Anna Dementjeva: minu karjääri määrab kompetents, mitte sugu

Anna Dementjeva: minu karjääri määrab kompetents, mitte sugu. 27.01.2026. 2000. aastate alguses kaalus Dementjeva erinevaid kõrgharidusvõimalusi. Ta otsis midagi, mis kõnetaks teda intellektuaalselt ning pakuks samas piisavalt väljakutseid. Nii jõudis ta õppekavani, milles said kokku elektroonika ja biomeditsiinitehnika – alani, mis andis võimalusi tegeleda süvitsi tehnoloogiaga ja näha selle otsest, päriselus avalduvat mõju. Hiljem omandas Dementjeva TalTechi tööstustehnika ja juhtimise erialal magistrikraadi. Dementjeva sõnul oli ta oma õppekava üks vähestest naistest. Ometi pole ta näinud oma sugulises kuuluvuses kunagi enda teekonda määratlevat tegurit. „Edu määravad pädevus ja uudishimu – mitte sugu.” Praktikandist juhiks Õpingute käigus pidi Dementjeva läbima erialapraktika. Sellest kohustuslikust sammust sai alguse aastakümneid kestnud professionaalne areng. Ta valis praktikaks tootmisettevõtte Elcoteq – millest sai hiljem Ericssoni Tallinna tehas – ning asus tööle noore insenerina, et rakendada ülikoolis omandatud teadmisi reaalsetes tootmisprotsessides. Dementjeva sõnul läks üleminek ülikoolist tööellu ootamatult kergelt. Ta sai kiiresti aru, et inseneeria pole mitte ainult teooria, vaid ennekõike praktiline töö. Esimene ametikoht andis talle võimaluse süveneda tehnoloogiatesse, tootmisprotsessidesse ning meeskondadevahelisse koostöösse – nendest kogemustest sai koguda edasist karjääri kujundavaid kogemusi. Aastate jooksul liikus Dementjeva ühest rollist teise – kvaliteedi-inseneeriast tarneahelate ja tootmise juurde, sealt edasi tellimuste haldusse ja planeerimisse. Iga amet õpetas talle midagi uut. Iga meeskond andis aina parema arusaama suurte rahvusvaheliste ettevõtete tootmisprotsessidest. Ning iga uus vastutus aitas tal mõista, millised on tema tugevused ja millega saab ta ettevõttesse kõige paremini panustada. „Edu määravad pädevus ja uudishimu – mitte sugu.” Südames insener Kuigi praegu töötab Dementjeva juhiametis, peab ta end eelkõige ikkagi inseneriks, kelle inseneritaust suunab igapäevaselt otsuseid ning kelle töös on jätkuvalt oluline loogiliselt mõelda, tervikpilti näha ning probleeme lahti harutada. Dementjeva juhib Ericssoni rahvusvahelises võrgustikus konfiguratsiooni ja tooteasenduste osakonda – 25-liikmelist tiimi, kes tegeleb tooteandmete, muudatuste ja toodete elutsükliga. Töö nõuab täpsust, head süsteemitunnetust ja eri üksuste vahelist tihedat koostööd. Iga tehniline otsus võib mõjutada tervet süsteemi, mistõttu tuleb alati mõelda paar sammu ette. Tema tiimi kuuluvad spetsialistid, kelle lahendada on keerukad, vastutusrikkad ja selget mõtlemist nõudvad protsessid: „Juhina ei meeldi mulle mikromanageerimine. Vastupidi, soovin luua sellise töökeskkonna, kus igaüks saab rahulikult ja hästi oma tööd teha.“ Dementjeva juhtimisstiil ei sündinud üleöö. Karjääri alguses keskendus ta rohkem protsessidele ja tehnilisele täpsusele, mida ta läbi ja lõhki tundis. Aastate jooksul hakkas aga tema arusaam juhtimise tähendusest muutuma. „Mõistan nüüd, et tõhus juhtimine tähendab usaldust, suhtlemist ja inimeste võimestamist. Kuigi mu otsuseid suunab endiselt inseneri mõtteviis, on meeskonna arengust ja koostöö toetamisest saanud mu ameti kõige olulisem osa.“ Olles töötanud üle kahekümne aasta samas rahvusvahelises ettevõttes, on Dementjeva omandanud aina avarama perspektiivitaju. Ta näeb, kuidas üksainus otsus võib mõjutada nii ettevõtte kohalikku kui ka laiemat, rahvusvahelist tegevust. Seetõttu ei lähtu ta meeskondi kujundades ainult tänastest ülesannetest, vaid mõtleb ka homsetele oskustele ja ootustele. „Mõistan nüüd, et tõhus juhtimine tähendab usaldust, suhtlemist ja inimeste võimestamist. Kuigi mu otsuseid suunab endiselt inseneri mõtteviis, on meeskonna arengust ja koostöö toetamisest saanud mu ameti kõige olulisem osa.“ Inseneerial pole üht kindlat nägu Dementjeva loost jääb kõlama, et naissoost insenerid ei pea end mahutama kindlatesse stereotüüpidesse – just nende töö aitab kujundada ja mitmekesistada inseneri kuvandit. Ta on küll töötanud väheste naistega meeskondades, kuid ta pole kunagi tundnud, et teda koheldaks soolise kuuluvuse tõttu teisiti: „Ma pole kogenud ühtegi olukorda, milles oleksin pidanud end naisena kuidagi eraldi tõestama.“ Samas on Dementjeva teadlik, et ühiskonnas püsivad eelarvamused on visad muutuma. Üks kahjulikumaid müüte levitab tema sõnul mõtet, justkui oleks inseneeria üksildane, mehhaaniline või naistele sobimatu ala, kuigi reaalselt on tegu vägagi loova ja koostööpõhise valdkonnaga. Dementjeva hinnangul täidavad ülikoolid ja ettevõtted hoiakute muutmisel suurt rolli. Noored naised saaksid hakata nägema inseneriametis realistlikku ja saavutatavat valikut siis, kui neil oleks käeulatuses rohkem praktilisi koostöövorme, nähtavamaid naissoost eeskujusid ning varajasi kokkupuuteid tehnilise keskkonnaga. Sama oluline on ka töökultuur – keskkond, milles ei vaadataks naisi kui erandit, vaid milles peetaks naissoost insenere ja teisi tippspetsialiste loomulikuks. Dementjeva teekond juhtivale positsioonile lükkab ümber arusaama, justkui oleks inseneril üks kindel „nägu“. Ta kehastab uut normaalsust – olukorda, mille kohaselt teevad naised tehnilistes valdkondades pikka ja mõjukat karjääri, ilma et peaksid oma positsiooni pidevalt tõestama või õigustama. „Ma pole kogenud ühtegi olukorda, milles oleksin pidanud end naisena kuidagi eraldi tõestama.“ * Artikkel valmis koostöös Inseneriakadeemiaga. Inseneriakadeemia üks eesmärk on suurendada tüdrukute osakaalu inseneeria erialadel.