Trialoogi toimetaja
2. aprillil esilinastus Artise kinos Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm „Mees missioonil“, mis portreteerib Teaduste Akadeemia presidenti, TalTechi küberneetikainstituudi täisprofessorit Tarmo Soomeret.
Miks Tarmo Soomere? Kaupo Kruusiauk ütles linastuse sissejuhatuseks, et teda ajendas vajadus anda rohkem sõna tarkadele inimestele, sealhulgas teadlastele. Selle ütluse valguses omandab „Mees missioonil“ kõneka lisatähenduse – põhimõtteliselt püüab see täita auku, mille on jätnud „rääkivate peade“ taandumine avalikult visuaalselt väljalt.
Praegusele telemaastikule on peaaegu võimatu kujutada ette paarikümne aasta taguseid saateid, kus keegi lihtsalt rahulikult vaatajaga räägib. Meenub raamaturiiuli ees otse kaamerasilma teadmisi puistav hülgevuntsiline Juri Lotman – miski ei vilkunud ega sähvinud, kaamera ei libisenud, keegi ei naernud ega imestanud pidevalt, aga jumala huvitav oli!
Isegi ETV on vandunud alla vaatajanumbrite diktaadile, nii et on hakatud pelgama lihtsaid, vähese visuaalse dünaamikaga vestlussaateid, milles intelligentsed – mingeid eriteadmisi omavad – inimesed vahetavad rahulikult mõtteid. Olgugi et mõningate saadete puhul pole ju niivõrd oluline see, kui palju inimesi seda vaatab, vaid see, kes ja kuidas seda teevad.
Sellel taustal mõjus „Mees missioonil“ peaaegu teraapiliselt, sest režissöör lasi Soomerel lihtsalt rääkida. Film kujutabki seda, kuidas Soomere sõidab mööda suvist Eestimaad ja külastab erinevaid tarku inimesi, nende hulgas ka üht kutsumuselt lähedast kolleegi Eesti Teaduste Akadeemiast ja TalTechist – Jüri Engelbrechti, kellega koos pakutakse välja mõned valemid: 1 + 1 = 4, 1 + 1 = 8 ja 1 + 1 = 1.
Muidugi võib väita vastu, et teadlased räägivad keerulist juttu, laiem publik soovib midagi lihtsamat. Jah, oleme võtnud üldjoontes omaks põhjuse ja tagajärje ümberpööratuse – justkui oleksid rahvahulgad avaldanud teletoimetuste ees meelt üleskutsetega „rohkem püksata pidutsevaid salasuhtestaare!“ Aga see selleks.
Teadlase jutu keerukusele võib väita vastu ka väga arusaadava, lihtsa argumendiga: eksisteerib hulgaliselt teadmisi, mis pole lihtsad. Teadlased lihtsalt uurivad ja kannavad selliseid teadmisi.
Moodne avalikkus on harjutanud meid vastu võtma infot, mida me juba niigi teame; meedia on tulvil inimesi, kes esitavad triviaalsusi uue teadmise pähe. Soomere teeb aga peaaegu vastupidist: esitab uusi teadmisi kui midagi igapäevast. Ja nii ongi: teadmised ei tähenda ainult seda, mis on teada, vaid ka seda, mis teada pole – rääkimata sellest, mis jääb teatava ja teadmatu vahele. See ei tähenda, et teadlane ei võiks katsetada oma erialaste teadmiste tõlkimist üldisse keelekasutusse – Soomere on leidnud selles osas üsna hea tasakaalu, ta tasakaalustab jutu keerukust sõbraliku oleku, humoorikuse ja eluliste näidetega; tundub, et tajub hästi üldise retoorika ja spetsiifilise loogika sisemisi seoseid.
Sedasi püstitab „Mees missioonil“ kaude konkreetse küsimuse: kes on teadlane ja mis on teadus? Soomere köitva isiksuse kaudu võib vastata nii: teadus ei tähenda ainult teadmisi tegelikkuse matemaatilis-füüsikalistest seadustest ja nende rakendamisvõimalustest, vaid teadus seisneb ka teatud mõtteviisis.
Moodne avalikkus on harjutanud meid vastu võtma infot, mida me juba niigi teame; meedia on tulvil inimesi, kes esitavad triviaalsusi uue teadmise pähe. Soomere teeb aga peaaegu vastupidist: esitab uusi teadmisi kui midagi igapäevast.
„Mees missioonil“ kaader filmist | Foto: Kaupo Kruusiauk
Üks inimesi, keda Soomere filmis külastab, on sotsioloog Marju Lauristin, kes ütleb, et küsimused tekivad teadmiste piiril. Teadust võibki pidada püsivaks viibimiseks teadmiste serval, andmete horisondil. Enamgi – teadus tuletab meile pidevalt meelde, et selline serv eksisteerib, et see serv on reaalne, mis siis et see alatasa nihkub, fluktueerib, aeg-ajalt ilmub käeulatusse, aeg-ajalt kaob silmapiiri taha.
Siit edasi võimendub servapealse teadmise ühiskondlik mõõde. Religioon, kunst ja teadus on mõtlemise vormid, mis liiguvad igapäevase teadmise keskmest eemale ja kasutavad selleks erilist mõtlemise vormi – järelemõtlemist. Väidan, et sellist järelemõtlemist läheb ühiskonnal hädasti vaja – seda enam seetõttu, et religiooni, kunsti ja teadust on avalikul väljal üha jõulisemalt asendamas esoteerika, meelelahutus ja vandenõud, mis apelleerivad pigem afektidele.
Teadust võibki pidada püsivaks viibimiseks teadmiste serval, andmete horisondil.
Kaupo Kruusiaugu filmile võib ette heita, et sellel puudub põnev narratiiv. Aga järelemõtlemine pole (ainult) põnev narratiiv, vaid ka/pigem seisund, mõtteviisi ringlus. Teadus mõtleb järele elu koostisosade tingimuste üle – selle mõtisklemise põhjal on sajandite jooksul tekkinud võrgustik, millele toetub kaasaegne ühiskond. Majandus rakendab alatasa uuenevate lahenduste ja pakkumiste näol neid tingimusi inimeste igapäevaellu, poliitika seab nende tingimuste toel paika igapäevaelu reegleid.
Võiks isegi öelda, et „Mees missioonil“ osutab tõsiasjale, kuidas püsimine teadmiste piiril – püsimine küsimises – ei paku ainult tehnoloogias ja innovatsioonis rakendatavaid lahendusi, vaid võib parandada ka inimese enesetunnet, vabastada teda iseenda vangistusest. Filmi narratiivi kannab mitte ainult see, et Soomere liigub mööda Eestit ringi, vaid et ta käib külas teist(sugust)el inimestel, et nendega rääkida, mis tähendab ka nende kuulamist. Tema vestluspartnerid on väga erineva taustaga, näevad elu erinevatest rakurssidest, ent alati on tajuda vestlustes ühisosa.
Sellised dialoogide ja monoloogide vahelised hüpped näitavad, et teadlane saab olla ühtaegu eriliste teadmistega autonoomne isiksus ning osadust otsiv avatud vaim. Sedasi hakkab paistma ideaal, mis võiks rohkem levida – kuidas olla ühtaegu isikupärane ja avali, kuidas elada nii, et eneseteadlikkus ja avatus poleks vastuolus? Teadmata vastust, pakun selle asemel, et isikupära ja avatuse tasakaal sobiks kõigi haritlaste – teadlaste, õpetajate, kunstnike, teoloogide jt – ühiseks missiooniks.
Teadlane saab olla ühtaegu eriliste teadmistega autonoomne isiksus ning osadust otsiv avatud vaim.
