Vasileios Kostakis: digiriik ja suveräänsus

Vasileios Kostakis: digiriik ja suveräänsus. 20.03.2026. Alates 2018. aastast TalTechi majandusteaduskonnas professorina töötav kreeklane Vasileios Kostakis tunnistab, et kõige muu kõrval elab maailm praegu läbi tõsiseid tehnoloogiakriise. Üheks ohuteguriks võib lugeda seda, kui riikidel või kogukondadel puudub võimekus juhtida tehnoloogilist arengut. „Eesti puhul näen digieduloo kõrval tehnoloogilise sõltuvuse riski,“ märgib Kostakis. Eesti on tema sõnul küll olnud digivalitsemises teerajaja, kuid on viimane aeg mõelda, kas me ka kontrollime neid süsteeme või kasutame lihtsalt väliste osapoolte pakutavaid teenuseid. „On kriitiliselt tähtis luua tõeline tehnoloogiline suveräänsus,“ rõhutab Kostakis. Kust sa pärit oled ja kui kaua oled teadusvaldkonnas tegutsenud? Olen kreeklane, sündinud 1985. aastal. Aktiivset teadustööd olen teinud juba peaaegu kaks aastakümmet. Minu akadeemiline teekond algas Kreekas Thessaloníki Makedoonia ülikoolis, sealt viis tee edasi Amsterdami ning seejärel Tallinna TalTechi, kus kaitsesin 2011. aastal doktorikraadi. Alates 2018. aastast olen TalTechi professor ning samal ajal seotud ka Harvardi ülikooli Berkman Kleini uurimiskeskusega. Paralleelselt asutasin 2013. aastal Kreekas Ioanninas uurimiskeskuse P2P Lab, mis ühendab omavahel akadeemilist uurimistööd ja kogukondlikke praktikaid. Nii et ehkki olen kreeklane, on minu töö olnud alati n-ö rahvusülene. Kuidas sa teadusesse sattusid ja mis sind teaduse juures köidab? Mu tee teadusse oli mingis mõttes ebatavaline. 2007. aastal olin seotud P2P Foundationiga, uurisin seal selliseid uusi nähtusi: suurt lendu teinud Wikipediat, avatud lähtekoodiga tarkvara ja koostööl põhinevat tootmist. Mind vaimustas see „mõistatus“, kuidas kogukonnad suutsid luua triljonite väärtuses tarkvara ja entsüklopeediaid – ning ületasid kõike seda, mida olid loonud korporatsioonid. Mis peamine – nad tegid seda koostöö, mitte konkurentsi kaudu. See seadis kahtluse alla kõik, mida olin majandus- ja ärivaldkonnas õppinud. Teaduse juures köidabki mind nn tehnoloogia ja valitsemise kokkupuutepunkt. Tehnoloogia pole neutraalne – see kannab endas väärtusi ja kujundab võimalusi. Kogu minu karjääri on suunanud küsimus, kuidas saaksime tehnoloogiat demokraatlikult juhtida, nii et see teeniks kogukondi, mitte ei eraldaks neid ega võtaks neilt võimalusi. Millist probleemi uurite praegu ja miks on sellega oluline tegeleda? Oma uurimistöös keskendun küsimusele, kas tehnoloogilised ühisvarad (näiteks vaba tarkvara, avatud lähtekoodiga riistvara, kogukondlikud energiasüsteemid) saavad toimida ka „taastavate ökosüsteemidena“. Põhiküsimus kõlab nii: millistel tingimustel suudavad need ühisvarad jaotada ümber tegutsemisvõimekust ja suveräänsust ning takistada samaaegselt väärtuse n-ö väljavoolu ja toetada ökoloogilist taastumist. See on mitmel põhjusel kiireloomuline küsimus. Vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara arendusmaksumus võrdub omandilises vormis 8,8 triljoni dollariga – üha rohkemal määral, tohutul hulgal, koondub väärtus selliste ettevõtete kätte, kes pole seda ise loonud. Tehisintellektisüsteemid on hakanud inimkonna kollektiivset teadmist enneolematus ulatuses omastama. Samal ajal sõltuvad maailma eri nurkade kogukonnad läbipaistmatutest, omanduslikest süsteemidest, mis taastoodavad ekstraktiivseid dünaamikaid. Peame mõistma, kas tehnoloogilised ühisvarad on võimelised ajaloolist omastamist tõeliselt heastama või on neil oht seda uutes vormides põlistada. Loodavad juhtimisraamistikud määravad, kas ökoloogilise lagunemise tehnoloogilised vastused süvendavad ekstraktsiooni või suudavad luua õiglasema arengu võimalusi. Mis on sinu teadusvaldkonna seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud avastused? Murranguliseks võib pidada Elinor Ostromi 2009. aastal Nobeli preemia pälvinud, ühisvarade valitsemist käsitlenud tööd. Ta näitas, et kogukonnad suudavad jagatud ressursse edukalt ilma erastamise või riikliku kontrollita hallata. See seadis kahtluse alla mitmed majanduses ja poliitikas valitsenud eeldused. Hiljem on omandanud märgilise tähtsuse praktiline tõestus, et ühisvarapõhine võrdne tootmine tõepoolest toimib. Linux valitseb enam kui 90% pilvetaristust, 85% nutitelefonidest ja kõiki tipptasemel superarvuteid. Wikipediast on saanud maailma suurim entsüklopeedia. Minu enda valdkonnas on saanud oluliseks arusaam, et jätkusuutlikkuse, demokraatia ja arengu seisukohalt tähenduslikud tootmismudelid pole pelgalt huvitavad erandid, vaid kujutavad endist alternatiivseid lahendusi. „Kosmolokalismi“ kontseptsioon („üleilmne, aga samas väga kohalik“) näitab parimal viisil, kuidas võiksime üleilmsete teadmiste abil kohaliku tootmise sobivalt ümber korraldada, nii et sellel oleks ka rohepööret ja jätkusuutlikkust puudutav suur mõju. Mis on sinu uurimisvaldkonnast lähtudes tänase Eesti või maailma kõige olulisem probleem? Globaalselt näen kolme omavahel seotud tehnoloogiakriisi. Esiteks eelmainitud nn extraction–enclosure kriis, mille puhul viivad kollektiivsel teadmisel treenitud tehisintellektisüsteemid läbi enneolematut „omastamist“, samal ajal kui platvormiettevõtted hõivavad süsteemselt kogukondade loodud väärtust. Teiseks suveräänsuskriis: kogukondadel puudub institutsionaalne võimekus tehnoloogilist arengut juhtida, mistõttu taastoodetakse tehnoloogia kaudu koloniaalseid suhteid. Kolmandaks muudab ökoloogiline kriis nende kahe küsimuse lahendamise eksistentsiaalselt kiireloomuliseks. Eesti puhul näen digieduloo varjus tehnoloogilise sõltuvuse riski – tuginemist mujal kontrollitud taristule, mille kaudu voolab väärtus riigist välja. Eesti on olnud digivalitsemises teerajaja, kuid küsimus on, kas kodanikud tõepoolest kontrollivad neid süsteeme või kasutavad nad lihtsalt väliste osapoolte pakutavaid teenuseid. Minu hinnangul on kriitiliselt oluine luua näiteks ühisvarapõhiste lähenemiste kaudu digitaristu ja energiasüsteemide jaoks tõelist tehnoloogilist suveräänsust. Suur väljakutse on ka see, et kliimakriisi tehnoloogilised vastused ei kinnistaks uutes vormides ekstraktsiooni – näiteks „rohetehnoloogiad“, mille intellektuaalomand koondub jõukatesse, kaevandamisest sõltuvate tootmisahelatega ja lõputut majanduskasvu eeldavatesse riikidesse. Millise teadustöö tulemuse üle oled eriti uhke? Olen uhke mitme asja üle. Meie „kosmolokalismi“ raamistik, mille töötasime välja koos kolleegidega, on osutunud kontseptuaalselt mõjukaks ning leidnud kasutust ka teiste teadlaste ja praktikute seas. Sõnastasime, kuidas ideest „kujunda globaalselt, tooda lokaalselt“ juhinduvad praktikad võivad väärtusloomet ümber korraldada. Veelgi uhkem olen uurimistööd ja praktikat ühendavate saavutuste üle, nende hulka kuulub näiteks eelmainitud P2P Lab. Minu roll Tzoumakersi ja Kreekas tegutseva energiakooperatiivi CommonEn asutajaliikmena on näidanud, et ideed võivad kujuneda välja käegakatsutavad institutsioonid. Kopli 93 kogukonnakeskus Tallinnas kuulub nende algatuste hulka, mille juured on TalTechi Ragnar Nurkse osakonna töörühmas. 2016. aastal pälvisime Golden Nica auhinna, mis tunnustas meie ühist tööd P2P Foundationiga. Hiljutine Michael Doweri maaelu kestlikkuse auhind (2025) kinnitas meie uurimistöö olulisust kogukondade jaoks. Suurimat rahulolu pakub aga see, et endised üliõpilased ja koostööpartnerid juhivad nüüd ise projekte, vabaühendusi ja kooperatiive – see näitab, et mentorlusel ja võimestamisel on ka teadustöös püsiv mõju. Mida sa oma teadustöös veel korda sooviks saata? Minu praegune ambitsioon on projekt R-Commons, millest tõotab kujuneda siiani kõige põhjalikum uurimus tehnoloogilistest ühisvaradest ning mis püüab leida vastust küsimusele, kas sellised ühisvarad võivad toimida tõeliselt taastavate ökosüsteemidena. Soovin mõista neid tingimusi, mille korral jagavad ühisvarad ümber nn tegutsemisvõimet ja suveräänsust, selle asemel et taastoota uutes vormides sõltuvust. Täpsemad eesmärgid võib sõnastada järgnevalt: tuleb töötada välja ajalooliselt põhjendatud juhtimismehhanismide tüpoloogia, mis võimaldab ümberjaotavaid tulemusi; tuleb hakata kavandama „taastavaid ühisvarasid“ – seda koostöös ökoloogilisi väljakutseid lahendavate marginaliseeritud kogukondadega; peab analüüsima, kuidas saab ühisvarade juhtimine esindada institutsionaalselt ka mitteinimlike osapoolte huve ning pikaajalisi ökoloogilisi ajaskaalasid. Samuti on oluline mõista, kuidas saavad nn taastavad ühisvarad laieneda, ilma et need kaotaksid oma transformatiivset iseloomu. Lisaks soovin jätkata teooria ja praktika ühendamist ning luua kogukondadele ja poliitikakujundajaile reaalseid, kasutatavaid tööriistu. Tegemist on kiireloomuliste uurimisteemadega, sest samal ajal, kui kujundatakse tehisintellekti juhtimisraamistikke ja ökoloogiline kriis süveneb, vajame me seniste süsteemide kõrvale või asemele elujõulisi alternatiive. Minu eesmärk on, et see uurimistöö aitaks muuta kõnealused alternatiivid ka institutsionaalselt teostatavaks. Intervjuu algversioon ilmus Delfi Forte portaalis.