Kas oled kunagi mõelnud, milline näeks välja Eesti filmi kullafondi kuuluv “Kevade”, kui see oleks värviline – ja Arno asemel astuks üles noor Leonardo DiCaprio? See ei ole lihtsalt ulmeline mõttemäng, vaid ühe magistriüliõpilase eksperiment, mis valmis TalTechi aine “Andmekaevandamine” käigus.
Õpetamine ja õppimine ei pea olema korduvad ega igavad. Iga kursus on ainulaadne, sõltudes nii selle hetke ühiskondlikest rõhuasetustest kui ka osalejate iseloomust. Olen harjunud pakkuma oma ainetes lisaks tavapärastele ülesannetele ka ootamatumaid väljakutseid – neid, mis eeldavad huvi, loovuse ja tehnilise võimekuse kokkupuutepunkti.
Selle semestri lisanduv boonusülesanne oli ajakohane ja provokatiivne: uurida, kui kaugel on tänane tehisintellekt, et anda uus kuub klassikalisele teosele. Pakkusin tudengitele ülesannet katsetada tehisaru võimekust, värvides mustvalge “Kevade” ning asendades Arno karakteri DiCaprioga.
Selle ülesande eesmärk polnud pelgalt tehniline katsetus – see oli ka seisukohavõtt: kunst ja tehnoloogia ei välista teineteist. Ka filmiklassikat saab uuel moel taaselustada. Ja looming ei pea alati sündima konkursi, Kultuurkapitali taotluse või eelarve toel – vahel piisab tehnilise oskuse, loovuse ja järjepidevuse kokkupuutest.
Tudengitööd jäävad sageli auditooriumiseinte vahele – aga miks peaks see nii olema? Alljärgnev demonstratsioon näitab, milleni jõudis äriinfotehnoloogia magistrant Oliver Olmaru, kui pani proovile nii tehnoloogia võimalused kui oma maailmatasemel loovuse, oskused ja pühendumuse.
Tänapäeval ei pea tudeng esitama oma kodutööd enam kindlal kellaajal pooltühjas auditooriumis. Kui esitlus on YouTube’is – ja tudengi nõusolekul (aitäh, Oliver!) – saab see jõuda märksa laiema publikuni ning näidata, milliseid suurepäraseid asju ülikoolis iga päev sünnib.
Järgnevas videos selgitab Oliver Olmaru, kuidas ta ülesande lahendas, milliseid tööriistu kasutas ja milline oli tema tööprotsess.