Teaduskommunikatsiooni juht
Inseneride tähtsus ja ühiskondlik roll tõuseb avalikkuses esile vaid aeg-ajalt – siis, kui räägitakse tööturu seisukorrast või tudengite vastuvõtust. Ent inseneeria on piisavalt oluline teema, et püsida pidevalt ühiskondlike arutelude fookuses. Kas noored üldse teavad, kes on insener ja miks ta on tähtis?*
Igal ajastul on ameteid, mida peetakse ühel või teisel põhjusel teistest kõrgemaks või väärtuslikumaks. Oskar Lutsu eelmise sajandi algusse asetuvast „Suvest“ mäletame, et kui linna läinud Arno Tali lakkas Raja Teelega suhtlemast, ütles too Jorh Aadniel Kiirele: „Mina lähen ainult põllumehele.“ Seetõttu otsustaski ta valida endale sobivaks kaasaks hiljuti talu oma nimele saanud, energilise ja ettevõtliku, Venemaal mõisavalitsejana töötanud Joosep Tootsi.
Naised abiellusid põllumeeste-taluomanikega meelsasti kuni 1940. aastani välja, vahel põlati ära omavanune sulane ning eelistati vana ja rikast taluomanikku. Nõukogude ajal olid hinnas meremehed ja kaubandustöötajad, aga ka mõjukad ametiisikud.
Ühtlasi võttis inimestel aega, et uutmoodi ametitega harjuda – nimetati ju ökonomiste kaua aega nöökamisi „öökommunistideks“ ja peainsenere kahtlustati vaat pea alati riigi vara omastamises (nagu tegi seltsimees Saulus filmis „Viini postmark“). Eesti taasiseseisvumise käigus kippusid teadlased ja insenerid ununema, hinda tõusid ärimehed ja sekretärid-missid. XXI sajandil teevad ilma suunamudijad, investorid ja meelelahutajad.
Tänase mõõdupuu järgi võiks aga paljusid XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse ettevõtlikke eesti taluperemehi, veski- ja kaupmehi, seppi jt pigem insenerideks nimetada, eriti kui nad omandasid vastava hariduse, tulid oma ametis teistest paremini toime või kasutasid uuenduslikke meetodeid.
Mäletan vanemaid inimesi imestamas-arutamas, kuidas minevikus oli suutnud üks talu õitseda ja teine sealsamas kõrval nälginud, ehkki välised tingimused-olud olid olnud sarnased. Kui Toots õpetas Kiirele talutöid, tegi ta seda kui insener – teooria enne ja seejärel praktika. Kõiki toonaseid taluperemehi, kes suutsid mõelda välja tõhusamaid töövõtteid, ehitada ise tööriistu-masinaid, kes nägid talus tootmisüksust ning tundsid huvi maailmas toimuva vastu, võiksid panna tänapäeval huvituma inseneriteadused.
„Kui Toots õpetas Kiirele talutöid, tegi ta seda kui insener – teooria enne ja seejärel praktika.“
Riina Hein Raja Teele rollis Arvo Kruusemendi mängufilmis „Kevade“ (1969). Kuvatõmmis filmist.
Kirjutagem inseneridest
Inseneriks õppivad inimesed saavadki põhimõtteliselt teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste kaudu ühtaegu targaks ja osavaks, olgugi et mingid oskused peaksid olema saadud kaasa ka kodust.
Kuna olen aastate jooksul intervjueerinud kümneid teadlasi, on mulle võrreldes teiste erialade esindajatega jäänud silma üks huvitav asjaolu. Ehkki haritlasi nimetatakse vahetevahel üleolevalt „siidikäppadeks“, on enamik reaalvaldkonna teadlasi üllatavalt tugevad praktikud – paljud neist on ehitanud endale ise suvilad ja majad, parandanud autosid, teinud elektritöid, lihtsamatest füüsilistest töödest rääkimata. Nad saavad taipu nõudvates olukordades hästi hakkama, sest teavad, et kurtmise asemel tuleb otsida lahendusi.
Siinkohal meenub üks mitmekülgsete annetega teadlane, kes oleks võinud jõuda tippu mitmel erialal. Kui ta kusagil välismaal eliitülikooli tööle kandideeris, küsiti temalt ootamatult, mida ta peale oma põhieriala veel oskab? Kas temasugune bioloog tunneb näiteks mõnda programmeerimiskeelt või suudab ta töökojas üht-teist omal jõul freesida? Isa eeskujul oli too teadlane õppinud oma kätega kõikvõimalikke asju parandama, nii et ta oleks võinud vabalt ka masinatega töötada. Sestap vastas ta küsimusele jaatavalt, mistõttu võeti ta avasüli vastu – kuna maailmas on küllaga ühel alal tarku või osavaid, kaldutakse ikkagi eelistama mitmekülgseid, lahtiste kätega teadlasi.
Inseneride puhul tasub tõsta esile nende suhteliselt suurt rahulolu. Tõsi, USA-s tehtud tööturu-uuringutest leiab ühe kõneka vastuolu – insenerid on küll sageli rahul oma erialavalikuga, ent mitte alati töökohaga, sest see ei paku kas küllaldaselt eneseteostusvõimalusi või sisukat tööd. Samas korraldab tuntud elektroonikatööstus-ajakiri EE Times inseneride seas regulaarselt üleilmseid küsitlusi, mis näitavad, et insenerid on üsna õnnelikud. Umbes neli viiendiku neist rõhutab, et tegemist on loomingulise ja põneva tööga, mille käigus õpitakse pidevalt uusi tehnoloogiaid ja tehakse valdkondadevahelist koostööd. Palgaga ollakse samuti üsna rahul.
Tunnistan, et ma pole näinud kusagil Eestis nõnda rahulolevaid ja rõõmsate nägudega insenere, teadlasi ja tehnikaeksperte kui Tallinna Tehnikaülikoolis (muude ülikoolide õppejõudude-töötajate silmist ja hoiakust sellist rõõmu välja ei paista). Tõsi, inseneride rõõmu võivad kahandada võimatute nõudmiste ja kinnise rahakotiga tööandjad.
Insenere ja nende tööd küll kiidetakse, aga ometi on neid Eestis vähe. Ühe vanema professori sõnul on põhjus üsna lihtne: meedia lihtsalt ei kajastada inseneride elu ja olu. Kui seda tehtaks, oleks meil ka inseneeriahuvilisi noori kordades rohkem.
Õnneks jõuavad insenerid aeg-ajalt anekdootidesse – eks seegi näitab populaarsuse tõusu. Hiljuti kuulsin lugu sellest, kuidas põrgusse sattunud insener pani seal ventilatsiooni tööle ja tegi kõik masinad korda, mistõttu sai põrgust paradiis. Ainult üks asi jäi anekdooti kuulanuid häirima: võiks luterlikus vaimus küsida, miks tuli inseneril ülepea põrgusse minna? Teevad ju insenerid ühiskonda positiivselt mõjutavat tööd, s.t nad on võimelised lahendama kõikvõimalikke keerulisi probleeme, mistõttu ulatub nende kasutegur paljudesse eluvaldkondadesse.
„Meedia lihtsalt ei kajasta inseneride elu ja olu. Kui seda tehtaks, oleks meil ka inseneeriahuvilisi noori kordades rohkem.“
TalTechi vilistlane Eneli Liisma teeb sageli ehitusplatsidel ekskursioone, et näidata huvilistele, kuidas majad kokku käivad ja mida ehitusinseneri töö objektil päriselt tähendab. Foto: erakogu.
Eesti kirjandus on täis „insenere“
Kui vaadata Eesti ajalugu, leiab sealt küllaga „insenere“ või insenerioskustega mehi-naisi. Vaadakem kas või meie ilukirjandust: Vargamäe Andres oli tõeline maaparandusinsener. Oru Pearu oskas teed parandada (ehkki tegi seda vaid Krõõda matuste ajal). Katku Villu oli tänases mõistes lõhkeaine- ja demineerimisekspert – tõsi, võib-olla mitte parim, kui mõelda tema vigastustele. Inseneripisik haaras aeg-ajalt ka vähema tarkuse ja võimetega mehi, näiteks Pliuhkamit, kes lootis, et „kui Kalev koju tuleb“, tuuakse talle puskariajamiseks õige „toru“. Põllumajandusinseneriks võiks nimetada ka Pliuhkami saunanaist, kes oskas kasvatada hiigelsuuri kapsapäid ilma taimemürkideta.
Niisiis, kui Eesti tõesti vajab insenere, tuleks nendest võimalikult palju kirjutada-rääkida, nende saavutusi tutvustada. Kui me seda ei tee, räägime viie või kümne aasta pärast endiselt, et küll meil oleks ikka insenere vaja, kuigi võtta pole neid õieti kusagilt.
„Vargamäe Andres oli tõeline maaparandusinsener. Katku Villu oli tänases mõistes lõhkeaine- ja demineerimisekspert.“
Artikkel põhineb 8. mail 2025 Postimehes ilmunud lool.
