Tiit Land: soovin viia edasi seda, mida oleme koos alustanud

Tiit Land: soovin viia edasi seda, mida oleme koos alustanud. 08.05.2025. Miks tahate järgmised neli aastat Tehnikaülikooli juhtida? Kindlasti mitte harjumusest, veel vähem mugavusest. Kaks ametiaega rektorile on mõistlik, sest ühest küljest ootab ülikoolipere ühest ametiajast pikemat stabiilsust, ja teiseks tean omaenda eelnevast kogemusest, et kui uus rektor stardib, siis esimene ametiaeg läheb selleks, et alustada oma kavaga ja vajadusel muudatustega. Nii et kui miski väga viltu ei läinud, siis on loomulik, et töö on just hoo sisse saanud. Teine ametiaeg annaks võimaluse hoog mõnusasti ära kasutada ja ma tunnen, et olen selleks valmis. Milline on ideaalne tudeng? Kindlasti motiveeritud. Motivatsioon ei ole midagi sellist, mida saab tekitada, küll on meie roll mitte demotiveerida. Tudeng peaks olema uudishimulik ja meie töö on teda innustada: veel rohkem kriitiliselt mõtlema, esitama küsimusi ja avaldama arvamust ka siis, kui tema arvamus ei lähe õppejõu arvamusega kokku. Uudishimulik peaks ta olema ka selles mõttes, et ta oleks aktiivne, osaleks laiemalt tudengielus ning tudengiorganisatsioonide tegevuses, naudiks oma õpinguid. …ideaalne teadlane? Loomulikult peab temalgi olema huvi, uudishimu ja motivatsiooni uusi asju välja uurida, avastada midagi uut. Tänapäeva teadlane peab mõtlema mitte ainult oma distsipliini raames, vaid interdistsiplinaarselt: ideaalne teadlane otsib koostööpartnereid ka väljastpoolt oma valdkonda. …ideaalne õppejõud? See on väga hea küsimus, sest õppejõud peab kindlasti olema nõudlik, aga mida see nõudlikkus võib tema karjäärile tähendada? Üks teema, mida tahaksin tõstatada, on tagasiside andmise süsteem. Tudeng annab õppejõududele tagasisidet siis, kui eksam on kirjutatud ja ainekursus lõpetatud, nii et pahatihti juhtub, et nõudlikumad õppejõud saavad madalama hinnangu. Kuid just nende tudengid omandavad rohkem. Ideaalne õppejõud ei tee parema tagasiside nimel järeleandmisi. Kui tudengilt ootame, et ta esitaks kriitilisi küsimusi, siis õppejõud peab kindlasti olema enesekriitiline. Ta peab tegema koostööd ja leidma tasakaalu kontaktõppe ning distants- ja hübriidõppe vahel, et näha tudengeid ka silmast silma. Minu soov on, et ka tenuuriprofessorid kohtuksid bakalaureusetudengitega. …ja ideaalne ülikool? Ülikooli jaoks kõige olulisemad on inimesed – loome ambitsioonikaid strateegiaid ja arengukavu ning mõõdame oma tulemusi, aga lõpuks on ju inimesed need, kes teevad tulemusi ja kannavad ülikooli väärtusi. Ideaalne ülikool on selline, mis väärtustab ja hindab kõiki oma inimesi kõige laiemas mõttes. Mõtlen nii akadeemilisi kui ka mitteakadeemilisi kolleege, õppejõude ja teadlasi, aga ka tugistruktuuri inimesi, ning kõige suurem osa meie liikmeskonnast on tudengid. Tähtis on, et kõik need inimesed tunnevad, et nad on väärtustatud, et neid tunnustatakse ja et nad saavad adekvaatset tagasisidet. Ülikool on keeruline organisatsioon, iga professor on isiksus. Tähtis on, et neid isiksusi, kellelt oodatakse kõige suuremat tulemust, toetataks piisavalt, ning need, kes toetavad, tunneksid omakorda, et nad on organisatsioonis tunnustatud. Organisatsioon ootab juhtidelt ka stabiilsust: stabiilses töökeskkonnas, kus ei tehta pidevalt suunamuutusi, on hea ja mugav töötada. Ülikool on keeruline organisatsioon, iga professor on isiksus. Tähtis on, et neid isiksusi, kellelt oodatakse kõige suuremat tulemust, toetataks piisavalt, ning need, kes toetavad, tunneksid omakorda, et nad on organisatsioonis tunnustatud. Millist Tehnikaülikooli Eesti vajab? On see ajas erinev, vajame me täna teistsugust Tehnikaülikooli kui üheksakümnendatel või kuuekümnendatel? Kindlasti on see ajas erinev, ajad ja tehnoloogiad muutuvad nii palju. Tallinna Tehnikaülikool on Eesti ainus tehnikaülikool ja seda olulisem see küsimus on. Kõige tähtsamaks pean seda, et tagaksime Eesti inseneride ja tehnikateadlaste järelkasvu. Praegu vajab Eesti sellist tehnikaülikooli, mis panustaks Eesti majanduskasvu. Tuleb tunnistada, et me pole seda suutnud piisavalt teha. Siin on erinevad põhjused. See aeg on nüüd otsa saanud, kus eksport tugines mitte tootmisel ega innovatsioonil, vaid toormel, ja meie majanduskasv ei saa enam tulla senisest mudelist. TAIE strateegia ütleb, et meie tööjõu tootlikkus peaks 2035. aastaks olema 110% Euroopa keskmisest, aga praegu on see langenud 84-lt protsendilt 77 protsendi juurde. Meil on vaja uut majandusmudelit. Me võrdleme end Põhjamaadega, kuid seal on väga palju kõrgtehnoloogilist tööstust, mis põhineb innovatsioonil. See ongi Tehnikaülikooli roll – peame suutma suurendada kõrgetasemelisel teadusel põhinevaid rakendusuuringuid, mis annaksid tõuke majandusele ja võimaldksid ka ise kõrgetasemelisi tööstusettevõtteid luua. Meil on hea näide Margus Lopi ja Kristiina Kaldase projekti näol, mille raames tehakse koostööd eraettevõttega, kes on saanud riigilt rakendusuuringute jaoks toetust. Eraettevõtted ei pea selleks kaasama teadlasi, aga siin kaasati, sest nad said aru, et ilma pole võimalik. Nii saame ka tehnoloogiaid, mida peame patenteerima – sest peame looma ja kaitsma enda intellektuaalomandit, ülikoolis loodavate patentide ja ettevõtete arv peab hüppeliselt suurenema. Eesti vajab, et oleksime kõrgetasemelisel teadusel põhinev ettevõtlik ja innovaatiline ülikool nr 1, mitte vaid alusuuringuid tegev teadusülikool nr 2. Eesti vajab, et oleksime kõrgetasemelisel teadusel põhinev ettevõtlik ja innovaatiline ülikool nr 1, mitte vaid alusuuringuid tegev teadusülikool nr 2. Meie kõige suurem mõju ühiskonnale tuleb läbi lõpetajate, aga peame võtma oluliselt suurema rolli ettevõtlusega seotud teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuses. Kuid seni, kuni üks ministeerium rahastab alusuuringuid ülikoolides ja teine rakendusuuringuid ettevõtetes ilma ülikoole kaasamata, ei saagi need kaks omavahel kokku. Mis on 2025. aastal TalTechi suurim nõrkus või risk? Meie teadustulemused jõuavad liiga vähe rakenduslikus võtmes maailma – tehnosiire on tagasihoidlik. Meie roll on veenda riiki, et see süsteem töötab koos: on õige rahastada eraettevõtetes rakendusuuringuid, kuid kaasatud peavad olema ka ülikoolid. Riigi ootused ülikoolidele on praegu suured ja selle teemaga peab sügisel ametisse astuv rektor tegelema. …ja suurim tugevus või võimalus? Meie inimesed. Meil on väga head teadlased ja meie teadustöö kvaliteet on tõusnud. Meil on ka väga hea potentsiaal ja kõik võimalused teaduskondade üleseks koostööks: inseneeria- ja tehnoloogiaalad ning materjaliteadus, mis on loodusteadlastega piirimail, IT-teaduskond ja tehisaru, mis muudab järgmise paarikümne aasta jooksul väga palju; majandusteaduskonnas on loodud tehisaruga seotud andmeanalüütika professuur, lisaks Mereakadeemia võimalused. Nii et suurim võimalus on meie väga head inimesed ja ideaalne keskkond erinevates distsipliinides. Riigi rahakott on murettekitavalt õhuke. Milline on ülikooli roll majanduse kasvatamisel? Meie roll on olla majanduse mootor. Täna moodustavad selle panuse peamiselt lõpetajad – 90% neist asub tööle ettevõtetes spetsialistidena, et midagi toota või luua; 10% panusest tuleb ülikoolis loodud ettevõtetest. Viimase osakaal peaks suurenema: peame ise looma rohkem uus- ja hargettevõtteid ning panustama laiemalt ettevõtluskoostöösse ja kõrgtehnoloogilise tööstuse loomisse. Kui panna kõik meie distsipliinid kokku ja lisada AI, siis see on meie potentsiaal. Aeg on küps, et seda kasutada. Millised on ülikooli finantsvabaduse võimalused? Tehnikaülikooli 173 miljoni euro suurusest eelarvest umbes pool on riigipoolne stabiilne rahastus: 65 miljonit kõrghariduse tegevustoetus, 12 miljonit teaduse baasrahastus, lisaks doktorant-nooremteadurite tasud. Teine pool aga ongi see raha, mida oleme ise teeninud kas konkurentsipõhiste teadusprojektidega nii Eestist kui ka Euroopa meetmetest või koostööst ettevõtetega. Me oleme olnud ka edukad näiteks Arengufondi stipendiumite kaasamisega, kust läheb raha tudengitele. Fondi mahud on kolme aastaga suurenenud mitu korda. Nii et me „toome koju“ päris palju raha, kuid murekoht on kõrghariduse tegevustoetus. Lähima viie aasta jooksul suureneb kõrgharidusse tulevate noorte arv ligi viiendiku võrra ning OSKA raportitest teame, et Eestis on suur puudus inseneridest ja IT-spetsialistidest. Nii et meie tudengite vastuvõtt lähemate aastate jooksul inseneeria-, tehnika- ja IT-valdkondades peaks suurenema ja ongi suurenenud. Riiklik kõrghariduse tegevustoetus, mille abil me õppetegevust läbi viime, peaks samas taktis suurenema. See on väga suur väljakutse, ma ei ole sinisilmne, et riik selle raha meile lihtsalt juurde annab. Meil on suur visioon käivitada Eesti insenerihariduse sihtkapital, kuhu kaasataks raha nii ülikoolist, riigist kui ka ettevõtetest. Meil on ka suur visioon käivitada Eesti insenerihariduse sihtkapital, kuhu kaasataks raha nii ülikoolist, riigist kui ka ettevõtetest. Sealt hakkaksime tulevikus rahastama inseneeria- ja IT-õpet, et toetada ja arendada Eestis neid valdkondi. Väljakutsed on suured, aga ma arvan, et Eesti on sellise sihtkapitali ja eraraha kaasamise jaoks küps. See on muidugi väga suur töö ja on vaja jõuda valitsusega ühisele arusaamisele. Praegu pärsib annetustegevust see, et annetused on tulumaksustatud. Donald Trump loobus kohe ametiaja alguses kliimaleppest ja osalusest WHO-s (Maailma Kaubandusorganisatsioon). Kuidas suhelda poliitikakujundajatega, et hoida ja arendada teaduspõhist ühiskonda? See on väga oluline küsimus. Infotehnoloogia on loonud väga palju võimalusi levitada igasugust informatsiooni. Kõikide teadlaste roll ja minu üleskutse on, et kui levitatakse valet, siis peab valdkonna teadlane sellele reageerima: teadus- ja tõenduspõhiselt nõustama ja eristama tõde valest. Alles hiljuti lõppes üks Euroopa Komisjoni JRC uurimisinstitutsiooni rahastatud projekt, milles meiegi teadlased osalesid ja mille raames tegeldi avaliku sektori teadusliku nõustamisega. Meie roll on olla proaktiivselt kaasas ja nõustada. Ministeeriumides on teadusnõunikud ja oleme ametnikega suhtlemisel ise aktiivsed, kuid ideaalis võiks olla olemas ka platvorm või foorum, millel regulaarselt kohtume ja aktuaalsed teemad läbi käime. On oluline, et ülikooli liikmetel on erinevad seisukohad – meenutame, et ideaalne teadlane peab olema kriitiline ja esitama kriitilisi küsimusi –, kuid poliitilistel teemadel on ülikoolil oma seisukohad, kui oleme ülikooli sees need asjad läbi arutanud. Akadeemiline vabadus lubab muidugi igaühel eraviisiliselt oma seisukohta väljendada. Ülikoolid on kirikute kõrval ühed kõige vanemad ühiskondlikud institutsioonid ja ülikoolide kestvuse nurgakivi on just akadeemiline vabadus: et meil oleks võimalik uurida, mida soovime ja avaldada oma arvamust. Küll aga peame arvestama, eriti tänapäevases maailmas, et vabadusega kaasneb vastutus. Ülikoolid on kirikute kõrval ühed kõige vanemad ühiskondlikud institutsioonid ja ülikoolide kestvuse nurgakivi on just akadeemiline vabadus: et meil oleks võimalik uurida, mida soovime ja avaldada oma arvamust. Ülikooli tippjuhina ilmselt teadustööd ei tee. Miks olete ise teadlaskarjääri asemel sellise valiku langetanud? Minu aktiivne teadlaskarjäär lõppes 2011. aastal, kui mind valiti Tallinna Ülikooli rektoriks. Ma ei taha teha teadust kui kõrvaltegevust: kui olen rektor, siis 100%. Küsimus, miks valida teadlaskarjääri asemel tippjuhi töö, läheb laiemalt kategooriasse „kust me saaksime akadeemilisi juhte“. Kui mulle tehti ettepanek kandideerida rektoriks, siis oli mu teadlaskarjäär tõusuteel ja väga põnev, mõtlesin esmalt „oot-oot, ma olen teadlane ja tahan teha teadust“. Kuid tabasin end mõttelt, et pärast oma labori ja uurimisrühma ülesehitamist saaksin rektorina inimesi rohkem toetada, aidata ja mitte-demotiveerida, et teaduse tase tõuseks veel rohkem, kui ma ise teadlasena suudaks. Tahan, et teadusel, ülikoolil ja Eestil läheks hästi, ja siin saan sellele suuremalt kaasa aidata. Eks mingil määral ka uudishimust. Ma olen üldiselt selline inimene, et kui ma juba mõtlen, et võiks proovida, siis otsustan üsna kiiresti, et teen seda – kui ei proovi, siis ei saagi teada. Kuhu tahate Tehnikaülikooli 2030. aastaks viia? Tahaksin, et Tehnikaülikool panustaks Eesti kõrgtehnoloogilise tööstuse kasvatamisse, kaitsetööstusse ja tehisaru arendamisse. Kui rääkisin enne, et soovin kandideerida rektoriks sellepärast, et tunnen enda tööd pooleli olevat ja tahan selle lõpule viia, siis kõigi kolme teemaga haakub ülikooli interdistsiplinaarsete keskuste arendamine. Ma pean silmas ülikooli kuut fookustippkeskust, mille kõrval on veel varem loodud targa linna, energiatõhususe ning strateegilise mineraalse ja süsinikupõhise ressursi ringmajanduse tippkeskused. Ülikooli fookustippkeskused käivitasime täpselt aasta tagasi ja nad on väga aktiivsed. Tunnetan siin meie tugevust – meil on aktiivsed inimesed ja kui loome võimalused, siis hakatakse toimetama. Interdistsiplinaarsust ei saa lihtsalt käsu peale praktiseerida. Küsisime tippkeskuste kohta nõu ka meie rahvusvaheliselt nõukojalt. Nende tagasiside oli ülikooli arengu kontekstis väga positiivne, aga samas öeldi, et ülikool peab toetama tippkeskusi umbes kümme aastat ning siis umbes pooled jäävad ellu ja tõusevad lendu. 2030. aastaks peaks hakkama paistma, millistel on potentsiaali taevasse tõusta. Praegu on loodud veel uusi algatusi, millest peaksid saama aasta pärast fookustippkeskused: vastutustundliku majanduse ja ESG keskus Merle Ojasoo juhtimisel ning kaitse- ja julgeolekutehnoloogiate keskus Henri Shasmini koordineerimisel. Ma loodan, et 2030. aastal kaks kolmandikku meie fookustippkeskustest elujõulised. 2030. aastaks ehk ei ole inseneriteaduskonna tudengkond veel 5000 juures, aga iga-aastane kasv 10–15% piires peaks siiski jätkuma, samuti peaks IT-teaduskonna tudengite vastuvõtt suurenema. Üks õppega seotud murekohti on nominaalajaga lõpetamise osakaal – eesmärgiks on 60%, ent keskmine on 50%, nii et seda protsenti peame kindlasti suurendama. See on seotud ka kõrghariduse rahastamisega. Kokkulepete järgi peaks kõrghariduse rahastamine 2026. aastal suurenema, aga sealt edasi me ei tea, kas tõus on nullis või negatiivne. Kui riik ei leia juurde aastas 30 miljonit eurot, tuleb see hankida kusagilt mujalt. Riigipoolne ootus meile aga järjest suureneb, peaksime üha rohkem võtma vastu tehnika, tootmise ja ehituse õppekavagrupis, IT-s senist taset hoidma või suurendama. Soov on jõuda 5–10 aasta jooksul Euroopa tipptehnikaülikoolidega võrreldavale tasemele. Tehnikaülikoolid on tõepoolest majanduse mootorid, meil on selleks ka head eeldused ja koostööpartnerid – EuroTeQi võrgustiku näol. Soov on jõuda 5–10 aasta jooksul Euroopa tipptehnikaülikoolidega võrreldavale tasemele. Tehnikaülikoolid on tõepoolest majanduse mootorid, meil on selleks ka head eeldused ja koostööpartnerid – EuroTeQi võrgustiku näol. Ülikooli rahvusvahelistumine – kellele, milleks ja kuidas? See on oluline ennekõike meile endale, et tagada Tehnikaülikooli akadeemiline kvaliteet. Kui meil pole välistudengeid, rahvusvahelist koostööd ja välisteadlasi, siis me toimetame omas mullis ja meil puudub võrdlus. Selline olukord oleks meie kvaliteedile hukatuslik. Küsimus on, millises mahus ja proportsioonis rahvusvahelistumist vajame – seadusega oleme rahvuslik tehnikaülikool, kvaliteedi tagab samas rahvusvahelisus, nii et on vaja leida õige tasakaal. Minu seisukoht on, et välistudengeid peaks olema 15% ja võimalikult laia päritoluga, mitte lõviosas ühest regioonist. Peame ka eristama rahvusvahelisi bakalaureuse-, magistri- ja doktoriüliõpilasi. Doktorantide puhul on tähtis, et teadus on küll rahvusvaheline, kuid doktoriõppesse on vaja rohkem kodumaiseid üliõpilasi, et tagada meie akadeemiline järelkasv. 5–10 aasta pärast pole meil mõnel erialal doktorikraadiga inimesi, kes õpetaksid eesti keeles. Oleme tõstnud doktorantide töötasusid ja tõstame veel, juba praegu on nende miinimumtasu 2300 eurot, mis on kõrgem kui teistes ülikoolides. Kui aga räägime ideaalsest ülikoolist, siis siin peavad end hinnatuna tundma kõik ülikooli töötajad. Meie laborites töötavad doktorikraadiga inimesed, kes saavad vähem palka kui doktorandid, keda nad juhendavad, ja see ei ole õige. Magistritudengite puhul näeme OSKA raportitest, kui palju meil on vaja kvalifitseeritud tööjõudu, ja see ei lähe kokku sellega, kui palju me suudame koolitada. Eestis lihtsalt ei ole nii palju noori. Me peame leppima sellega, et magistritudengid, kes tulevad mujalt riikidest, jääksid siia ka tööle. Muidugi kasutame siin oma strateegilisi partnereid EuroTeQist, sedakaudu saavad meie tudengid käia maailma parimates ülikoolides õppimas ja teised saavad tulla meile. Isegi kui kraadiõppesse kohe ei tulda, alustatakse sageli üksikute ainekursustega, seejärel tullakse vahetusüliõpilaseks – ja lõpuks võib siit viia tee magistriõppesse ning tööle Eesti ettevõtetesse. Sama küsimus rohepöörde kohta. See on meile kõigile! Hoonete energiatõhusus ja energeetika on meie suurim jalajälg ja kui me tehnikaülikoolina ütleme, et meid see ei huvita või et me pole eeskujuks ja me ei üritagi välja arendada uusi tehnoloogiaid või parendada seniseid, siis oleme läbi kukkunud. Aga kuidas? Aastad on õpetanud, et me ei tohi tormata. Rohepööre ei tohi olla ideoloogiline, et oleme oma eesmärkides kinni, nui neljaks. Energiahinnad on tõusnud ja geopoliitiline olukord sunnib panustama oluliselt rohkem raha kaitsetööstusesse, peame vaatama horisonti dünaamilisena ja olema valmis muutma viise, kuidas oma eesmärke saavutada. Rohepööre ei tohi olla ideoloogiline, et oleme oma eesmärkides kinni, nui neljaks. Energiahinnad on tõusnud ja geopoliitiline olukord sunnib panustama oluliselt rohkem raha kaitsetööstusesse, peame vaatama horisonti dünaamilisena ja olema valmis muutma viise, kuidas oma eesmärke saavutada. Olen uhke, et võtsime vastu rohestrateegia. Sealt tulid ka needsamad fookustippkeskused, sest rohestrateegia loomisega saime interdistsiplinaarsuse rohkem lahti mõtestada, defineerida oma rohelisi arendussuundi ja kõrvutada neid teaduse omadega. Teiseks näitab Tehnikaülikooli kliimaneutraalse ülikooli teekaart 2035. aastaks väga kenasti kätte, et eesmärgid on saavutatavad. Iseasi, mis hinnaga. Tänu teekaardis meie oma teadlaste loodud teadus- ja tõenduspõhistele stsenaariumidele on meil nüüd võimalik võtta vastu strateegilisi otsuseid, milliseid hooneid hakata renoveerima ja kuidas kampus rohkem kokku koondada. Ülikooli suuruselt teine jalajälje osa on liikumine ja kuigi me ei saa hakata jälgima, millega inimene liigub ja kuhu pargib, siis juba see, et me teema tõstatasime, pani ehk rohkem inimesi valima mõnel päeval muud liikumisvahendit peale auto. Peame näitama eeskuju ja looma võimalusi, käsud ja keelud siin ei tööta. On teil mõni mure, ettepanek või plaan, millest me veel ei rääkinud? Rääkisime aktiivsetest tudengitest, ühiskonna teenimisest ja kõrgtehnoloogiast, aga tahan siin tuua heaks näiteks praeguse tudengivormeli ja selle, kuidas on võimalik ehitada 889 maailma (tipp)tehnikaülikooliga konkureerides kõige kiirem ja vastupidavam auto. Praegu ehitavad tudengid taas uut vormelit ja Solaride’i päikeseautot, aga kolme või viie aasta pärast juhivad või loovad nad ise kusagil ettevõtteid. Tudengite toetamine ja aktivism on tõusuteel ja seda peaks kindlasti jätkuvalt toetama. Teist olulist asja saame teha inseneride ja teaduse järelkasvu teemal ise: toetada matemaatikaõpet ja teha koolidega koostööd. Kui noorte arv suureneb, siis kui palju suureneb nende arv, kes ületavad matemaatikalävendid? See osakaal peaks olema suurem. Matemaatika kitsaskoht on aga põhikoolis, gümnaasiumis on hilja sellega alustada. Nii et „matemaatika riigikeeleks“ teemat peame edasi hoidma. Miks olete Teie Tehnikaülikoolile praegu parim rektor? Ma ei ole enesekiitja, aga hea küll. Julgen öelda, et minu lõppeva ametiajaga on ülikoolis tekkinud stabiilne töökeskkond, mida inimesed ootavad ja hindavad. Seda näitab ka töötajate rahulolu-uuring. Julgen öelda, et minu eelis on see, et inimesed tunnevad mind rektorina, ja ma ei muutu. Kui Teie ei asu 1. augustil rektori kabinetis tööle, millise kirjakese järgmisele rektorile lauale jätate? Oleme Tarmo Soomerega väga head kolleegid ja meil on paljuski sarnased seisukohad. Loomulikult soovin talle edukat ametiaega. Ma soovin, et ta ei lõhuks seda, mis ülikoolis on hästi. Me ei soovi praeguses olukorras radikaalseid muutusi ja ma soovitan, et ta laeva ümber ei pööraks, ei teeks liiga palju suuri muudatusi korraga. TalTechi nõukogu valib ülikooli uue rektori 9. mail. Alates Eesti taasiseseisvumisest on TalTechi rektori ametit pidanud: Olav Aarna (1991–1999), Andres Keevallik (2000–2005, 2010–2015), Peep Sürje (2005–2010), Jaak Aaviksoo (2015–2020) ning alates 2020. aastast Tiit Land. Curriculum Vitae Tiit Land Sündinud 25.09.1964 Haridus 1994–1999       järeldoktor, Ameerika Rahvuslik Terviseinstituut (National Institutes of Health), Ameerika Ühendriigid 1994     doktorikraad, neurokeemia ja neurotoksikoloogia, Stockholmi Ülikool 1989     bakalaureusekraad cum laude keemia (bioorgaaniline keemia), Tartu Riiklik Ülikool Olulisemad ametikohad Alates 01.09.2020        Tallinna Tehnikaülikool, rektor 15.05.2011–31.08.2020           Tallinna Ülikool, rektor 2008–2011       Tallinna Ülikool, matemaatika ja loodusteaduste instituut, direktor Alates 2007      Tallinna Ülikool, keemia professor 2004–2006       Stockholmi Ülikool, neurokeemia kaasprofessor 2003–2006       Stockholmi Ülikooli neurokeemia osakonna õppeprodekaan 2000–2003       Stockholmi Ülikool, neurokeemia kaasprofessor Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus 2015–2018 ja alates 2024 Rektorite Nõukogu esimees alates 2020 Stockholmi Ülikooli nõukogu liige Preemiad ja tunnustused 2022     Valgetähe III klassi teenetemärk 2021     Tallinna Ülikooli teenetemärk 2014     Tallinna teenetemärk Teadustöö põhisuunad Raua regulatsioon, oksüdatiivne stress ja põletikulised protsessid Raud-väävel seoseliste valkude biogenees ja roll raua ainevahetuses Beeta-amüloid prekursor valkude (APP) uute fragmentide signaali ülekandemehhanismid ja nende roll Alzheimeri tõves Raua roll Alzheimeri tõves Raua regulatsioon ja raua poolt indutseeritud oksüdatiivne stress prioonhaigustes Juhendamine ja publitseerimine Juhendanud seitse doktoritööd ja avaldanud üle 30 kõrgetasemelise teaduspublikatsiooni.