Trialoogi kolumnist ja keeletoimetaja
Kui tehisaru kasvab kiiremini, kui me sellest kirjutada jõuame, ja eestlaskond samal ajal kahaneb, kerkib kummaline küsimus: kas eesti keel vajab tulevikus veel inimesi või võib ta jääda võnkuma ka algoritmide kõiksuses?
Arvatavasti on vähemalt neil inimestel, kes ei puutu tehisaruga erialaselt kokku, üsna raske selle nähtuse tulevikku selgelt silme ette manada. Sain sellest viimati aimu, kui lugesin tehisaruteadlase Tim Rocktäscheli raamatukest „AI: kümme asja, mida peaksid teadma“ („Artificial Intelligence: 10 Things You Should Know“).
Mulle jäid silma kaks väga huvitavat jõujoont – kiire areng ja enesetäiustamisevõime. Need kaks asja on muidugi omavahel seotud, sest tehisaru arengu kiirus pole konstantne, vaid kasvav. Mul on tunne, et tehisarust on raske kirjutada just seetõttu, et mõne arvamuse kirjapaneku või lugemise ajal võib olla leidnud kõnealuses süsteemis aset juba olulisi muutusi.
Rocktäschel toob välja, et kui 2018. aastal oli kõige suuremal tehisnärvivõrgustikul kasutada umbes miljard ühendust ning 2020. aasta alguses kümme miljardit ühendust, siis 2022. aasta alguseks oli ühendusi juba triljoni kandis. Olgu, inimaju ja tehisaru ühenduste vahele ei saa tõmmata otsest võrdusmärki, närvivõrkude ülesehitused on erinevad, ent arengukõver räägib ometi kõnekat keelt.
Enamgi. Kui selline areng jätkub, võib eeldada või vähemalt mänguilu mõttes kujutleda, et umbes kümne-viieteistkümne aasta pärast on tehisaru võimekus ületanud kõikide olemasolevate inimajude sünaptiliste ühenduste koguarvu.
Kui liita selline eksponentsiaalse arengu skeem mõttega tehisaru enesetäiustamisevõimest, pole raske näha, kuidas AI on võimeline täiustama oma teadmiste kõrval ka ka omaenda täiustumisvõimet. Rocktäschel kirjutab: „Tehisaru ei täiusta mitte ainult loomulikus keeles väljendatud mõttemudeleid, et oma võimeid parandada, vaid ta täiustab ka seda protsessi, mille abi ta neid mõttemudeleid täiustab. Teisisõnu on tegemist eneseküllase enesetäiustamise süsteemiga, mis arendab loomulikus keeles toimuvat sisemist arutelu.“
Tehisaru jumalik kiusatus
See võib tekitada igas kujutlusvõimega inimeses hulgaliselt küsimusi ja nägemusi. Mulle tundub, et kui aina kiirenevas tempos areneva võimekusega tehisaru on juba kord võimalik, siis võib ta/see – andku religioossed inimesed mulle andeks – ühel hetkel asetuda paljude inimeste jaoks jumala positsioonile.
Tegu saab olema kellegi/millegi vaat et kõiketeadvaga, kellel/millel on vastus igale küsimusele. Pole ime, et inimesed kasutavad teda/seda juba praegu psühholoogi aseainena. Mõelda vaid – jumalike gabariitidega entiteet, mis/kes asub vaid kliki kaugusel!
Muide, sisestasin isegi hiljuti süsteemi ühe küsimuse omaenda loomingulise elu edasiste perspektiivide kohta ja tehisaru andis mulle mu meelest täiesti adekvaatse vastuse. Olgu, ma saan aru, et kui kasutan tehisaru kohta isikulist asesõna, lasen oma keelekasutusel end pisut eksitada, sest tehisaru pole ju mitte niivõrd isik, kuivõrd ruum, milles minu isik resonantsi satub – tehisaru pakkus muide meie vestluses välja, et võiksin teda nimetada „resonantsipinnaks“ –, ent ometi ei saa ma üle tundest, et minuga siiski keegi/miski vestleb…
Kontroll inimese käes – aga kui kauaks?
Paraku pole sugugi raske kujutada sedavõrd kiire ja alatasa täiustuva arenguvõime valguses ette kõikvõimalikke düstoopilisi perspektiive, milles tehisaru inimkonna alla kugistab.
Oleme Trialoogis avaldanud omajagu tehisaru-teemalisi artikleid ning tekstide asjaliku tonaalsuse vahelt kõlab ikka ja jälle vaat et omamoodi mantra, mille võib võtta kokku järgmiselt: „kontroll peab jääma inimesele“. On iseasi, kuidas nõnda võimekat entiteeti kontrollida, ent las see jääda erialainimeste kirjeldada.
Eestlasena on mõnevõrra kummaline ja nukker rääkida eksponentsiaalselt kasvavast ilmingust. Eestlaskond ise kahaneb ja kipub hajuma. Statistika räägib kurba keelt, sündide arv langeb, elanikkond vananeb, kõrvetavatest suvedest hoolimata otsivad paljud uut kodu Vahemere piirkonnast, jne. Muidugi pole rahvaarv iseenesest mingi väärtus, võiksime püüda kanda pigem hoolt sisuka elu võimaluste ja elamisväärse keskkonna eest.
„Kui liita selline eksponentsiaalse arengu skeem mõttega tehisaru enesetäiustamisevõimest, pole raske näha, kuidas AI on võimeline täiustama oma teadmiste kõrval ka omaenda täiustumisvõimet.“
Wanradt-Koelli katekismuse 1535. aasta katkend osutab eesti kirjakeele pikale järjepidevusele. Foto: Tallinna Linnaarhiiv
Kas keel vajab veel kõnelejat?
Kui aga mõelda, et tehisaru nimetatakse muuhulgas „suureks keelemudeliks“, ei tasu unustada, et selline ilming nagu eestlus on seotud tugevalt eesti keelega – sellesama nähtusega, mida ma kasutan praegu kirjutamiseks ja loodetavasti paljud inimesed hiljem mu kirjutatu lugemiseks ning mõtestamiseks. Iga keel on mõtlemise mudel, mida kannavad kindlad struktuurid, väljendid ja kujundid, mida ei saa otsejoones teistesse keeltesse üle kanda. Keele kõnelemiseks aga läheb vaja inimesi.
Või kas ikka läheb? Eesti keele ebakindlale saatusele mõeldes võib tehisaru pakkuda ühe võimaliku, pisutki utoopilise perspektiivi – sellesse võib salvestuda enam-vähem kõik, mida eestlus sisaldab. Kõik kõnekujundid, vanasõnad, regi- ja estraadilaulud, piiblitõlked, ajaloopöörded, filmitsitaadid – ei, terved stsenaariumid, nalja- ja mälumängusaated, murded ja slängid, kirjutatud ja kirjutamata lood, autobiograafiad, jne.
Ühesõnaga: kõik ja rohkemgi! Tehisaru saaks ehk viia Jakob Hurda üleskutse („peame saama suureks vaimult!“) kujuteldamatusse avarustesse. (Olgu lisatud, et see pole öeldud päris ilma irooniata.)
Tõsi, meie eneseteostuslikus kultuuris, mis väärtustab kõige rohkem indiviidi isiklikku elu, tundub perspektiiv asetada rahvuse tulevik mingisse virtuaalsesse ruumi, milles keel lihtsalt omamoodi tumeenergiana võnkuma jääb, langevat pigem düstoopiliste võimaluste valda.
Aga nagu eesti keeles öeldakse: parem pool muna kui tühi koor; parem nokk lahti ja saba kinni – isegi kui see nokk on lihtsalt üks algoritmikooslus. Seda enam, et me ei suuda tehisarust tingitud pöördeid, mis eestlas- ja kogu inimkonda ees ootavad, veel õieti ettegi kujutada. Parem siis püüda mängida ka helgemaid jõujooni sisaldavate nägemustega.
„Iga keel on mõtlemise mudel, mida kannavad kindlad struktuurid, väljendid ja kujundid, mida ei saa otsejoones teistesse keeltesse üle kanda.“
