Erik Puura: rääkimine kuld, vaikimine hõbe

Erik Puura: rääkimine kuld, vaikimine hõbe. 20.12.2024. Kuna mind tunnustati juba 2008. aastal keskkonnablogi „Keskkonnaabi“ eest, siis esitan blogi pidamise jooksul kogunenud kogemustest lähtuvalt omapoolse vaate. Olen täiesti veendunud, et teadlased võiksid ja peaksid oma tööst ja selle tulemustest rääkima summaarselt umbes viis korda rohkem kui praegu. On muidugi päris palju selliseid teadlasi, kes on kogu aeg pildis. Selle juures mängib väga olulist rolli asjaolu, et üldjoontes suudavad nad ka väga edukalt taotleda teadus- ja arendusprojekte. Kui hindajad on teadlasest varem kuulnud, kalduvad nad ka kõrgemalt hindama tema taotluses sõnastatud vajadusi. Fenomeni saab hinnata ka teisest otsast: kui ajakirjanikud mõne on juba mõne teadusega seotud teema üles võtnud, võib sellestki järeldada, et tegu on olulise teemaga. Teadlaste ja teaduse nähtavuse suurepäraseks näiteks sobib Eesti Teaduste Akadeemia korraldatav doktorantide konkurss, milles osalejad peavad jõudma rääkida kolme minuti jooksul oma teadustööst ja selle olulisusest. Oleme kasutanud samasugust meetodit ülikooli ja ettevõtete koostööfestivalidel, mille raames pidasid teadlased kolmeminutilisi liftikõnesid. See oli väga nauditav ning üldiselt kasulik vorm: teadlased õppisid omaenda eesmärke või kogemusi atraktiivselt ja sisukalt esitlema ning vaatajad-kuulajad said kiiresti kätte vajaliku info. On ju teada omajagu lugusid teadlasest, kel on kavas pidada ettevõtjatele kuuekümnest slaidist koosnevat pooletunnist ettekannet ning kes on jõudnud viis minutit enne esinemisaja lõppu kümnenda slaidini, kusjuures ta pole selleks hetkeks suutnud seletada ühtegi valemit kuulajatele arusaadaval viisil lahti. Liftikõnede meetodit peaks rakendama palju laiemalt, sest selline vorm aitaks keerulisi teemasid kokku võtta ning leida sõnastusi, mis oleksid ühtaegu adekvaatsed ja kõigest üleliigsest puhastatud. Teadlaste vaade ei pea alati vastama „peavoolule“ Sootuks teine küsimus on aga, kui palju peaksid teadlased rakendama oma ekspertiisi ühiskondlikes debattides – mil määral ühiskonnale olulistel teemadel kaasa rääkima. Ühelt poolt on avaliku arvamuse väli kõikvõimalike arvamustega üle ujutatud, nii et üksiku arvamuse kõlapind võib jääda piiratuks isegi siis, kui see on sõnastatud nüansitundlikult ja läbimõeldult. Teisalt aga saab selle vastukaaluks nentida, et kui professionaalne teadlane ise sõna ei võta, täidab tema tühiku keegi teine, kelle professionaalsus võib olla märkimisväärselt madalam või suisa olematu. Ajakirjandus tühja kohta ei salli. Samas ei lisata teadlase töölepingusse ühiskondliku „vastutustunde“ klauslit – võime või vajadus rakendada oma ühiskondlikku närvi sõltub igaühest eraldi. Kui aga juba hakata küsima teadlase sotsiaalse tundlikkuse järele, siis tõuseb esile järgmine küsimus: kas või mil määral peab teadlase vaade vastama ametlikule „peavoolule“? Ma arvan, et alati ei peagi. Mitte et teadlane ei peaks ära tundma tänapäeval nõnda levinud vandenõumudeleid. Ent teine äärmus – poliitkorrektsus – ei pruugi olla ka kaugeltki kõige korrektsem valik. Toon oma praktikast kaks näidet. Kui võtsin millalgi sõna elavhõbedalampide mürgisuse ja ohtlikkuse kohta, sain kurja telefonikõne ühelt kõrge positsiooniga funktsionäärilt, kelle arvates poleks ma tohtinud Euroopa Liidu regulatsioone kritiseerida. Kuna aga olen ise töötanud Euroopa Liidu ühisteaduskeskuses, on mulle väga hästi teada, et iga regulatsioon on kompromiss, igast regulatsioonist võib leida nõrku külgi ning Euroopa Liidu eesmärgiks pole kunagi olnud neid varjata – vinti kipuvad keerama üle meie enda ametnikud. Teine näide on seotud asbesteterniidiga, mida me kardame nagu tuld, nagu oleks see mürgine ja tappev. Tegelikkuses seisneb asbesti kahjulik mõju ainult kopsu sattunud nõeljate kristallide füüsikalisel toimel. Asbesteterniidis on selliste osakeste võimalik mõju tsemendiga ära isoleeritud. Nii pidin vastama ajakirja „Tiiu“ lugejaküsimusele, kas eterniitkatuselt kogutud vett võib juua. Loomulikult võib, ning asbesteterniidi kahjulik mõju võib avalduda ainult juhul, kui seda ilma maski kandmata ketassaega lõigata ning saagimisest kerkivat tolmu sisse ahmida. Minu jaoks on meie hirm eterniidi ees suur müsteerium. On olemas regulatsioon ja kõik – edasine diskussioon pole vajalik. Samas – inimesed tahavad teada, kas nad on ohus ning milles ohud võiksid seisneda. Noorteadlaste kartused Noorteadlasi aga mõjutab kartus, et arvamuste avaldamine võib põrkuda vastu pahatahtlikkuse müüri: „Teadlased peavad sageli võtma ühiskonnas keerulisi ja ebamugavaid seisukohti, kuid üksikisikutel puudub kaitse, mida riigijuhid naudivad – teadlast ei kaitse ei meeskond, õigusnõu ega psühholoogiline abi,“ kõlab Eesti Päevalehes ilmunud kirjutises Eesti Noorte Teaduste Akadeemia seisukoht. Eks just seetõttu lõigi TalTech portaali Trialoog, mille eesmärk on arendada ja juhtida teadlaskonna, ühiskonna ja juhtide vahelist diskussiooni. Iga teaduslik teema kipub olema kompleksne, sel on palju tahke ning iga ekspertarvamus on oluline, vastaku see „peavoolule“ või mitte. Trialoog võimaldab käsitleda neid teemasid rahulikult ja põhjalikult, meil puudub hädavajadus sotsiaalsetele pingetele vahetult vastu kõlada, me kutsume teaduse ja ühiskonna kokkupuutepunktidele mitte niivõrd reageerima, kuivõrd nende üle järele mõtlema. Trialoogi võib pidada samuti omamoodi liftiks, aga selliseks, mis liigub aegamisi hoones, mille korruste arv pole piiratud – teekonna ühest otsast leiab teaduse, poliitika ja ettevõtluse rohujuuretasandid, teisest otsast aga vaateplatvormi, mis pakub tundliku lugeja pilgule ülevaadet nende valdkondade vaheliste keerukate ja dünaamiliste suhete maastikust. Lõpuks, ka vanasõnadega on nii, et need kehtivad ainult kindlas kontekstis. Näiteks vanasõna „vaikimine kuld, rääkimine hõbe“ teaduse populariseerimise juures küll ei kehti.