Selle artikli originaalversioon avaldati esimest korda Forte ja Eesti ülikoolide rubriigi „Tunne teadlast“ raames Delfis.
Ajal, mil laevandusele avaldatakse aina suuremat survet heitmeid vähendada, uusi tehnoloogiaid kasutada ja karmistuvate keskkonnanõuetega kohaneda, otsib Kadi Kasepõld vastuseid küsimusele, mis õieti osutub muutuste tegeliku edu juures määravaks.
Uurisime temalt lähemalt, kuidas võetakse merenduses vastu rohepööret puudutavaid otsuseid, kui teadmisi napib, ajasurve on suur ja muutuste keskmesse jäävad alati inimesed.
Kust sa pärit oled ja kui kaua oled teadusvaldkonnas tegutsenud?
Olen pärit Rapla külje alt ning gümnaasiumi lõpetasin Kosel. Tallinnasse tõid mind ülikooliõpingud.
Nii et mu lapsepõlv ei möödunud üldse mere ääres. Aastate jooksul on minult palju küsitud, miks meri ja miks Eesti Mereakadeemia. Kõlab ehk veidi klišeelikult, aga merega (ja merendusega) on vist nii, et annad sõrme ja see võtab terve käe, ehk natuke enamgi. Minu puhul pidas see igatahes paika.
Doktorantuur on mul parasjagu poole peal, aga enne seda töötasin ma mitu aastat teadlaste kõrval ja koos teadlastega.
Kuidas sa teadusesse sattusid ja mis sind teaduse juures köidab?
Teadusesse ei jõudnud ma lihtsalt ühe suure otsuse tulemusel, vaid pigem loomulike sammude kaudu. Olen ülikooliga juba aastaid seotud. Mu töö asetus projektijuhtimise ja sisulise uurimistöö piirialale, mistõttu hakkasid merenduse praktilised probleemid põimuma mu jaoks teaduslike küsimustega.
Minus tekitasid teatava äratundmise ühelt poolt merendusalane bakalaureusekraad ning hilisem keskkonnakorraldusalane magistrikraad, ning teisalt nüüdsed suurte globaalsed eesmärgid, mis sunnivad laevandust liikuma süsinikuneutraalsuse suunas. Mu liikumine doktorantuuri polnud seega hüpe tundmatusse, vaid pigem samm juba jalge alla võetud rajal.
Kuna mu teaduslik teekond on alles algusjärgus, köidab mind praegu see, et doktorantuur sunnib pidevalt arenema: kirjutama ja esitama tulemusi paremini nii akadeemilise seltskonna kui ka laiema avalikkuse ees ning mõtlema süstemaatiliselt ka siis, kui pole veel päriselt aru saada, miks ja kuidas.
Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks on sellega oluline tegeleda?
Merendussektor pole olnud eales nii kiirete muutuste tuules kui praegu: tuleb arvestada järjest karmistuvate keskkonnanõuetega, uute tehnoloogiatega, digilahendustega, autonoomsuse arenguga. Samas peab pidama silmas ka ohutust, ehk isegi rohkem kui kunagi varem.
Selle kõige vahele jäävad merendussektori organisatsioonid, kes peavad vastu võtma keerulisi ning sageli väga kulukaid otsuseid. Ja muidugi laevaperede liikmed, kel tuleb igapäevaselt uute tehnoloogiate, tegevusprotokollide ja lahendustega töötada.
Miks töötab üks tehnoloogia ühel laeval, teisel aga mitte? Kuidas mõjutab uus regulatsioon ettevõtteid praktikas, mitte lihtsalt PowerPointi tasandil? Kuidas saab teadus päriselt neid praktilisi muutusi toetada?
Oma doktoritöös keskendungi nendele muutustele merendusettevõtetes ning uurin, millistel alustel tehakse piiratud teadmistest ning ajasurvest mõjutatud otsuseid, et võtta nende abil kasutusele uusi tehnoloogiaid, digilahendusi ja energiaefektiivsusmeetmeid, mis aitaksid püsida rajal ja jõuda 2050. aastaks süsinikuneutraalse laevanduseni.
Lisaks uurin ajendeid, mis panevad laevaoperaatoreid, kellele rahvusvahelised (keskkonna)reeglid ei kohaldu (siia kuuluvad muuhulgas saartevahelist parvlaevaliiklust käitavad asutused), rakendama erinevaid emissioonide langetamise meetmeid ning kuidas laevapered uute lahendustega kohanevad.
Kadi Kasepõld esinemas MarineHäkki häkatonil. Foto: Henri-Kristian Kirsip
Mis on sinu teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud avastused?
Merenduses on keeruline välja tuua üht suurt avastust, mis oleks kogu valdkonda korraga muutnud. See, mis tundub täna läbimurdeline, võib homme olla juba tavapraktika või siis mõne uue leiu poolt ümber lükatud. Teisalt on uute tehnoloogiate rakendamine pikaajaline protsess, mis tuleneb ühtaegu suurest ressursikulust ning sageli regulatiivse poole või ühiskondliku valmisoleku puudumisest.
Merendus pakub ideaalse näite valdkonnast, mis sunnib teadust ja ettevõtlust käsikäes töötama: uusi tehnoloogiaid tuleb mitte ainult välja töötada, vaid neid ka eri tüüpi laevadel, erinevates oludes ja väga erinevate kasutajate käes katsetada. Sageli ei saa rääkida lihtsalt „kopeerimisest“, vaid pigem sellest, kuidas kohandada lahendusi konkreetse laeva, liini või tööprotsessiga, või kuidas muuta täiesti teistest sektoritest pärit tehnoloogiad merendusele sobivaks.
Merendusalase teaduse suurim ühiskondlik mõju ei avaldu seega ühesainsas konkreetses avastuses. Kõige olulisem on toimuvat pidevalt mõtestada, olukordadega kohanduda ja lünki täita, sest sedasi saab toetada või võimendada praktilisi tehnoloogilisi muutusi ning ettevõtete otsustusprotsesse olukorras, mida mõjutavad korraga nii teadmatus, ajasurve kui ka regulatiivsed nõuded.
Mis on sinu uurimisvaldkonnast lähtudes tänase Eesti või maailma kõige olulisem probleem?
Merenduses laiemalt on vast kõige olulisem fossiilkütuste järkjärguline taandumine ning vajadus suurendada alternatiivsete kütuste kättesaadavust ja osakaalu.
Süsinikuemissioonide vähendamiseks tuleb võtta vastu kiireid, strateegilisi ja põhjendatud otsuseid, kusjuures seda tuleb teha olukorras, milles nii tehnoloogiad, reeglid kui ka praktikad üha suurema kiirusega muutuvad, nii et keegi ei tea täpselt, mis on „õige“, ning piiratud infokeskkonnas võib otsuse edasilükkamine osutuda selle langetamisest nii majanduslikult kui ka keskkondlikult kulukamaks. Ning seda mitte ainult ettevõtluses, vaid ka avaliku ja erasektori ning teadus- ja haridusasutuste koostöös.
Teadustöö tulemus, mille üle oled eriti uhke?
Usun, et olen oma teaduskarjääri n-ö kiilupaneku faasis. Esimene suur samm on astutud ja kurss, millel võiksid hiljem sündida mõjukad tulemused, on seatud. Enne suuri avastusi peab seadma paika tugeva aluse.
Samal ajal on mul väga hea meel, et mul on võimalus jätkata projektijuhina ning vedada teadustöö kõrvalt Interregi Kesk-Läänemere programmi projekti REISFER, mille eesmärk on vähendada saarevahelise parvlaevaliikluse süsinikuemissioone. Julgen öelda, et oleme sellise initsiatiivi kaudu moodustanud tugeva võrgustiku, mis võimaldab tuua kokku nii teadlased kui ka parvlaevaoperaatorid. See koostöö on näidanud, kuidas ideed saavad areneda, kui sektor ja teadusasutused ühiselt tegutsevad.
Mida sa sooviksid oma teadustöös veel korda saata?
Kindlasti soovin ma, et mu uurimistöö tulemused ei jääks ainult akadeemiliste artiklite tasandile, vaid jõuaksid ettevõtete igapäevastesse praktikatesse.
Ma loodan, et oskan esitada õigeid küsimusi, panustada parema merendusalase koostöökultuuri loomisse, mis võimaldaks jagada teadlastel, inseneridel, laevaperedel ja ettevõtjatel mitte ainult õnnestumistest, vaid ka valusatest õppetundidest rääkivaid kogemusi. Usun, et REISFER-i projekt on andnud selleks tugeva stardi. Usun, et teadus areneb koostöös ning et sektor ei pea teadust kaugeks valdkonnaks, vaid praktiliseks partneriks.
Kõige olulisemaks pean ehk aga soovi aidata hoida merendusvaldkonna fookust inimesel. Me võime rääkida tehnoloogiast, regulatsioonidest ja investeeringutest, aga lõpuks rakendavad kõiki lahendusi laevadel töötavad inimesed. Mu üks eesmärke on mõista, mis aitab muutustel päriselt juurduda, milline tugi, millised teadmised ja millised protsessid muutusi kõige selgemini toetavad. Muutusi aga tekitavadki ennekõike just inimesed.
Kui ma suudan oma tööga anda valdkonnale parema arusaama inimlikest lülidest merenduse roheüleminekus, siis pean seda väga oluliseks saavutuseks.
