutust ning seda loetaks ilmselt vaid katseeksemplariks. Samaväärse eksimisprotsendiga tehisarulahendusi aga kasutatakse õhinal ja kahjuks üsna kriitikavabalt. Meenub ühe kolleegi hiljutine kurtmine, kes üliõpilasele tema töös esinevat viga kommenteerides sai vastuseks „Aga AI ütles nii!“ ja kumbki jäi enda arvamuse juurde. Viimase aja moesõnaks on prompt engineering ehk sisuliselt tehisarule esitatava info disainimine selliselt, et vastus oleks võimalikult tõepärane ja ammendav. Ent kui info saamiseks tuleb tegeleda selle sõnastamisega mingil kindlal viisil, siis on alati olemas oht „panna mööda“ nii kogemata (küsija ei valda sellist disaini piisavalt) kui ka meelega (manipulatiivselt meenub lause Eesti filmiklassikast: „Jumal olgu kiidetud, kes laskis tõde jälle sedapidi paista!“). Väga sageli jääb vastamata küsimus, kust jookseb piir taotluste vahel saada a) võimalikult tõepärane või b) võimalikult küsijale meelepärane vastus (inglise keeles kasutatakse väljendit gaming the system ehk süsteemi nõrkuste ärakasutamine). Probleem kasvab veelgi, kui sedalaadi „disaininfo“ sünnitab omakorda tuletisi – meenutame Nõukogude Liitu, mis rajati riigina valedele ning kus need üha enam kasvasid, jõudes viimaks omalaadse paralleelühiskonnani, kus kõik teadsid, et ametlik ideoloogia on täielik hobuseune­nägu, ent suur osa rahvast jätkas kaasamängimist. Mida siis ikkagi teha annab? Et mitte lugu mustades toonides lõpetada, siis võiks mõelda sellele, kuidas kaelakukkunud sidrunist limonaadi teha. Üks veidi sotsiaaldarvinistlik idee oleks aktsepteerida asjaolu, et reeglina aitab tehisaru arukatel inimestel saada veel arukamateks ning nende teiste puhul jälle teistpidi. Inimene, kes laskis ChatGPT-l kõik koolitööd ära teha, karistab end täiesti piisavalt sellega, et reeglina ei ole tema haridusega päriselus kuigi palju peale hakata. Ühiskonna tasandil tervikuna see idee aga ilmselt väga tervitatav ei oleks. Teine võimalus oleks seaduste ja reeglitega ärakeelamine. Siin ei ole mõtet eriti peatuda, kuna tänases olukorras oleks see üsna lootusetu üritus. Kolmandaks ja ilmselt mõistlikumaks teeks oleks arukas ja rahulik edasiliikumine. Ülikoolide vaates tähendaks see tehisaru kasutuse vastutustundlikku lubamist. Kunagi ammu kirjutasin sellest, et internetis võiks olla oma „juhiload“, ja tehisaru kasutamine vajaks tegelikult neid vähemalt samavõrd. Ehk siis tehisaru tuleks hakata tutvustama küllaltki varakult – aga mitte enne, kui inimene on omandanud teatud baashariduse. Rusikareegel võiks olla selline: enne keskkooli ei kasuta, keskkoolis õpitakse kasutama ja ülikoolis jäiku piiranguid ei ole. Üksnes pooleldi naljatades võiks ühe testina soovitada klassikalist kirjandit – kes selle omast peast edukalt paberile paneb, võib edaspidi tehisaru kasutada. See aga eeldab seda, et õpetajatel ja õppejõududel peaks olema õpilaste jaoks aega märksa rohkem kui enne. Ei tasu jäljendada rumalat lapsevanemat, kes enda põnni varakult nutitahvli külge pookis, temaga tegeleda ei viitsinud/jõudnud ning pärast imestab, miks teismeline „ära keerab“. Nagu arvuti, internet, sotsiaalmeedia ja nutiseadmed enne seda, vajab ka tehisaru noorele inimesele tutvustamist ja selgitamist, mida ja miks teha või mitte teha. Lõpetuseks Üks väga mõtlemapanev ja häiriv visioon viielt mõtlejalt (Daniel Kokotajlo, Scott Alexander, Thomas Larsen, Eli Lifland ja Romeo Dean) on tehisaru tuleviku kohta kirjas dokumendis pealkirjaga „AI 2027“ . See on huvilistele väga soovitatav lugemine, ent tahaks väga loota, et meil ei tule valida üksnes nende kahe sealkirjeldatud arengu­stsenaariumi vahel. Mõned ideed, mida tehisaru ajastul tasuks ülikoolis kasutada Vanakooli seminarid/arutelud – ühes klassiruumis; vahelduseks võiks päris huvitav olla arutada ilma arvutite ja slaidiesitlusteta, eriti karmil juhul jäetakse välja ka pabermaterjal. Suuline eksam – kas siis klassikaline piletitega või ka mõni e-variant; oluline on vahetu suhtlus ja KOGU kursuse materjali valdamise nõue, nagu see vanal ajal oligi. Erinevad kirjalikud lühivormid – oluline on hoida formaat nii kompaktsena, et selle tehisarule „ettesöötmine“ oleks reaalselt tülikam kui ise kirjutamine; võib kasutada näiteks Discordi stiilis või ka mikroblogiteenuseid, erinevate keskkondade vestlusrakendusi, klassikalist veebifoorumit vms. Kogukondlik arutelu – tuleks püüda luua reaalselt suhtlev õpikogukond, kus arvamuse avaldamine on õppijale endale huvitav ja kasulik. Erinevad läbimõeldud viisid tehisaru kaasamiseks – ja see ei tähenda kirjalike tööde „valmis viskamist“ ega isegi tekstide refereerimist. Selle asemel võiks proovida võrrelda erinevate „arude“ arvamusi, mängida promptidega (aga taas nii, et see ei kujuneks inimeste ja arvamustega manipuleerimiseks), teha „hallukajahti“ (näiteks „kes suudab saada tehisarult X kätte kõige jaburama väite või kõige naljakama võltsallika teema Y kohta“) jne. TalTech panustab vastutustundlikku tehisintellekti (TI) kasutamisse IT-teaduskonna dekaani Gert Jervani sõnul on ülikool astumas samme selles suunas, et peatselt oleks töötajatele ja tudengitele kättesaadavad mitmesugused TI tööriistad, ka tasulised versioonid. TI vastutustundliku kasutuse tagamiseks pööratakse tähelepanu ka õiguslike ja eetiliste raamistike väljatööta­misele. „Tahame pakkuda juba sügiseks õppejõududele, kes soovivad tehisintellekti oma õppetöös kasutada, esmaseid pidepunkte. Loomisel on tehisaru selgitavad õppematerjalid ning lehele ti.taltech.ee koondame juhendmaterjale, positiivseid näiteid ning tööriistade kirjeldusi,“ ütleb Jervan. „TI on tulnud selleks, et jääda. Kasutage seda targalt ning tehke TI-st enda jaoks tõhus abiline,“ julgustab dekaan.