Erik Puura: süda näitab suunda, arengukava hoiab kursil

Erik Puura: süda näitab suunda, arengukava hoiab kursil. 07.10.2025. Tallinna Tehnikaülikool on alustanud uue arengukava koostamist, mis seab ülikooli fookuse ja eesmärgid järgmiseks kümnendiks. Ettevõtlusprorektor Erik Puura ütles, et arengukava ei ole pelgalt dokument, vaid ühine kokkulepe ülikooli tuleviku suunal – kuidas tugevdada inseneriõpet, teadust ja ettevõtluskoostööd nii, et TalTechist kujuneks sama mõjukas tehnikaülikool kui Aalto Soomes või KTH Rootsis. Trialoog uuris Puuralt nende plaanide kohta lähemalt. Arengukava või sisetunne – mis vahe on südame häälega ja arengukavaga juhitud ülikoolil? Loomulikult tuleb ülikooli juhtida südamega. Samas on ülikoolil mitmeid valikuid, missugustes suundades liikuda, ning suunda ei saa otsustada ainuüksi rektor või rektoraat. Lähen kohe konkreetseks: kas ja kuidas tõhustame ühiskonna teenimist ja ettevõtluskoostööd: kas peaksime kasvama või olema rahul hetkeolukorraga? Kuidas tuleme vastu ühiskonna ja ettevõtjate kiiresti muutuvatele vajadustele, kuidas kasutame tehnoloogia arengu, eriti tehisintellektiga kaasnevaid võimalusi? Need ja mitmed teised küsimused vajavad kogu ülikooli liikmeskonna osalust, kokkuleppeid ja selgeid plaane. Arengukava paneb need plaanid kirja, aga tekstiga sama tähtis on koostamise protsess, mis muutub liikmeskonna kaasamise kaudu just nüüd intensiivsemaks. Millised on TalTechi uue arengukava peamised lähtekohad? Meil on EuroTeQi ülikoolide näol väga head eeskujud, nende hulgas eriti Taani, Eindhoveni ja Müncheni tehnikaülikoolid, samuti kindlasti Aalto ülikool ja Stockholmi KTH. Oleme juba tunnustatud ja oodatud koostööpartner, aga et jõuda nimetatud õppeasutuste tasemeni, läheb veel omajagu aega. Siit aga tuleb üks oluline järeldus: Eesti ei vaja kaht klassikalist ülikooli, vaid üht klassikalist ja üht tehnikaülikooli, ning see tehnikaülikool võiks olla sama tugev kui klassikaline ülikool – nagu näiteks Helsinki ja Aalto ülikoolid, Uppsala ülikool ja KTH jne. Suuremates riikides on selline tööjaotus ka regionaalne, Eesti aga on nii väike, et klassikalise ülikooli paiknemine Tartus ja tehnikaülikooli paiknemine Tallinnas on ideaalvariant. Eesti ei vaja kaht klassikalist ülikooli, vaid üht klassikalist ja üht tehnikaülikooli, ning see tehnikaülikool võiks olla sama tugev kui klassikaline ülikool – nagu näiteks Helsinki ja Aalto ülikoolid, Uppsala ülikool ja KTH. Edasi langevad kokku tehnikaülikooli tugevdamise vajadus ning ühiskonna ja ettevõtjate laiem ootus inseneriõppe tugevdamise järele. Siit leiab paraku ka piinlikke momente: näiteks puuduvad meie väga olulistel insenerierialadel hetkel juhtivad professorid. See probleem ei puuduta tegelikult arengukava, need augud tuleb täita otsekohe, aga sealt edasi peab meil olema suurem plaan. Siin tulebki mängu arengukava roll. Oleme hakanud juba astuma sellesuunalisi samme – sihtkapitali ja üliõpilasarengu prorektorile Hendrik Vollile on tehtud ülesandeks käivitada toetav fond. On olemas vajadus ja võimalus – juba sel aastal kasvas hüppeliselt inseneriteaduskonnas üliõpilaste vastuvõtt. Samas ei tasu unustada, et ülikool on tervik ning inseneeriat arendades ei tohiks need, kes end otseselt inseneeriaga ei samasta, tunda end puudutatuna ja kõrvalejäetuna. Lisaks on meil kiire vajadus investeerida ülikooli aparatuursesse baasi, ning seegi puudutab osasid teaduskondi rohkem kui teisi. Ent meil pole aega oodata, aparatuursesse baasi investeeritakse nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil suhteliselt vähe, mistõttu peame ka ise investeerima. Kolmandaks peaksid ettevõtjad tunnetama, et tehnikaülikool on nende ülikool. Peame tugevdama koostööd ettevõtlusliitudega ning ettevõtjatega. Vilistlaspoliitikas toetumegi eelkõige ettevõtjatele, mille kaudu ütleme, et TalTech kuulub ka neile. See ajendab neid ühtaegu ülikoolilt nõudma kui ülikoolile kaasa aitama. Omalt poolt peame viima teadlaste karjäärimudelisse sisse ettevõtlust soodustavaid muudatusi. Peame väärtustama hargettevõtlust ja sellega seotud teadlased võiksid olla igas instituudis ja kolledžis toetatud – muidugi nii, et allüksused ka ise kasu saavad. Samuti tuleb meil juhtida ja vedada Eesti ülikoolide, kõrgkoolide ja riiklike teadusasutuste seas tehnosiiret, selle üle-eestilisi koostöövõrgustikke. Tippteadus jääb loomulikult väga tähtsaks prioriteediks, see on teaduspõhise õppe alustala, kuid kogu meie arendatav teadus võiks omakorda toetada ühiskonna ja ettevõtluse arengut. Tippteadus jääb loomulikult väga tähtsaks prioriteediks, see on teaduspõhise õppe alustala, kuid kogu meie arendatav teadus võiks omakorda toetada ühiskonna ja ettevõtluse arengut. Neljandaks, ja see on ehk isegi kõige tähtsam, on ülikooli fookuses üliõpilasareng, mida veab jällegi vastav prorektor. Üliõpilaselu ei koosne ainult õppimisest, vaid sisaldab ka igakülgset vaba ajaga seotud arengut – osalemist üliõpilasorganisatsioonides, sportimist, aktiivset kampuseelu. Kahjuks tähendab see väga paljudele ka õppimise kõrval töötamist, et ots-otsaga lihtsalt kokku tulla. Kui igapäevaelu korraldamine on jäetud üliõpilaste endi hooleks, suurendab see stressi, mis ohustab paljude vaimset tervist. Paljud jätavad õpingud pooleli – mitte seetõttu, et nad ei saaks õppetööga hakkama, vaid seetõttu, et kogu elu on muutunud keeruliseks. Tulevikus ei peaks ülikool olema ainult õppimise koht, vaid see võiks sisustada laiemaltki üliõpilaseks olemise aega – võimaldama suuremat osalust üliõpilasorganisatsioonides, pakkuma sportimisvõimalusi ja osalust tehnikaülikooli erilise vaimu loomises. Õppeprorektori haldusalas arendatakse samal ajal plaane, mis tugevdaksid projektipõhist, interdistsiplinaarset ja ettevõtlusega seonduvat õpet. Meil on juba praegu pakkuda maailmatasemel näiteid, nagu tudengivormel ja päikeseauto. Paneme konkreetselt kirja ka hoonestu edasise arengu plaanid, püüame saavutada meie kolledžite regionaalse tugevnemise ja palju muud. Tulevikus ei peaks ülikool olema ainult õppimise koht, vaid see võiks sisustada laiemaltki üliõpilaseks olemise aega – võimaldama suuremat osalust üliõpilasorganisatsioonides, pakkuma sportimisvõimalusi ja osalust tehnikaülikooli erilise vaimu loomises. Kuidas on põimitud ülikooli sihtidesse rahvuslik ja rahvusvaheline mõõde? Siin tuleb rääkida akadeemilise järelkasvu teemast. Me soovime, et meie doktorandid oskaksid rääkida ja ka õpetada eesti keeles, ning et me ei kaotaks akadeemiliste töötajate vananemise tõttu õppevõimsusi. Paraku on see osaliselt juba juhtunud. Rahvuslik mõõde väljendub selleski, et tehnikaülikoolide üks mõtteid on toetada eelkõige oma riigi majanduslikku arengut. Nii on ju ka välisettevõtetega: nad on valmis meilt midagi tellima vaid juhul, kui nende koduriigi tehnikaülikoolid ei suuda lahendusi pakkuda, ent meie käsutuses peab olema nende huvi äratamiseks midagi teaduslikult kõrgetasemelist ja unikaalset. Rahvusvahelises kontekstis teeme teaduskoostööd ja vahetame üliõpilasi sisuliselt kogu maailmaga, kuid meie suhete fookus on suunatud eeskätt tihedale koostööle EuroTeQi võrgustiku ülikoolidega ning Soome ja Rootsi tehnikaülikoolidega. Rahvuslik mõõde väljendub selleski, et tehnikaülikoolide üks mõtteid on toetada eelkõige oma riigi majanduslikku arengut. Milline näeb välja arengukava koostamise protsess? Arengukava koostamist koordineerib juhtkomisjon, mille tööst võtavad osa rektoraadi, nõukogu, üliõpilaste ja tugiüksuste esindajad. Ülikooli areng tuli teemaks juba rektori valmistel. Mais Laulasmaal ja augustis Särghaual toimunud seminaridel olidki arutluse all ülikooli edasiste valikute teemad. Oktoobris käivitub koostöös instituutidega laiema kaasamise ring. Meie strateegiabürool on ühtlustav, ülikooli nõukogul aga suunav roll. Kuidas erineb praegune arengukava koostamine varasematest? Juba aasta algul tundus, et praeguse arengukava tekst on lühike, paindlik, loogiline ja hea, nii et peamine rõhuasetus pole mitte niivõrd tekstil, kuivõrd peamistel eesmärkidel ning nendeni jõudmise viisidel. Seetõttu keskendusime osalt ka nõukogu juhtnööride põhjal kõigepealt kõige olulisematele näitajatele. Nõukogu soovis saada eelnõud, millesse poleks lisatud nõnda palju nende jälgitavaid esmanäitajaid. 19. septembril arutas nõukogu esimese eelnõu läbi, misjärel tuleb meil jõuda teaduskondadesse, et pidada nõu, kas teaduskondade ja instituutide hinnangul on tegu õigete näitajatega ning kas midagi olulist võiks rektoraadi ja teaduskondade tasandilt juurde tulla. Hetkel ootab nimekiri veel nõukogu kinnitust, pärast seda saame asuda teaduskondade tuurile. Kuivõrd objektiivsed või subjektiivsed on kavandatavad näitajad? Arengukava juhtrühmas leppisime kokku, et hea näitaja on vastavuses peamiste arengueesmärkidega, et seda on lihtne mõõta ja mõista, ning et see on ehitatud üles järgmiselt: instituudid panevad paika oma arengunäitajate väärtused, mille summa või keskmise põhjal tekitatakse ülikooli kui terviku võtmenäitaja. Millal arengukava valmib? Jaanuaris on ülikoolil vaja juhinduda oma ettevõtmistes juba uuest arengukavast. Arengukava konverentsi plaanime korraldada järgmise aasta veebruaris-märtsis. Kuidas tagada, et arengukava ei jääks riiulile tolmama, vaid elaks igapäevaotsustes? Kui eesmärgid on seotud kesksete näitajatega, vaadatakse neid pidevalt ja põhjalikult kord aastas üle. Teame ju, et paljudes projektitaotlustes tuleb näidata vastavust arengukavale. Kõige olulisem aga on see, et kui saame peamised arengusuunad kokku lepitud, hakkame sõnastatud suunas ka liikuma. Me soovime, et meie doktorandid oskaksid rääkida ja ka õpetada eesti keeles, ning et me ei kaotaks akadeemiliste töötajate vananemise tõttu õppevõimsusi. Kui palju erineb tehnikaülikool nn universaalülikoolist? Tehnikaülikool on samuti teadusülikool, mis pakub teaduspõhist õpet. Samas on tehnikaülikooli teadus väga suures osas rakenduslik ning see panustab ühiskonna ja majanduse arengusse, meie puhul seega Eesti majanduse arengusse. Lisaks on tehnikaülikooli seaduse alusel meie ülikooli eesmärgid selgelt sõnastatud: panustada rahvusvahelisel tasemel teadus-, õppe- ja arendustöösse ning pakkuda sellele tuginevaid uuenduslikke teenuseid, mis toetavad ühiskonna jätkusuutlikku arengut ja rahva heaolu kasvu;võimaldada inseneri-, tehnika-, loodusteaduste ja sotsiaalteaduste alast kõrgharidust kõigil õppeastmetel, tuginedes teaduse ja tehnoloogia arengule; ning tagada Eesti inseneride ja tehnikateadlaste järelkasv tehnikaharidust ja -teadust õpetava ülikoolina. Klassikalise ülikooli eesmärgid ei ole nii konkreetsed. Kuidas saab suur organisatsioon ajaga kaasas käia – kuidas mõista ja mõtestada seda TalTechi kontekstis? Elame ajas, mil maailm meie ümber üha kiiremini muutub. Covidi-periood tundub olevat juba ununenud, ülitähtis kliimamuutuste teema ei ole hetkel enam esikohal, julgeolekuolukord on ülimalt keeruline ning majanduse hetkeseis halb. Vaadates praegusi rakursse, võiks öelda, et kolme keskse teema hulka võib arvata digiühiskonna-tehisintellekti, kaitsejulgeoleku ning endiselt päevakorras püsiva roheküsimuse. Võib-olla on hakanud hoogtöö korras edendatava ja majandusarengut mittetagava „rohepöörde“ fookus muutuma, ent puhas tööstus ja puhas keskkond ning nendega seonduv energiatõhusus on meile kõigile jätkuvalt üliolulised. Vaadates praegusi rakursse, võiks öelda, et kolme keskse teema hulka võib arvata digiühiskonna-tehisintellekti, kaitsejulgeoleku ning endiselt päevakorras püsiva roheküsimuse. Tõsi, me ei tea, missugune saab maailm isegi kolme aasta pärast olema. Seetõttu peab meie teemaderingi kogupilt olema laiem ja kattuma meie instituutide ja kolledžite õppe-, teadus- ja arendustööga ning tippkeskuste panusega. Tehisintellekt muudab nii meie õppe- kui ka teadustööd, sunnib tugiüksusi teisiti toimima, ent selle muutusega tegeldakse juba rektoraadi tasandil. Milline peaks TalTech olema 2035. aastal ja kuidas see tänasest erineks? Nii pika aja pärast on uuenenud ka meie hoonestu, meil on kampuses uus suur esindushoone. Ma ise kutsun seda provisoorselt iii-hooneks, selline nimetus seob kokku inseneeria, IT ja innovatsiooni, aga eks kõigile ideedele võiks olla ruumi. Kahjuks pean tunnistama, et kuigi üldised suunad saab selgelt paika panna, ning on selge, et ülikool peaks olema suurem, rahvusvahelisem, kvaliteetsem, energiatõhusam, ettevõtlikum jne., siis tuleb meil olla valmis ka ootamatusteks. Vaevalt et kliimamuutused jõuavad kümne aastaga meie füüsilist keskkonda muuta, pigem tuleb küsida, kuidas me kavatseme kohaneda pikemas perspektiivis: energiatõhususe osas peaksime olema kõigile eeskujuks. Kuigi üldised suunad saab selgelt paika panna, ning on selge, et ülikool peaks olema suurem, rahvusvahelisem, kvaliteetsem, energiatõhusam, ettevõtlikum jne., siis tuleb meil olla valmis ka ootamatusteks. Tehisintellekt saab muutma palju enam, kui oskame praegu hinnata ja arvata. Ehk ei lähe kunagi tulevikus enam prorektoreidki vaja. Geopoliitika osas ei julge ma midagi ennustada. Siin võib esile kerkida midagi täiesti uut, millele peame hakkama igapäevaselt mõtlema, kuid praegu ei oska keegi seda ette näha. Kuidas saavad ülikooli liikmed arengukavasse sisuliselt panustada? Oktoobrikuu on kõikide ülikooli liikmete aktiivse kaasamise kuu, korraldame allüksustes kohtumisi, samas loome ka veebi teel võimaluse kõigile kaasa rääkida. Milline on partnerite roll? Tutvustame peamisi trende ja mõtteid juba oktoobris toimuval ülikooli rahvusvahelise nõukogu koosolekul. Kohe, kui arengukava teksti esialgne versioon valmis saab, kaasame eriti ettevõtjaid ja ettevõtlusliitude esindajaid ning ministeeriumide juhte. Uuel aastal toimuvale konverentsile kutsume juba ka oma koostööpartnerite esindajad.