Jan Kaus: teaduse ja teadlaste rollist lihtsuseihaga ühiskonnas

Jan Kaus: teaduse ja teadlaste rollist lihtsuseihaga ühiskonnas. 30.10.2024. Teadus on oma olemuselt paradoksaalne: ühtaegu lihtne ja keeruline. Lihtne on teaduse eesmärk – parandada maailma mõistmist ja selle kaudu maailmas toimimist. Teoreetilisel tasandil püüab teadus jõuda aina suuremale selgusele selles, millistele seaduspäradele allub reaalsus ja reaalsuses toimivad organismid – ennekõike muidugi inimesed. Praktilisel tasandil püüab teadus lihtsustada nende organismide toimet reaalsuses, muuta inimorganismide elu lihtsamaks, mugavamaks, ohutumaks ja vastupidavamaks. Sellist eesmärki pole raske mõista või silme ette manada. Keerukaks teeb asjaloo aga tõsiasi, et mida rohkem teadus maailma kohta teada saab ja mida rohkem nende teadmiste põhjal maailma toimesse sekkub, seda komplekssemana maailm ennast ilmutab. Teoreetilisel tasandil toob see kaasa teadmise, et ühe ilmingu taga võivad avaneda teised ilmingud ja nende taga omakorda kolmandad – need on kõik omavahel seotud, ent samas eripärased. Teadmiste sügavus ja lihtsuse võlu Teaduslikud andmed on umbes nagu eesti keele grammatika: hulgaliselt reegleid ja nende erandeid. Praktilisel tasandil toob aga teadmiste üha suurem komplekssus kaasa nende teadmistega tegelevate inimeste spetsialiseerumise. Mida rohkem teadmisi, seda sügavam spetsialiseerumine. Spetsialistid leiutavad-valmistavad ühtaegu efektiivseid ja väga keeruka ülesehitusega artefakte või praktikaid, mille üldisem mõistmine väljendub ainult nende mõjus – ja sedagi mõju ei tajuta sageli vahetult. Kui mõne teadusliku töörühma leiutis parandab näiteks asfaldi koostist, muutes selle vastupidavamaks ja keskkonnasõbralikumaks, siis inimesed, kes sellel asfaldil sõidavad või kõnnivad, ei pruugi sedavõrd suure mõjuga muudatust mingilgi moel tajuda. Sellisel protsessil on palju sotsiaalseid järelmeid. Praktiliselt tähendab see tõsiasja, et suur osa inimestest ei mõista suurt osa teadmistest või artefaktidest, mis meie elu mõjutavad ja koos hoiavad – nende tausta ja olemust tajuvad vastava ala spetsialistid (kes jällegi ei pruugi mõista mõne teise eriteadmisi eeldava valdkonna taustaandmeid). Vanasti oskas iga inimene sahvrit kasutada, kui aga tänapäeval külmkapp katki läheb, on kõik inimesed, külmutusspetsialistid välja arvata, hädas. Ent palju tõsisemate tagajärgedega tundub olevat protsess, mis on käimas praegu siinsamas Eestiski. Inimesed on hakanud nimelt tõrjuma üha keerulisemaid teadmisi tugeva, afektiivse lihtsuseihaga. Hea näide on meditsiin, mille ravimid ja meetodid põhinevad teaduslikel avastustel ja katsetustel, ent mille praktilised kasutusviisid võivad mõjuda pelutavalt tavapatsiendile, kes loodab kiireid ja lihtsaid, võimalikult väheste kõrvalmõjudega lahendusi. Selle taustal võivad talle tunduda igati köitvad kõiksugu alternatiivsed, inimeste tunnetele apelleerivad nägemused, mille põhiline sõnum on lihtsus: üksainus aine, üksainus praktika lahendab hulgaliselt erinevaid terviseprobleeme. Huvitav on kusjuures tõsiasi, et sellised lihtsusepraktikad püüavad sageli siduda oma seisukohti ja väiteid teaduslikkusega. Arvamused on varjutamas teadmisi, vastandused tõrjuvad varjundeid. Seetõttu on üha enam vaja teadmistel põhinevad seisukohti.   Lihtsuseigatsus ulatub otsapidi välja poliitikasse – kõikjal saavad üha rohkem kõlapinda poliitilised nägemused, mis pakuvad komplekssetele ühiskondlikele probleemidele väga lihtsaid lahendusi, näiteks mingi sotsiaalse grupi õiguste piiramist. Niisiis tähendab lihtsus sageli kahjuks ka ebaadekvaatsust. Teadmistepõhine lähenemine tunnetele Selle ebaadekvaatsuse taustal võimendub teadlaste, üha nüansirikkamate teadmistega tegelevate asjatundjate ühiskondlik roll. Avalikul väljal välistab lihtsate lahenduste afektiivsuseni ulatuv igatsus sageli nüansseeritud, reaalsuse keerukusele vastava arutelu. Arvamused on varjutamas teadmisi, vastandused tõrjuvad varjundeid. Seetõttu on üha enam vaja teadmistel põhinevad seisukohti. Teadlastel on muidugi võimalus tõmbuda territooriumile, milles nad hästi orienteeruvad – oma eriala nüansside lahkamisse. See annab neile aluse osaleda ühiskondlikus elus kaude, omaenda valdkonna uurimistöö ja innovatsiooni kaudu. Ent sama oluline oleks hoida avalikul väljal pidevalt esil teadmist, et nüansseeritud, eriteadmistel põhinevad, üha keerukamatest andmetest lähtuvad mõtteviisid ja praktikad nõnda laial pinnal eksisteerivad. Enamgi: oleks vaja võimendada teadmist, kuidas need eksisteerivad, mil moel ühiskonda mõjutavad – et ükski labor ei asu vaakumis. Praegu leviv lihtsuseigatsus kujutab endast tugevat vastureaktsiooni teadmiste kasvule ja kihilisusele. Teadlastel tundub olevat kohustus oma põhikutsumuse taustal sellele vastureaktsioonile üha tõsisemalt mõtlema hakata. Muidugi pole avalikul väljal lihtne osaleda – üha keerukamad teadmised esitavad väljakutse kas või juba igapäevasele keelekasutusele; sellele, kuidas erialasest keerukusest üldmõistetavalt rääkida. On see ülepea võimalik? Üks vastus oleks, et seda võimalikkust tuleks pidevalt praktikas järele katsuda. Keel on tekkinud empiirilise, vahetult kogetava maailma peegeldamiseks – teadus ulatub sellest sageli kaugemale, mis tähendab, et meil tuleb alles leiutada keel, millega rääkida meelelist kogemust ületavast reaalsusest kombel, mis ei aja tavalugejat minestuse äärele. Seda aga saab leiutada ainult asjaosaliste pideval kaasabil. TalTechis, kus on üha tugevamalt esil (lähi)tulevikku suunatud küsimused nagu rohepööre, keskkonnatundlik majandus, tehisintellekt ja inseneeria roll selles, on olemas suur potentsiaal, mis aitaks viia me ühiskonnas läbi olulist pööret. See pööre võib omandada sama suure kaalu, kui on ajaloos olnud põllumajanduslikul ja tööstuslikul revolutsioonil – see tähendaks mentaalset muutust; arusaama maailmast kui kihilisest, dünaamilisest, paljude oluliste muutujatega, liigirikkast keskkonnast, mille probleemide lahendamisel on üha rohkem vaja ligineda tunnetele teadmiste kaudu, mitte teadmistele tunnete kaudu. See eeldab afektiivse tõrjumise ja lahterdamise asendamist tähelepanelikkusega, ettevaatliku, ent pideva, avatud uudishimuga, mis on suunatud välja omaenda spetsiaalse teadmise mullist, milles on pahatihti mugav eirata teisi spetsiaalseid teadmisi. Praegu leviv lihtsuseigatsus – lamedad maad, äärmusliikumised, alternatiivmeditsiin, umbusk või vaen uuenduste suhtes ja sellest võrsuvad vandenõuteooriad – kujutab endast tugevat vastureaktsiooni teadmiste kasvule ja kihilisusele. Teadlastel tundub olevat kohustus oma põhikutsumuse taustal sellele vastureaktsioonile üha tõsisemalt mõtlema hakata. Samasuguse keskendumise ja nüansitundlikkusega, nagu nad tunnevad ja tunnetavad oma eriala.