Cambridge’i Ülikooli kliimamuutuste poliitikate uurimisgrupi juht ja Tartu Ülikooli külalisprofessor
Ka kliimamuutuste alases teaduses ja teaduspõhisuses tuleb ideoloogia ja aktivism ukse taha ootama jätta, kirjutab Cambridge’i Ülikooli kliimamuutuste poliitikate uurimisgrupi juht Annela Anger-Kraavi.
Eestis plaanitakse vastu võtta kliimaseadus. Detsembris teatasid Eesti ametnikud Brüsselis, et toetavad Euroopa Komisjoni ettepanekut vähendada 2040. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 90% võrra. Huvitaval kombel esitas Eesti oma seisukoha ilma, et keegi oleks seda otseselt küsinud.
Aga kliimamuutusi puudutavatele tegevustele on vastu suur osa ettevõtjaid, kes ei tunne, et nendega lisakohustuste võtmisel arvestatakse. Kliimapoliitika puhul on kogu eesmärkide seadmise ja nende teostamise protsess vaata et olulisem kui eesmärk ise. Sest kui madala süsinikusisaldusega majandusele ülemineku protsessi sotsiaalselt ei aktsepteerita, pole demokraatlikus ühiskonnas võimalik eesmärke saavutada.
Teisalt on ühiskonnas debatti tekitanud teadlaste poole näpuga näitamine, et just nemad on süüdi, et inimesed ja ettevõtjad ametnike soovidest aru ei saa, ega hooma, miks on neil vaja ilma sisuliste arutelude ja mõjuhinnanguteta pakutavale lihtsalt jah öelda. Näiteks võib tuua President Kersti Kaljulaidi ütlemise 2024. aasta Polaarkonverentsil Tallinnas: „Eesti teaduskogukond on teinud kurikuulsalt halba tööd meie poliitikute aitamisel kodanikele kliimamuutuste sõnumi edastamisel, eriti mis puudutab seda, et kliimamuutus on tõsine asi.“
Teadlaskond ei ole aktivistide kooslus
Teadlaste töökohustuste hulka ei kuulu poliitikute mõjutamine kellelegi meelepärases suunas või lobitöö oma uurimustes avastatu kasutamiseks. Teadlased on selleks, et uurida ja avastada asju, mida me veel ei tea. See on teaduse mõte ja teadlastel on oma metoodikad ja eetika. See tähendab näiteks, et teadustöö tulemused ei tohi sõltuda teadlase maailmavaatest ega soovidest.
Teadlaskond ei ole aktivistide kooslus, mis tegeleb üldsuse ja ettevõtjate mõjutamisega. Selle jaoks on maailmavaatelised aktivistide organisatsioonid nagu näiteks Eestimaa Looduse Fond. Samuti ei tohi olla riigiametnikud aktivistid – nende roll on täita rahva antud mandaati ning nende otsused peavad põhinema parimal olemasoleval teadusel. Iga teadlane tegeleb oma teadustööga ja annab faktipõhiseid soovitusi. Kui faktipõhisus asendub ideoloogiaga, on teadlasest saanud aktivist. Maailma tippteadusajakirjas Nature hiljuti ilmunud lugu hoiatab selliste teguviiside eest.
Loomulikult võib teadlane väljaspool tööd olla ideoloogiliselt või poliitiliselt aktiivne, aga teadusvälised tegevused ei tohi kuidagi mõjutada teadustööd ja selle tulemusi. See ei ole alati kerge – oleme ausad, teadlased on ka inimesed ja neil on tunded. Kui nad kliimasüsteemist sisimas ei hooliks, siis nad seda tööd ju ei teeks (siin üks ingliskeelne lugu, kuidas teadlased navigeerivad kliimakriisi ajastul).
On õige, et kliimamuutustele spetsialiseerunud teadlasi tuleks kuulata ning et poliitikad ja meetmed oleksid teaduspõhised, s.t arvestaks uusimate teadustööde sünteesitud ja usaldusvaarsete tulemustega. Aga ka teaduspõhisus tekitab tüli ja võib olla keeruline.
Iga teadlane tegeleb oma teadustööga ja annab faktipõhiseid soovitusi. Kui faktipõhisus asendub ideoloogiaga, on teadlasest saanud aktivist.
Kui faktipõhisus asendub ideoloogiaga, on teadlasest saanud aktivist. Pilt on illustratiivne | Foto: Markus Spiske/Unsplash
Teadus ei võta moraalseid seisukohti
Nimelt ei tegele teadus ainult mõnele üksikisikule sobivate vastuste otsimisega ja teiste eitamisega. Esiteks ei võta teadus moraalseid seisukohti, ei ütle, mis on õige või mis vale ega pühi vaiba alla valusaid tõdesid. Loomulikult on vajalik, et teaduse tegemine ise on eetiline (kedagi ei kasutata ebaeetiliselt ära, ei rikuta inimõigusi ega panda kedagi tulemuste avaldamisel keerulisse olukorda). Teiseks ei ole teadus dogmaatiline, see ei teeni üksikisiku või grupi usku, uskumusi või maailmavaadet. Kolmandaks ei ole teadus demokraatlik, enamuse soov ei pruugi uurimuse tulemusega kooskõlas olla ja paraku ei aita hääletamine kindlustada soovitud tulemust. Neljandaks on teaduses kõik tulemused teretulnud, neid arutatakse, hinnatakse ja kui vaja, siis tehakse ümber. Meetodid peavad olema usaldusväärsed ja samadele tulemustele peavad jõudma ka need, kes uurimust ise proovida tahavad. Endale sobivate tulemuste saamiseks ei tohi meetodeid moonutada ja öelda näiteks, et usalduspiirid ei loe või et statistilised erandid tuleb arvutustesse tagasi panna, olgugi et see on metodoloogiliselt vale ja lubamatu.
Teadus ei ole demokraatlik, enamuse soov ei pruugi uurimuse tulemusega kooskõlas olla ja paraku ei aita hääletamine kindlustada soovitud tulemust.
Seega tuleb olla ettevaatlik otsustega, mille aluseks on ühest teadusartiklist rebitud kontekstiväline lause. Usaldada tuleks infot, mis on pandud kokku paljude sõltumatute uurimistööde põhjal. Sellist teavet pakuvad IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change ehk valitsustevaheline kliimapaneel) aruanded. Neid raportites olevaid artikleid on enne avaldamist hinnanud teised teadlased (peer review) ning aruanded ise läbivad mitu teadlaste, kodanike ja valitsuste hindamisringi, mis suurendab veelgi nende usaldusväärtust. Just sellele teadusinfole põhinevad ÜRO kliimakonventsiooni ootused.
Mind paneb imestama, kui vähe räägitakse Eestis IPCC raportitest. Vaikimist tundub põhjustavat asjaolu, et neis dokumentides on sõnumeid, mis on vastuolus teatud grupi ideoloogiaga, mistõttu tooks raportite kasutamine kaasa ebameeldivaid arutelusid. Mulle on ka öeldud, et raportitest leitav informatsioon on lihtsalt vale, kuna Eestis arvatakse teisiti või et kõige olulisemate teadlaste töödega, mis näitavad teistsuguseid andmeid, ei ole piisavalt arvestatud. Sellisel juhul soovitan esitada need probleemid IPCC autoritele. Erinevate töögruppide juhtide ja peatükkide juhtautorite meiliaadressid on kõigile vabalt kattesaadavad. Aga pole mingil moel õigustatud lükata sadade autorite tuhandeid artikleid kokkuvõttev töö lihtsalt kõrvale.
Eestis pole minu teada ainult kliimamuutustega tegelevaid teadlasi, mujal maailmas on neid küll. Eestist leiab üksikuid teadlasi, kes uurivad mõne protsessi või aine mõju kliimasüsteemile. Seega on kliimamuutustega kaasnevaid tulemusi tutvustavaid meediaartikleid ning poliitikutele mõeldud kokkuvõtteid suhteliselt vähe. Samuti on kliimamuutusi puudutav kooliharidus puudulik. Seega on ühiskonna teadlikkus kliimamuutustest ja nende adresseerimise viisidest madal ning see võimaldab nii ideoloogiapõhiselt toimetavatel teadlastel kui ka aktivistidel, sh kliimamuutuste skeptikutel ühiskonda manipuleerida.
Ühiskonna teadlikkus kliimamuutustest ja nende adresseerimise viisidest on madal ning see võimaldab nii ideoloogiapõhiselt toimetavatel teadlastel kui ka aktivistidel, sh kliimamuutuste skeptikutel ühiskonda manipuleerida.
Rääkimata sellest, et huvigruppe on kaasatud seaduseloomesse pigem näiliselt ja mõjuhinnangute koostamine on pigem puudulik. Mõjuhinnangud aitaksid kindlasti inimestel ja ettevõtetel probleemi ja selle adresseerimise mõjusid paremini mõista, leevendaksid hirme ja võimaldaksid otsida üheskoos nii kliimamuutustele kui nende poliitikate negatiivsetele mõjudele lahendusi ning liikuda kliimasõbralikuma majanduse poole. Kuna kliimamuutused on globaalne probleem, ei päästa fossiilsete kütuste põletamise lõpetamine, kui kõik teised riigid seda ei tee, Eestit kliimamuutuste mõjudest. Seega peaks pöörama palju rohkem tähelepanu kliimamuutustega kohanemise võimalustele.
