TalTechi inseneriteaduskonna vilistlane, mehaanikainsener
Hiljutised magistriõpingud Itaalias ja Jaapanis näitasid, et isegi kui mõningad asjad on seal Eestiga võrreldes erinevad, toetuvad kõik need riigid siiski samadele inseneriprintsiipidele ja tehnoloogilistele „alustaladele“.
Tänu oma suurele reisihimule on mul olnud võimalus elada enne 24. eluaastat juba neljas erinevas riigis. Alustasin õpinguid TalTechi tootearenduse ja robootika erialal. Teisel bakalaureuse-aastal avanes mul võimalus teha vahetussemester Taani Tehnikaülikoolis (DTU), mis asub 20 minuti kaugusel Kopenhaagenist. Pärast Eestisse naasmist hakkasin tundma rohkem huvi robootikaga seotud kursuste vastu ning otsustasin magistriõppes just sellele valdkonnale spetsialiseeruda. Lisaks jäi mulle esimesest välismaal õppimise kogemusest külge reisipisik ja soov oma silmaringi avardada.
Kahes asjas olingi kindel: esiteks selles, et soovisin õppida välismaal, ja teiseks tahtsin ma spetsialiseeruda valdkonnas, mis mind tõeliselt huvitaks. Tol ajal tähendas “välismaa” minu jaoks eelkõige Euroopat, seega uurisin Erasmus Munduse magistriprogrammide võimalusi. Tegu on rahvusvaheliste õppeprogrammidega, mis võimaldavad omandada magistrikraadi kahes erinevas Euroopa ülikoolis ning saada mõlemast ülikoolist ka diplom.
Reisipisik ajendas välismaal õpinguid jätkama
Erasmus Munduse programmidest paelus mind eriti Jemaro, mis on kaheaastane robootika magistriõpe, mille esimese aasta jooksul õpitakse Euroopas (Itaalias, Prantsusmaal või Poolas) ja teine aasta veedetakse koos lõputöö kirjutamisega Jaapanis.
Selline võimalus pani silma särama, aga täisstipendium tundus tol hetkel tiheda konkurentsi tõttu ebatõenäoline. Kevadel tuli aga sõnum, et mind on vastu võetud – ja täisstipendiumiga! Mäletan siiani, kuidas helistasin otsekohe emale, et talle häid uudiseid jagada.
Otsustasin, et veedan oma esimese õppeaasta Itaalias, et mu kogemus Eesti kogemusest võimalikult palju erineks. Lisaks ahvatles mind mõte elada Vahemere ääres, kus saab nautida aastaringselt head ilma ja kogeda Itaalia toidukultuuri.
Pärast bakalaureusõppe lõpetamist TalTechis nautisin paari kuud Eesti suve ning kolisin seejärel Itaaliasse, et alustada magistriõpinguid Genova Ülikoolis (UniGe). Järgmise augustikuu veetsin jälle Eestis, enne kui asusin teele Jaapanisse, kus minu teise õppeaasta koduks sai Tokyo ning ma alustasin õpinguid Keio Ülikoolis. Mõlemad riigid ja ülikoolid on andnud mulle asendamatuid kogemusi ja kauaaegseid sõpru.
Itaalias elades kogesin Lõuna-Euroopa töökultuuri ja mõistsin, kui oluline on leida üles töö, puhkuse ja lõbutsemise vaheline tasakaal.
Toskaana maastik Itaalias. Erakogu
Kas kolme riiki saab üldse võrrelda?
Kui mõelda robootikale, seostub see paljudele esmalt tööstusrobotite või humanoididega. Tegelikkuses hõlmab robootika enamust inseneeriast. See puudutab nii tarkvara, mis toimib kui roboti „aju“, kui ka riistvara, mis võimaldab robotil liigendite ja liikumise kaudu pärismaailmas oma eesmärke täita.
Just seetõttu on võimalik võrrelda eri riikide – antud juhul siis Eesti, Itaalia ja Jaapani – robootikavaldkondi. Isegi kui lähenemised ja fookused võivad erineda, toetuvad mainitud riigid samadele inseneriprintsiipidele ja tehnoloogilistele alustaladele. Seega arvan, et robootika üheks arengunäitajaks võib pidada seda, mil moel suunab riik oma arendatavaid tehnoloogiaid robootika rakendusvaldkondadesse ning milliseid väärtusi ja eesmärke oma arendustegevustes oluliseks peab.
Jaapan ületas ootusi
Jaapanis elamine ja õppimine oli mu jaoks ootamatultki teistsugune kogemus. Ma arvan, et see jääb üheks enim silmaringi avardanud perioodiks mu elus. Ennekõike seetõttu, et hoolimata kultuurilistest ja ajaloolistest erinevustest toimib Jaapani ühiskond sama hästi või isegi paremini kui lääne ühiskonnad.
Vanade traditsioonide ja kõrgtasemel tehnoloogia omavaheline seotus on lihtsalt hämmastav. Lisaks ei saa mainimata jätta jaapanlaste töökultuuri, mis on äärmiselt pühendunud perfektsusele: nad ei lõpeta enne, kui nende ettevõetu on ideaalne.
Samas on Jaapanis ka valdkondi, mille areng pole Euroopa ja Eestiga võrreldes nii kaugele jõudnud. Muuhulgas käib suur osa rahaasjadest siiamaani sularahas, enamus bürokraatiast toimub näost näkku, mis on väga ajakulukas, ning nii mõnigi ülikoolitöötaja ei pruugi osata inglise keelt, madalama haridustasemega inimestest rääkimata. Samas on kõik inimesed väga abivalmid ja sõbralikud – väärtus, mis on Eestis ja Itaalias palju vähem levinud.
Robootika üheks arengunäitajaks võib pidada seda, mil moel suunab riik oma arendatavaid tehnoloogiaid robootika rakendusvaldkondadesse ning milliseid väärtusi ja eesmärke oma arendustegevustes oluliseks peab.
Reis Jaapanis matkaautodega. Erakogu.
Erilised kursused Jaapanis
Mul oli võimalus osaleda kursustel, mida Eestis ja Itaalias ei pakutud – selliste hulka kuulusid näiteks lasertehnoloogia (Laser Technology) ja kosmoseuuringud (Space Exploration). Minu suureks üllatuseks osutus magistriaasta kõige huvitavamaks õppeaineks kosmosetehnoloogia kursus.
Jaapanis rakendatakse robootikat vägagi mitmekülgselt, inimene võib kohata hotellides teenindusroboteid või lahutada meelt armsate, loomi imiteerivate meelelahutusrobotitega, ent samas ulatub teadusharu ka kosmosetehnoloogiani ning rasketööstuslike lahendusteni. Eestis on robootika rakendusvaldkondade hulk veel väike, peamiselt rakendatakse seda tööstuses, kus robotid aitavad teostada tootmisprotsesse.
Mida tasub meil itaallastelt-jaapanlastelt õppida?
Itaalias elades kogesin Lõuna-Euroopa töökultuuri ja mõistsin, kui oluline on leida üles töö, puhkuse ja lõbutsemise vaheline tasakaal. Õppisin hindama head toitu, nautima sõpradega veedetud aega ning keskenduma imelisest toidukultuurist hoolimata tervislikule eluviisile.
Itaalia ülikooli korraldus ja struktuur meeldis mulle Eesti omast vähem, seda eelkõige madalama tõhususe ja suurema bürokraatia tõttu. Samas pakkus Genova ülikool robootika alal tugeva teoreetilise tausta ning ainekava oli hästi läbimõeldud. Oli ka väga huvitav näha, kuidas tudengid ja professorid töötasid laborites üheskoos välja uusi lahendusi.
Jaapanis elades märkasin, kui palju on nad teinud tööd mugava linnakeskkonna ja kasutajasõbralike toodete nimel. Kui metroos rong hilineb, palub juht sõitjate ees ebamugavuste tekitamise pärast vabandust. Isegi väiksed asjad, näiteks pakendite avamine, on hoolikalt läbi mõeldud. Hindan sellist tähelepanelikkust väga kõrgelt ja mõtlen tihti sellele, kuidas asju sujuvalt läbi viia ning oma tegevustega teistele mitte tüli tekitada.
Keio ülikooli kursused olid rohkem kultuurilised kui inseneeriakursused, mistõttu oli tore kogeda erinevaid aineid. Eriti meeldis mulle see, et Jaapanis hakatakse magistri lõputööga pihta juba esimese aasta alguses, kursuste kõrvalt, või varemgi, lausa bakalaureusõppe ajal. Mina asusin lõputööga tegelema alles viimase aasta alguses, kui Jaapanisse kolisin. Lisaks pakkus Keio ülikool suurepäraseid võimalusi edukaks uurimistööks. Muuhulgas said tudengid otse ülikoolis oma ideid prototüüpida ja testida ning sedakaudu tootmisega katsetada.
Jaapanis elades märkasin, kui palju on nad teinud tööd mugava linnakeskkonna ja kasutajasõbralike toodete nimel.
Halloweeni pidu Jaapanis. Erakogu
Kuhu edasi? Tööturg ei pruugi kohe kohta pakkuda
Pärast viis aastat kestnud õpinguid soovisin kindlalt suuremat töökogemust omandada. Eriti puudutas see robootikat – tahtsin õpitut praktikas rakendada. Tuleb tunnistada, et hetkel on äsja ülikooli lõpetanutel keeruline sobivat töökohta leida, kuid õnneks tekkis mul hea võimalus naasta oma varasemasse töökohta Inseros, kus tegelen mehaanikainseneri ametis tootearendusega.
Doktorantuur pole mul hetkel plaanis, kuigi tulevikus võib see võimalikuks osutuda. Praegu naudin võimalust oma oskusi praktikas rakendada. See puudutab ka robootikat, mille kohta arvasin, et pärast Eestisse naasmist on sellealaseid teadmisi raskem teostada. Lisaks saan uurida töö kõrvalt teemasid, mida ma ei jõudnud ülikooli ajal põhjalikumalt käsitleda, kuid mis hoiavad mu erialaseid teadmisi ja huvi värskena.
Mida uurisin oma magistritöös?
Minu magistritöö „Kõrge gravitatsiooniga PBF-masina protsessijälgimise süsteemi arendamine Kuu regoliidi töötlemisel“ (ingl „Development of In-Process Monitoring System for High Gravity Powder Bed Fusion of Lunar Regolith“) käsitles monitooringusüsteemi arendamist, mis võimaldaks jälgida kõrge gravitatsiooni tingimustes 3D-printimise protsessi. Gravitatsioonijõud saavutatakse tsentrifuugis ning selle paneb paika tsentrifuugi pöörlemiskiirus.
Välja töötatud protsessijälgimise süsteem koosneb kolmest sensorist – hapnikuandurist, temperatuuriandurist ja akseleromeetrist. Lisaks integreerisin printimisplaadi alla kuumutussüsteemi, mis võimaldab printimise käigus materjali omadusi paremini kontrollida ja saavutada seeläbi kvaliteetsemalt prinditud detaile.
Printeri moodul koosneb printimisplaadi liikumissüsteemist ja pulbri doseerimismehhanismist ning on ehitatud põhimõttel, et see peaks tsentrifuugis vastu kuni 10 G tekitatud gravitatsioonijõududele. Toodetud detailidel olid paremad mehaanilised omadused kui varasemate katsete ajal.
