Trialoogi toimetaja
Kui sõita Helsingis Clarioni hotellis liftiga, võib sattuda kabiini, mille projekteeris TalTechi vilistlane Ingrid Ormus. Tänaseks on Ormus liikunud projekteerimisest hangete ja projektijuhtimiseni ning töötab ettevõttes Skeleton Technologies – tema karjäär näitab ilmekalt, kuivõrd erinevaid võimalusi võib inseneriharidus avada ja kuivõrd vähe vastab tegelik inseneritöö levinud stereotüüpidele.
Ormus on õppinud Pärnu Koidula Gümnaasiumi matemaatika-füüsika kallakuga klassis. Kallak sobis talle ning koolikeskkond toetas tema reaalainehuvi. Samas puudus tal oma tulevikuameti osas kindel ettekujutus. „Ma olin see laps, kes ei teadnud, kelleks ta saada tahab, teadsin vaid, et tahan minna õppima Tallinna Tehnikaülikooli,“ meenutas ta.
Tagantjärele suudab Ormus siiski näha, et tehniline maailm sobis talle juba varakult. Lapsena võis ta tundide kaupa legoklotsidest midagi ehitada, samuti tahtis ta välja uurida, kuidas asjad töötavad, millest need koosnevad ja kuidas katkiläinud asju parandada.
TalTechis valis ta tootearenduse ja tootmistehnika eriala. Sellelgi hetkel polnud tal veel päris selget ettekujutust, milliseid töid inseneriharidus ülepea võimaldab. Inseneriamet seostus talle ennekõike projekteerimise ja tehniliste joonistega. Alles praktika ja esimesed töökohad näitasid talle kätte tehnilise hariduse kogu sisulise haarde. „Tegelikult on inseneeria väga lai ala. Inseneritaustaga inimene saab töötada väga erinevates ametites.“
Liftikabiinidest hangete ja projektijuhtimiseni
Ormuse enda karjäär kinnitab igati insenerihariduse võimalusi. Soomes töötas ta esmalt praktikandina kaevandus- ja mineraalitööstusele tehnoloogialahendusi pakkunud ettevõttes Metso Outotec, seejärel läks ta ligi seitsmeks aastaks tööle lifte, eskalaatoreid ja automaatuksi tootvasse KONE-sse. Kõigepealt töötas ta mehaanilise projekteerimise meeskonnas insenerina, kes tegeles eritellimusel valmistatud liftikabiinidega, mistõttu võibki leida tema projekteeritud liftikabiine Helsingi Clarioni hotellist.
Hiljem sai temast KONE hankeinsener, pärast mida hakkas ta tegelema materjalijuhtimise ja tarnetega. Kõigis neis ametites tuli tehniline haridus erineval moel kasuks: oli vaja lugeda jooniseid, mõista kliendi tehnilisi nõudeid, hinnata lahenduste teostatavust ning teha koostööd müügiinimeste, inseneride, hankijate ja tootjatega.
Eestisse naasnult alustas Ormus tööd energiasalvestusettevõtte Skeleton Technologies hankejuhi ametis. Alates 2025. aasta sügisest töötab ta seal projektijuhina. Olgugi et ta ei koosta enam tehnilisi jooniseid, peab ta sellegipoolest mõistma kliendi spetsifikatsioone ja nõudeid ning suutma seostada omavahel inseneride, tootmise ja kliendi tööd.
Just siin tuleb tema sõnul ilmsiks inseneritausta üks suuremaid eeliseid: oskus mõelda süsteemselt ja loogiliselt ning näha nii üksikuid detaile kui ka suuremat tervikut. „Ma pean ennast ikkagi inseneriks, kuigi mu ametinimetus seda sõna ei sisalda.“
„Ma pean ennast ikkagi inseneriks, kuigi mu ametinimetus seda sõna ei sisalda.“
Naisinsener ei pea enam oma kohta tõestama
Kümmekond aastat Soomes elanud ja töötanud Ormuse meelest iseloomustab nii Eesti kui ka Soome töökultuuri sarnane täpsus, võime kvaliteeti väärtustada ja kokkulepetest kinni pidada. Üht erinevust tajus ta aga Soome kolides selgelt: seal jäi talle silma, et tehnilistel ametikohtadel langes meestele ja naistele osaks võrdsem kohtlemine.
Eestist meenub talle üks kunagine tööintervjuu, mille käigus küsiti muiates, kas ta ikka Exceliga hakkama saab. Seetõttu oli Ormusel Eestisse naastes teatav eelarvamus, et temal kui naisel tuleb hakata tehnilises valdkonnas uuesti oma pädevust tõestama. Tegelikkus osutus teistsuguseks. „Eestis sai mulle osaks väga suur positiivne üllatus. Ma pole kordagi tundnud, et peaksin tõestama mõne meeskolleegi ees oma paremust.“
Tema hinnangul on Eesti ühiskond ja ettevõtted kümne aasta jooksul palju muutunud. Loomulikult sõltub töökeskkond alati konkreetsetest inimestest, kuid inseneeria ei paista olevat enam selline maailm, kuhu naine peaks erilise jõuga sisse murdma.
Noortel tehnikahuvilistel naistel soovitab ta seetõttu mitte lasta end heidutada teiste inimeste erialastest ettekujutustest. „Kui süda kutsub inseneeria valdkonda, tasub teekond kõhklusteta jalge alla võtta. Tahtel on suur jõud.“
Insenerist mõeldakse vahetevahel kui kellestki, kes kusagil omaette mõne tehnilise probleemi kallal nokitseb, kuid Ormuse sõnul on tegelikkus palju mitmekesisem. Keerulist toodet loovad üheskoos eri valdkondade insenerid, kellel tuleb pealegi puutuda lähedalt kokku kõigi nendega, kes vastutavad tootmise, müügi, hangete ja klientide eest.
Samas nõuab inseneritöö tugevat süvenemisvõimet. Ormuse meelest iseloomustab head inseneri täpsus, võime detaile märgata ja tugev kvaliteeditunnetus. Infomüras aitab Ormusel fookust hoida teadlik töökorraldus: ta lülitab välja märguanded, valib sobiva töökeskkonna ja seab paika prioriteedid. „Kui prioriteedid on paigas, on lihtsam fookust hoida.“
Insenerid võivad olla väga erinevad. Mõni eelistab projekteerida, teine tunneb end mugavalt tootmises, hangetes või projektijuhtimises – just seepärast tasuks tutvustada inseneritööd noortele võimalikult laiapõhjaliselt.
„Eestis sai mulle osaks väga suur positiivne üllatus. Ma pole kordagi tundnud, et peaksin tõestama mõne meeskolleegi ees oma paremust.“
Kümmekond aastat Soomes elanud ja töötanud Ormuse meelest iseloomustab nii Eesti kui ka Soome töökultuuri sarnane täpsus, võime kvaliteeti väärtustada ja kokkulepetest kinni pidada. Foto: Erakogu
Praktika annab inseneritööst päris pildi
Ormuse sõnul on eriala raske valida, kui noor ei tea, mida selle tööga õieti kaasneb. Tema enda ettekujutus inseneriametist muutus selgemaks alles praktiliste kogemuste käigus. Seetõttu soovitab ta noortel võimalikult vara tööelu järele proovida ning minna tehnilise huvi korral näiteks tehasesse, tootmishoonesse või ehitusplatsile, et näha oma silmaga, kuidas asjad valmivad ning probleemid tekivad ja lahenevad.
Sama põhimõtet võiks kasutada Ormuse arvates ettevõtetes uute töötajate puhul: isegi kui värskelt liitunu hakkab töötama kontoris, võiks ta veeta mõne päeva tootmises ja õppida tundma ettevõtte kõige laiemat tausta, sealhulgas selle „köögipoolt“. Teooriat on palju lihtsam mõista juhul, kui seda ilmestab praktiline kogemus.
Praktilisust peab Ormus oluliseks ka inseneriõppes. Ülikooliajast jäid talle kõige paremini meelde laborid ning võimalused süsteeme kokku panna ja tehnilisi ülesandeid lahendada. Tema sõnul võiks inseneriharidus anda noorele kaasa nii teoreetilised teadmised kui ka praktilised oskused: „Ülikooli lõpetanu võiks osata ka ikkagi kruvikeerajat käes hoida ja sellega midagi ette võtta.“
Olgugi et tehisaru kiirelt areneb, ei näe Ormus, et see vähendaks vajadust inseneride järele. Pigem tuleb osata uusi tööriistu üha paremini kasutada ning samal ajal ise mõelda, õppida ja probleeme lahendada. „Inseneri töö on leida probleemidele lahendusi – ja maailmas ei tule probleemidest kunagi puudust.“
„Inseneri töö on leida probleemidele lahendusi – ja maailmas ei tule probleemidest kunagi puudust.“
* Artikkel valmis koostöös Inseneriakadeemiaga. Inseneriakadeemia üks eesmärk on suurendada tüdrukute osakaalu inseneeria erialadel.
