Erkki Karo: kas innovatsioon lahendab kliimakriisi?

Erkki Karo: kas innovatsioon lahendab kliimakriisi?. 09.07.2024. Kas majanduskasvu on võimalik lahutada keskkonnamõjudest? See küsimus on olnud majandusteaduste ja innovatsiooniuuringute debati üheks osaks juba viimased 50 aastat, kuigi vahepeal oleme selle teema suuresti unustanud. Kui Rooma Klubi avaldas 1972. aastal oma „Kasvu Piiride“ raporti, mis tõstatas kriitilisi küsimusi eksponentsiaalse majanduskasvu võimalikkusest planeedi piiratud ressursside tingimustes, siis aasta hiljem avaldasid tolleaegse innovatsiooniuuringute südame, Sussexi Ülikooli, teadlased oma vastuse, mis peamiselt kritiseeris Kasvu Piiride raporti metodoloogilisi aluseid, kuid pakkus ka positiivsema visiooni tehnoloogia, innovatsiooni ning tööstuse rollist ühiskonnas ja majanduses. Algsele debatile on järgnenud 40-50 aastat innovatsiooni- ja tehnoloogiausu kuldaega, mida viimasel kümnendil on kasvujärgse ühiskonna koolkonnad (degrowth, post-growth jms) hakanud kritiseerima lihtsa, aga põhimõttelise küsimusega: olete meile lubanud alates 1970ndatest, et suudate majanduskasvu ja keskkonnamõjud lahutada, aga kus on teie tulemused? Kui vaadata näiteks Our World in Data tabeleid CO2 heitmete ja SKP kasvu seostest, siis leiame näiteid mõnest peamiselt arenenud ja võrdlemisi innovaatilisest riigist, kus seda lahutamist on suudetud viimase 20 aasta jooksul mingil määral saavutada (ka nt Eestis). Kriitikud aga viitavad, et see progress pole selgelt olnud piisavalt kiire ning globaalselt on meie materiaalne jalajälg (kui palju loodust me majanduskasv vajab) pigem kasvanud kiiremini kui rahvastik ja majandus – ja seda just jõukamas osas maailmast. Vaatamata nendele kriitilistele ja osalt vastuseta küsimustele, on täna siiski suur osa globaalsest eliidist endiselt tehnoloogia- ja innovatsiooniusku nii akadeemias, kus on välja töötatud innovatsioonipoliitika kõige uuem nö transformatsiooniline mudel, kui ka poliitikakujundamise praktikas, kus üha kasvavalt püütakse kliima ja kestlikkuse probleeme just tehnoloogia ja innovatsiooni toel lahendada. Näiteks nii Eesti Rohepöörde visioonid, laiem majandus- ja innovatsioonipoliitika kui ka näiteks TalTechi värske rohepöörde strateegia on selgelt seadnud eesmärgiks lahutada teineteisest just tehnoloogiate ja innovatsiooni toel kasv ja siiani kasvuga kaasnevad keskkonnaprobleemid. Aga siiani pole selgelt näha, kas meil on ka mingi nägemus, kuidas tehnoloogiaid ja innovatsiooni teisiti arendada ja valitseda, kui varasemad, ligi 50 aastat sarnasena püsinud lubadused ja ootused on jäänud täitmata? Järgnev annab lühiülevaate innovatsioonipoliitika erinevate mudelite arengust viimase 50-60 aasta jooksul, et mõista tänapäevaste lähenemiste kujunemislugu, tugevusi ja nõrkusi ning püüab mõtiskleda, mida oleks veel vaja teha, et panna innovatsioon ja tehnoloogia planeedi jaoks paremini tööle. Innovatsioonipoliitika kolm lähenemist Lihtsustatult võib öelda, et viimase 50-60 aasta jooksul on innovatsioonipoliitika teaduslikud käsitlused käinud läbi kolm etappi, mille käigus on käsitlused muutunud järjest komplekssemaks ja ambitsioonikamaks, samas kui ootused poliitikale ning selle edukuse mõõtmisele on hägustunud või kihistunud. Innovatsioonipoliitika kõige klassikalisem turutõrgetel põhinev mudel käsitles tehnoloogiat ja innovatsiooni kitsalt majanduskasvu ja -arengu vaatenurgast: tehnoloogia ja innovatsiooni veduriks on pigem ettevõtted ning riigi rolliks on kõrvaldada nende arenguteelt kõik peamiselt teadmiste loomega seotud turutõrked (baasteaduste toetamise, intellektuaalomandi regulatsioonide ning fiskaalsete stiimulite nagu nt rakendusuuringuid soodustavate maksuerisuste toel). Umbes 1980ndatest hakkas globaalselt (ennekõike OECD riikides) levima nö innovatsioonisüsteemide lähenemine, mis pööras tähelepanu tõsiasjale, et suurem osa tehnoloogiatest ja innovatsioonidest ei sünni mitte üksikutes ettevõtetes ja ettevõtjate peades, vaid ideedest saavad lahendused ennekõike innovatsiooni ökosüsteemides – oluline on seejuures meelde jätta, et innovatsiooni definitsioon hõlmab endast nii uute lahenduste väljatöötamist kui ka nende edukat rakendamist päris elus –, kus erinevate võimekustega avaliku ja erasektori organisatsioonid koosloovad lahendusi. Selles mudelis on riigi roll lisaks turutõrgetega tegelemisele laiem, sest seda ökosüsteemi tuleb orkestreerida nii, et kodumaine ökosüsteem oleks (koostöö ja usalduse abil) piisavalt dünaamiline ning rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Umbes 2000ndate keskpaigast hakati nii akadeemilistes kui ka praktilistest käsitlustes üha enam mõistma, et mainitud, ennekõike majanduskasvule suunatud innovatsioonimudelite eesmärkide kõrval on üha olulisem, et tehnoloogia ja innovatsiooni fookusesse satuksid ka keerulised ühiskondlikud probleemid rahvastiku vananemisest kliima ja kestlikkuse kriisideni. Nende valdkondade eripäraks on aga probleemide nurjatus (ehk me isegi ei mõista probleeme täielikult), arenduskeskkondade küpsus (ehk vanu huvigruppe ja ootusi on tee peal palju) ning kõrge teadmatus töötavate lahenduste osas, mis muudab ettevõtted nendes sektorites toimides pigem riske vältima ning pakkuma inkrementaalseid lahendusi. Seetõttu on nii teoorias kui ka praktikas rõhutatud, et riigil peaks olema nö transformatsioonilise innovatsioonipoliitika ajastul innovatsioonile suuna andmisel senisest veelgi proaktiivsem roll. Nii teoorias kui ka praktikas on selle arusaama kõige populaarsemaks lähenemiseks peamiselt Mariana Mazzucato populariseeritud missioonipõhise innovatsioonipoliitika käsitlus, mis on tänaseks leidnud testimist ja rakendamist kümnetes riikides üle maailma ning mis on ka Euroopa Liidu tänase teadus- ja innovatsioonipoliitika perioodi üks peamisi uudseid lahendusi. Selle võrdlemisi sirgjoonelise innovatsioonipoliitika ideede ajaloolise kulgemise taga on aga paar lahendamata väljakutset. Kuigi kontseptuaalselt on innovatsioonipoliitika arenenud üsna jõudsalt, siis selle elluviimise praktikas on erinevad riigid püüdnud rakendada erinevaid mudeleid pigem algsete turutõrgete ajast tekkinud valitsemispraktikate toel. Teisisõnu, probleemide ja eesmärkide keerukusest sõltumata eelistatakse avaliku ja erasektori dünaamilisele koostööle pigem klassikalisi bürokraatlikke/regulatiivseid ja turupõhiseid kitsaid sekkumisi, mis püüavad kasvavat määramatust eirates juhtida innovatsiooniprotsesse endiselt kindlas kõneviisis sõnastatud pikaajaliste strateegiate, regulatsioonide ning tulemuseesmärkidega, mis lihtsustavad kompleksseid probleeme ning suunavad turud ja innovatsiooni ökosüsteemid pigem kompleksseid probleeme mittelahendavatele radadele. Lisaks on just transformatsioonilise innovatsioonipoliitika ajajärgul tekkinud innovatsioonipoliitikatesse seni tähelepanuta jäänud põhimõtteline konflikt. Suurem osa kontseptuaalseid ja retoorilisi lähenemisi rõhutab, et peame kasutama tehnoloogiaid ja innovatsiooni suurte ühiskondlike probleemide lahendamiseks, mille boonuseks oleks siis majanduskasv (meie lahendused globaalsete probleemide lahendamiseks). Innovatsioonipoliitikate elluviimise praktikates näeme aga pigem seda, et valitsemiskorralduse ja ametkondliku kapseldumise tõttu, kus sisulisi probleeme ning teaduse- ja innovatsiooniprotsesse juhivad erinevad ministeeriumid, seatakse peamine rõhuasetus kas ühele või teisele eesmärgile ning nende vastuolude tekkimisel eelistatakse endiselt kasvuga seotud eesmärke. Juba 1970ndatel sõnastas Richard Nelson selles kontekstis tänaseni lahendamata Kuu ja geto paradoksi: päeva lõpuks oskame me selles süsteemis paremini lahendada keerulisi tehnoloogilisi väljakutseid (inimese viimine Kuule) kui keerulisi sotsiaalseid ja täna ka kliima- ja keskkonnakriisiga seotud probleeme. Sisuliselt tähendab see aga, et kui turutõrgete- ja süsteemipõhine innovatsioonipoliitika oli pigem neutraalne ja tehnokraatlik, siis transformatsiooniline ja missioonipõhine innovatsioonipoliitika on olemuselt poliitiline. Taolises lähenemises peavad olema mehhanismid, mis aitavad teha vastuolude korral õigeid kompromisse ja valikuid . Kliima- ja kestlikkuse kriiside kontekstis tekib aga vastuolusid omajagu: riikide vahel (kelle süsinikueelarve on juba otsakorral vs kes võib veel „kulutada“), põlvkondade vahel (kui palju me oleme nõus oma laste tulevikku tänase kasvu jaoks ära kasutama või vastupidi), aga ka ühiskonna eri sektorite vahel (kus on vaja teha exit ja kuhu ressursse juurde panna). Transformatsioonilise innovatsioonipoliitika peamise kriitikana võibki välja tuua, et kuigi defineeritakse väga uudseid viise, kuidas sekkuda suurte transformatsiooniliste muutuste käivitamisse ja elluviimisesse – nt Eesti teadlaste osalusel arendatava Suure Siirde lähenemine on pakkunud sellistele sekkumistele ühe süsteemsema vaate – siis ei tehta piisavat vahet pigem tehnokraatlikel/neutraalsetel ja pigem poliitilistel sekkumistel. Kui näiteks uusi „rohelise“ innovatsiooni nišše saab olemasolevate poliitikakujundamise ja valitsemise tööriistadega üsna lihtsasti toetada, siis olemasolevate sektorite destabiliseerimine ja vahel ka täielik sulgemine on hoopis tõsisem väljakutse, mis vajab innovatsioonipoliitika poliitilist käsitlust. Täna püütakse leida poliitiliste valikute ja kompromisside kaasamise asemel pigem lahendusi taaskord esmapilgul mittepoliitilise eksperimenteerimise, koosloome ja disainimõtlemise jms meetoditest, mis lihtsalt peidavad poliitiliste valikute langetamise väljakutse uue sõnapilve alla. Lühidalt, kui vaadata tagasi 1970ndate debattidesse ja sellele, kuidas valdkond on vahepeal arenenud, siis lisaks innovatsiooni ja riigi rolli teistmoodi mõtestamisele on tõenäoliselt vaja ka innovatsiooniprotsesside teistsugust valitsemist. Kliimakriis ja innovatsioon Kliima- ja kestlikkuse kriisi ja innovatsiooni seoste kontekstis joonistub ilmekalt välja veel paar tänapäevaste innovatsioonikäsitluste kitsaskohta. Enamike riikide innovatsioonipoliitika keskendub tänaseni tehnoloogiale ja ennekõike kõrgtehnoloogiale: suured ja keerulised probleemid vajavad suurt ja keerulist teadust ning suuri ja keerulisi tehnoloogilisi lahendusi. Samas näeme väljaspool klassikalist innovatsioonipoliitika diskursust, et kliima ja kestlikkuse kriisi eri osad võivad vajada hoopis institutsionaalseid (regulatiivseid, fiskaalseid) ja sotsiaalseid (käitumuslikke, kultuurilisi) innovatsioone või ka looduspõhiseid lahendusi, mis töötavad tihti tõhusamalt kui kõrgtehnoloogilised lahendused. Seetõttu on ka innovatsioonipoliitika keskne diskursus hakanud kasvavalt mõtlema, kuidas lõimida alternatiivseid lähenemisi kõrgtehnoloogiast domineeritud käsitlustesse. Suuresti on aga selline debatt tänases majandus- ja innovatsioonipoliitikas veel pidamata, sest sisuliselt tähendab see ka innovatsiooni alusdefinitsiooni ja edukuse ümbermõtestamist. Näiteks OECD tutvustas mõned aastad tagasi innovatsiooni katusterminit, kus sõna „ettevõte“ on asendatud „üksusega“, et näidata, et „kasulikud“ või väärtust loovad innovatsioonid võivad sündida ka väljaspool ettevõtlust ja turgu. Kui siiani kippusid avaliku sektori ja sotsiaalsfääri innovatsioon eksisteerima innovatsioonikäsitluste ääremaadel, siis definitsiooni muutus võib olla osa laiemast innovatsioonimaastiku muutusest ning tuua kaasa ka vajaduse innovatsiooni edukriteeriumite ümbermõtestamiseks. Teiseks oluliseks kitsaskohaks on tõsiasi, et kliima- ja kestlikkuse kriisid viivad innovatsioonipoliitika debatid selgemalt globaalsele tasemele. Need kriisid tuletavad meelde, et kodustel toimetamistel võivad olla globaalsed tagajärjed. Samamoodi võivad ka kliimakriisi lahendavatel uudsetel innovatsioonidel olla koduste positiivsete mõjude kõrval ka globaalsed ja tihti negatiivsed materiaalsed, keskkonnaalased ning sotsiaalsed kõrvalmõjud. Tänastes globaalsetes innovatsiooni- ja tootmisvõrgustikes on aga neid mõjusid näha pigem osaliselt ja abstraktselt kuskil Exceli tabelites ja ESG raportites kui meie igapäevases tegelikus elukogemuses. See on meil võimaldanud pikka aega neid mõjusid nii indiviidide, ettevõtete kui ka riikide tasemel eirata ja sildistada neid soovi korral kliimapööraste aktivistide ülepingutuseks. Euroopa Liidu Roheleppe kontekstis, mis on samuti oma olemuselt suures osas tehnoloogia, innovatsiooni ja kasvu ning keskkonnamõjude ja kasvu lahutamise usku, on globaalsete mõjude mõned elemendid jõudmas ka päevakajalisematesse aruteludesse. Täna toimub see küll aruteludena, kuidas kaitsta liidusiseste võtmetööstuste rohepööret rohkem saastavate väliskonkurentide eest, aga ühiskondlike survete tõttu on ka laiem kliimavastutus üha aktuaalsem teema. Siiski on oluline tähele panna, et me pole kliima- ja kestlikkuse kriiside globaalses lahendamises eriti osavad. Eksperimentaalne valitsemine Charles Sabel ja David Victor on oma hiljutises raamatus näidanud, et me oleme muutunud globaalsetele probleemidele globaalseid lahendusi otsides pigem järjest halvemaks kui paremaks. Oma raamatus näitavad nad, kuidas oleme suutnud viimastel aastakümnetel sõlmida kas halbu (Kyoto protokoll) või vähem halbu (Pariisi kliimalepe) rahvusvahelisi kokkuleppeid. Seda peamiselt sellepärast, et oskame küll sõlmida leppeid olulistel teemadel (heitkoguste vähendamine, kliimasoojenemise pidurdamine), kuid paradoksaalsel kombel viime me neid järjest halvemini ellu. Kui Kyoto protokolli üheks peamiseks elluviimisvahendiks oli heitkoguste turg, mis kriitikute hinnangul võimaldas saastajatel ilma lahendustesse panustamata ennast probleemidest välja osta, siis Pariisi kliimaleppe peamiseks tööriistaks on riiklike lubaduste (riiklikult kindlaksmääratud panuste) ja mitte tegelike saavutuste võrdlemine, ilma et jagataks omavahel edukaid kogemusi ja levitataks töötavaid lahendusi. Tegelikult võib ka ÜRO Kestliku arengu eesmärkide raamistiku lihtsasti sellesse vähemhalbade kokkulepete potti panna, sest see kannatab samade piirangute käes. Sabel ja Victor toovad selles kontekstis positiivse näitena välja 1987. aastal sõlmitud Montreali protokolli, mis tegeles osoonikihi kaitsmisega freoonide kasutamise vähendamise ja uute lahenduste leidmise abil. Sabeli ja Victori käsitluses oli Montreali lepe pigem hea kui halb, sest ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks töötati välja ka keerulisele probleemile sobiv eksperimentaalse valitsemise mudel, mis tagas paindlikkuse ja innovaatiliste lahenduste otsimise ja rakendamise freoonide kasutamise vähendamiseks.Sarnaseid töötavaid lahendusi on nad näinud ka riiklike ja regionaalsete innovatsiooni- ja kliimapoliitikate praktikates (California transpordisüsteemi heidete vähendamise poliitikast kuni põllumajandusreostusega tegelemiseni Iirimaal). Eksperimentaalse valitsemise mudel rajaneb ühel olulisel eeldusel – kompleksseid ja nurjatuid probleeme iseloomustab kõrge teadmatus, mistõttu ei taha klassikalised lineaarsed käsu- või turupõhised lahendused töötada, kuna töö käigus toimub pidev läbikukkumine, vigadest õppimine ja sihtide kohendamine – ning kolmel lihtsal, kuid teineteist toetaval valitsemise põhimõttel, mida on võimalik erinevate probleemide lahendamiseks kohandada: Eksperimentaalsed organisatsioonid: kompleksseid probleeme lahendavad organisatsioonid peaksid olema detsentraliseeritud, muutustele avatud ning lootma hierarhiliste ja turupõhiste lahenduste asemel pigem paindlikele ja dünaamilistele juhtimispõhimõtetele (nt seaduste asemel mitteformaalsematele ja paindlikumatele kokkulepetele ja administratiivsetele suunamistele; digiajastu organisatsioonidele omasele mõtlemisele, mille kohaselt pole strateegia mitte paberil planeerimine, vaid pidev elluviimine ja õppimine) Eksperimentaalne õppimise ja muutumise ruum: komplekssete probleemide lahendamine eeldab pidevat avatud ja vastastikkust õppimist ning teatavat survet otsida, rakendada ja uuendada parimaid võimalikke praktikaid (nt kui erinevaid Euroopa Liidu edetabeleid ja õppereise jne peetakse tihti üsna mõttetuteks, siis pikas vaates tekitavad need surve õppida ja muutuda, et mitte jääda suurte arengute kontekstis punaseks laternaks) Eksperimentaalsed ja motiveerivad sekkumised: komplekssetele kliimaprobleemidele lahenduste otsimise heaks motivaatoriks on olnud igasugused vaikivad „sanktsioonid“ (nt millegi ära keelamine tulevikus jne), mis tekitavad vähemalt üksikutes partnerites (ettevõtetes, kogukondades jne) motivatsiooni otsida uusi lahendusi ja nendega kaasnevaid võimalusi ja seeläbi arengut eest vedada (nt eelmisel kümnendil kehtestas EL reegli, et 2010ndate lõpust peame ehitama Euroopas ligi-null-energia hooneid, mis tekitas reegli kehtestamisel palju vastuseisu, kuna polnud vajalikke tehnoloogiad, lahendusi ja ärimudeleid; täna ei pea seda keegi enam niivõrd rumalaks ideeks, sest on tekkinud vajalikud tehnoloogilised lahendused, ärimudelid ning uued majandussektorid). Kui tõsta selline eksperimentaalne lähenemine konkreetsemalt innovatsioonipoliitika konteksti, siis pole protsessi eesmärgiks mitte tihti kirutud „võitjate valimine“ (kellele anda regulatsioonide ja subsiidiumitega üle vahendid ning neilt tulemusi oodata), vaid see loob võimaluse keskenduda koostööle ja koosloomele just muutustele ja arengule alti vähemusega, kes mõistab transformatsiooniliste muutuste olulisust ning näeb selles ka arengupotentsiaali. Eksperimenteerimist ja muutusi vältivate osapoolte hilisemaks lahendustesse kaasamiseks (mida on vaja probleemide tegelikuks lahtimuukimiseks) tuleb panna seejuures paralleelselt tööle ka tänase Eestis tuntud „õiglase ülemineku“ poliitika ehk mahajääjate järelejõudmise toetamine. Muide, Charles Sabel on varem kirjeldanud, et valdkondades, kus Euroopa Liidul puudub selge poliitikate eestvedamise mandaat, on liidu poliitikakujundamisel eksperimentaalse valitsemise loomus. Seega võime kogu tänast Euroopa rohelist lepet analüüsida samamoodi eksperimentaalse valitsemise raamistikus: pidevalt uuenevad eesmärgid ja ambitsioonid; palju erinevaid võrdlevaid andmelaudu, informatsiooni jagamist ja vastastikkuse õppimise harjutusi; ambitsioonikad regulatiivsed sekkumised ja eesmärgid (renoveerimislainest toidusüsteemide heitekoguste vähendamiseni), mis tunduvad sageli ebareaalsete eesmärkidena, aga mõnele ka uute võimalustena. Eelkirjeldatud eksperimentaalse valitsemise raamistik peaks seega tagama komplekssete probleemidega tegelemiseks süsteemse kohanemis- ja õppimisvõime, aga see eeldab ka, et jäetakse kõrvale paljud traditsioonilised juhtimisdogmad (ennekõike „mida ei saa mõõta, seda ei saa juhtida“). Siin jõuame suuresti tagasi tänapäevase innovatsioonipoliitika poliitilisuseni. Tehnoloogiale ja innovatsioonile seatud eesmärkide täitmine eeldab vähemalt kliima- ja kestlikkuse väljakutsete lahendamisel tänapäevase innovatsiooniga seotud alusväärtuste ülevaatamist ja tasakaalu leidmist: mis on innovatsiooni toetamisel olulisem, kas majanduskasv või innovatsioonide ühiskondlik kasulikkus; mis toimivad konkreetses olukorras paremini, kas tehnoloogilised, mittetehnoloogilised või looduspõhised lahendused; kuidas hoida tehnoloogia ja innovatsiooniga seotud protsessid planeedi piirides (ehk kuidas olemasolevaid ressursse erinevate panuste vahel jagada) jne. Tehnoloogiale ja innovatsioonile seatud eesmärkide täitmine eeldab vähemalt kliima- ja kestlikkuse väljakutsete lahendamisel tänapäevase innovatsiooniga seotud alusväärtuste ülevaatamist ja tasakaalu leidmist. Tööülesanded kliimaministeeriumile Nagu mainitud, siis keskenduvad Eesti katsed luua oma kliima- ja kestlikkuse poliitikates keskset narratiivi endiselt väga tugevalt kasvule ning neid kannab usk, et tehnoloogia ja innovatsiooni abil on võimalik majanduskasvu ja keskkonnamõjusid üksteisest lahutada. Kas meil on aga piisavalt valitsemisnutikust ja -võimekust, et kasutada seda 50 aastasest rahvusvahelisest kogemusest paremini? Viimastel valimistel olid kliima- ja kestlikkusekriisidega seotud küsimused üsna aktuaalsed ning ka kliimaministeeriumi loomine on oluline osa vastavate võimekuste arendamisest. Siiski domineerib kliimaseadusega seotud ootuste juures ikkagi eeldus, et tulevik on võimalik seadusesse kirja ja lukku panna, nii et turgudele luuakse investeerimiskindlus. Senine kogemus pigem viitab, et igasugune tulevikukindluse teesklemine määramatuse aktsepteerimise asemel ei kipu häid tulemusi tooma. Kui Eesti soovib lahendada rohepöördega kliima ja kestlikkuse väljakutseid viisil, mis püüab leida selles ka uusi majandusarengu võimalusi, siis kliimaministeeriumi ülesandeks ei peaks olema mitte disainida ettevõtetele paberil valmis uut tulevikuplaani, vaid sel tuleks hakata vedama eelpool kirjeldatud eksperimentaalse valitsemise ideestiku abil uudsete lahenduste ja praktikate otsinguid ning kasutuselevõttu. Seejuures peaks kliimaministeerium hoidma ohjes haridus- ja teadusministeeriumi ning majandusministeeriumi kolleegide seas ringlevat keerukate kõrgtehnoloogiliste lahenduste usku ning pakkuma alternatiivseid innovatsioone (sotsiaalsetest looduspõhisteni), ning teadvustama planetaarsete ressursside piire, sest ajalugu on näidanud, et me ei peaks kõiki probleeme kõrgtehnoloogiliselt lahendama – on ju enamik kliima- ja kestlikkuse probleeme vähemalt osaliselt kõrgtehnoloogiliste lahenduste tagajärg – ning tihti võivad muud lahendused isegi paremini toimida. See aga tähendab, et tuleviku innovatsioonipoliitika keskseks edukriteeriumiks ei peaks olema ilmtingimata majanduslik kasu, vaid laiem ühiskondlik kasulikkus. Tuleviku innovatsioonipoliitika keskseks edukriteeriumiks ei peaks olema ilmtingimata majanduslik kasu, vaid laiem ühiskondlik kasulikkus. Artikkel ilmus paberkujul ja lühendatud versioonis ajakirjas Vikerkaar (nr 7-8, 2023).