Jan Kaus: võimatute ülesannete amet

Jan Kaus: võimatute ülesannete amet. 10.06.2026. Ühes hiljutises intervjuus mainisin muuhulgas, et püüan avalikest aruteludest sageli kõrvale hoida. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks tunduvad arutelud langevat kiiresti afektiivsesse seisundisse, milles annavad tooni mitte niivõrd kaalutletud argumendid ja ühisosaotsing, kuivõrd ideoloogilised platvormid ning hirmudel, eneseteostuslikul mõtteviisil ja mustvalgetel vastandustel põhinevad hoiakud. Teiseks on arvamine ise muutunud peaaegu et epideemiliseks, nii et tunnen üha selgemini, et kuna mul puudub paljude küsimuste asjus ammendav ülevaade või selge seisukoht, ei peagi ma pakkuma iga asja kohta kindlat, selget ja igal juhul väljaütlemist vajavat arvamust. Pealegi on raske kujutada ette inimest, kellel oleks Eesti arvamuskultuurist ammendav ülevaade, mis eeldaks ju päevas kümnete lugude lugemist ja mõtestamist. Seetõttu on aeg-ajalt tunne, et arvamuste paljusus ei loo sidusust, vaid pigem lõhub seda, killustab selle mingiteks temaatilisteks ja/või ideoloogilisteks segmentideks, kust vastava segmendiga seotud inimesed aeg-ajalt läbi sööstavad. Siiski taganesin hiljuti üsna hea meelega oma tasapisi süvenevatest hoiakutest, kuna ettevõtja ja tõlkija Tõnis Arro on hakanud vedama seoses presidendivalimistega internetiplatvormi „Presidendivalimised 2026“, mille jaoks ta palus minult seisukohta presidendi ametikoha asjus, et manada silme ette ideaalset presidentuuri. Nimetatud ametipost tundub mulle üks neid väheseid suure kõlapinnaga positsioone, mis annaks täiesti teostatava, suure kandepinnaga võimaluse osaleda ühiskondlikes debattides väljaspool parteipoliitilisi ja/või ideoloogilisi jõujooni. Allpool on võimalik lugeda mu mõtete ümberkirjutatud, mõnes kohas lühendatud, mõnes kohas laiendatud versiooni. Väljaspool ideoloogilisi kaevikuid On muidugi raske uskuda, et praeguses ühiskonnas oleks kerge milleski kokku leppida, aga mängu ilu mõttes näeksin presidendis meeleldi inimest, kes hoiaks laiema kõlapinnaga kokkulepete võimaluse pidevalt õhus. Selleks oleks tal vaja teha midagi nüüdseks juba radikaalsena mõjuvat – olla vaba ideoloogilisest määratusest. Mitte et presidendil ei tohiks olla sotsiaal-poliitilisi hoiakuid, mitte et ta ei tohiks kalduda näiteks kas liberaalsuse või konservatiivsuse poole – küsimus pole mitte ideoloogilises asetuses, vaid arusaamas, et president esindab tervet Eestit, sh kõiki liberaale ja kõiki konservatiive. President võiks olla konservatiivina valmis kuulama tõsiselt liberaalseid argumente ja vastupidi; umbes nii, nagu kirjeldab Jonathan Haidt oma “Õiglases meeles”. Teisisõnu: hea president on keegi, kes teeb teadliku ja nähtava pingutuse mõistmaks, et inimesed võitlevad küll erinevate eesmärkide nimel, ent kõik need eesmärgid eksisteerivad Eestis, kuuluvad Eestis elamise juurde. Ideaalis peaks see tähendama presidenti, kes püüab muuta kõikide võitluse kõikide vastu kõikide võitluseks kõikide eest – hea president on kõikide president (või vähemalt püüab seda olla). Tegu on ilmselgelt võimatu missiooniga, aga presidentuuri latt võikski asuda võimatult kõrgel, vastasel korral pole ju mõtet pingutadagi. Kuna meid kipub jääma üha vähemaks, oleme me säilimise nimel sunnitud taastama Jakob Hurda ideaali: me peame asuma võimendama oma arvulist vähesust vaimse võimekusega, viimane ei tähenda aga sugugi ainult tehnilisi oskusi, vaid ka inimlikku tundlikkust, millega kaasneb arusaam, et mida vähem meid on, seda hinnalisem on iga suhe, mis kedagi ei kahjusta (muidugi võib tugeva vaimse seisundiga ühiskond hakata parandama ka omaenda jätkusuutlikkust). Mida vähem meid on, seda hinnalisem on iga suhe, mis kedagi ei kahjusta. Kaasamise võimatu kunst President võiks kaasavat hoiakut läbivalt praktiseerida, s.t ta võiks suuta kõnetada nii põllumeest kui ka teadlast, iga põlvepikkust poisikest ja näpupikkust tüdrukut. Iga inimene oleks ta jaoks hinnas, justkui tema hinges arvel, ennekõike võiks aga iga inimene presidendi vaates olla võimeline pürgima omaenda võimete piires aina paremaks. Kaasav hoiak ei pea tähendama isikupäratut väljendust – teravatest ütlustest hoidumine pole päris seesama, mis teravast hoiakust hoidumine. Pealegi oleks mulle kui keeleinimesele üks isikupärase poeetikaga president vägagi meele järele. Isikupärane kõnelaad ei eelda aga sugugi keerukust, pigem võiks presidendi väljendus püüelda lihtsuse poole, kuigi sama palju võiks ta jutu sisu vältida lihtsustamist. Mu jaoks seisneb EKRE suurim probleem lahendamatuseni lihtsustatud, struktuurses vastuolus: nad püüavad hoida-päästa eesti rahvast, mis on iseenesest mõistetav ja sümpaatne taotlus, ent selle käigus tembeldavad nad suure osa rahvast rumalaks, ebausaldusväärseks või lausa ohtlikuks kontingendiks. Kuidas kasvatada heitunud mesilasperet, kui see algatuseks tükkideks raiuda? Lisaks peaks eelöeldu tähendama presidenti, kes pole seotud ühegi erakonnaga, kes tuleb väljastpoolt poliitilist etteantust. Enamgi – miks mitte kanda presidendis platonistlikku ideaali: kedagi, kes näeb oma ametis rasket, aga just seetõttu tõsist kohust, vastutust kõigi ees(t)? Mulle tundub, et paljude poliitiliste institutsioonidega on läinud nii, et erinevad silmapaistvad (või silma paista tahtvad) isiksused on pööranud isiku ja mandaadi suhte ümber, tagurpidi, mis vaid teravdab järgmist küsimust: kas mandaat peaks teenima isikut või isik mandaati? Seda enam et presidendi mandaat ulatub üle terve Eesti ühiskonna. President võiks teha katse otsida kõikidest poliitilistest programmidest üles need punktid, mis tunduvad üksteisele sarnased ja laiemas kokkuleppes teostatavad, ning avaldada survet, et mõnedki neist punktidest ei alluks enam parteipoliitilisele võitlusele, vaid oleksid teostatavad ja toetatavad ühest valitsusest teise, ühest põlvkonnast järgmisse. Kuidas kasvatada heitunud mesilasperet, kui see algatuseks tükkideks raiuda? Rahvusriik vajab rahulikku meelt Ent kui presidendil tuleks olla orienteeritud vajadusele otsida erisuste vahelt ühisosa, võiks sellega kaasneda ka teatud sorti meelelaad: vabadus afektiivsusest. Alar Karise juures on mulle alati meeldinud tema afektivaba olek. Jällegi: mitte et presidendil ei tohiks olla tundeid, ent need tunded peaksid olema suunatud tunnete ületamise või konstruktiivse lahendamise poole – et meie ühiskonnas eksisteerivad ideed ja ideaalid, mis peaksid tundeid suunama või toetama, mitte olema tunnete lükata-tõmmata. Loomulikult on raske, kui mitte võimatu kokku leppida, millised need ideed ja ideaalid olema peaksid, aga ehk võikski president siis hakata sellele tarkade inimeste kaasabil võimalikke vastuseid otsima. Kindlasti on meie ühisosa veel kusagil olemas – president saakski hoida üleval usku, et see ühisosa leitakse ning lootust, et ühisosa saab rakendada poliitilistes praktikates. Ent presidendil võiks olla lahendada veel üks pea võimatu ülesanne, mis lähtub tõsiasjast, et ta on ühtaegu riigi ja rahvuse president. Eesti on rahvusriik, ning president võiks olla see, kes võiks rahvust ja riiki siduda ning selles osas oma vastutust igale Eestis elavale inimesele suunata. Ma ei taha öelda, et president peaks hakkama suruma rahvusküsimuses kodanikele peale mingit suhtumist või pooldama kindlaid sotsiaalpoliitilisi praktikaid – pigem saaks president oma ideoloogilise ja erakondliku sõltuvuse taustal vaadata laiemalt ühiskondliku vastupidavuse ja jätkusuutlikkuse piiranguid ja võimalusi ning anda mõista, et siingi annab tooni iga üksik tegu, siin lähevad arvesse iga inimese hoiakud ja valikud. Vastasel korral, vaadates praegust väljarände ja iibe olukorda, tuleb häälestada riiklik mõtlemine ümber ning lasta rahvus riigist lahti, et esimene siis üle maailma laiali hajuks. Kindlasti on meie ühisosa veel kusagil olemas.