„Eesti avalik sektor on maailmas digitaliseerimise eesotsas, aga meie riigikaitse digilahendused ei ole samal tasemel, mis ülejäänud avalik sektor,” tõdeb tarkvaraarendusettevõtte Nortal ärijuht ja TalTechi vilistlane Peeter Smitt. Samas ei ole see ainult Eesti murekoht, vaid laiem rahvusvaheline probleem. Nortal, millele eraldati hiljuti NATO hangetel osalemise ligipääs, näeb siin suurt potentsiaali: vananenud süsteemid ja lahendused vajavad kiiret uuenduskuuri ja Eesti IT-ettevõtted saavad siin anda olulise panuse.
Hiljutine ligipääs võimaldab Nortalil konkureerida hangetes, mis on avatud vaid akrediteeritud ettevõtetele. See lihtsustab hankemenetlusi, kuna mitmed eelkontrollid on juba eelnevalt läbitud.
Smitt loodab, et ligipääs võib avada uksi ka teistele Eesti IT-ettevõtetele. Tema sõnul on NATO hangetel varemgi osalenud mõned Eesti ettevõtted, kuid mida rohkem neid seal osaleks, seda tugevamalt oleks Eesti esindatud. „NATO hankeprotsessi pole lihtne läbida, kuid see on kindlasti pingutust väärt.“
Kaitsetööstuse digitaliseerimine vajab kiireid lahendusi
Kuigi NATO ja teiste rahvusvaheliste julgeolekuorganisatsioonide projektid avavad uusi võimalusi, jääb NATO riikide kaitsevaldkonna digitaliseerimine avaliku sektori omast paljuski maha. „Kaitsevaldkond on olnud viimased 30 aastat alarahastatud ning digitaliseerimine on jäänud ajale jalgu. Eestis on olemas väga tugev avaliku sektori digitaliseerimiskogemus, mille saaks üle viia kaitsevaldkonda,“ selgitas Smitt.
“Kaitsevaldkond on olnud viimased 30 aastat alarahastatud ning digitaliseerimine on jäänud ajale jalgu. Eestis on olemas väga tugev avaliku sektori digitaliseerimiskogemus, mille saaks üle viia kaitsevaldkonda.”
Smitt selgitas, et kaitsevaldkonna peamiseks probleemiks on vananenud ja eraldiseisvalt töötavad IT-süsteemid, mis ei võimalda sujuvat andmevahetust. Paljud kaitsealased infosüsteemid töötati välja aastakümnete jooksul eri vajaduste jaoks. Puudub ühtne arhitektuur, mis võimaldaks andmetel kiiresti ja turvaliselt liikuda. Kui avalikus sektoris on suudetud standardiseerida andmevahetusprotokolle ja automatiseerida info liikumist, siis kaitsevaldkonnas on need protsessid endiselt killustatud ning sõltuvad paljuski lausa manuaalsetest protsessidest.
Keerukust lisab tõik, et andmete turvalisus on kriitiliselt tähtis ning nende jagamine erinevate üksuste ja liitlaste vahel peab olema rangelt kontrollitud. Ei piisa ainult sellest, et süsteemid suudaksid omavahel suhelda – ka infoturbe ja volituste haldamine peab olema äärmiselt täpne ja usaldusväärne. Kui andmete kaitsmisel tehakse järeleandmisi, võib see kaasa tuua tõsiseid julgeolekuriske. „Samas, kui turvameetmed on liiga jäigad, võib see halvendada operatiivset tegutsemisvõimet, mis on sõjalises kontekstis elulise tähtsusega.“
Smitti hinnangul võiks kaitsevaldkond võtta eeskuju avaliku sektori digitaliseerimisest, mille tulemusel tagavad süsteemid nii turvalisuse kui ka tõhusa andmevahetuse. X-tee laadsete lahenduste rakendamine võiks olla üks lahendus, mis aitaks parandada kaitsevaldkonna süsteemide omavahelist koostööd ning võimaldaks ühtlasi kõrget turvalisust ja läbipaistvust. „See nõuab aga poliitilist tahet, investeeringuid ja tehnilist ekspertiisi. Siin saaksid Eesti ettevõtted appi tulla.“

Peeter Smitti hinnangul on riigikaitsetööstuse digilahendused ajale jalgu jäänud. See ei ole ainult Eesti murekoht, vaid laiem rahvusvaheline probleem. Foto: Pexels
Tehisintellekti tulevik riigisektoris
Küberturvalisus on vägagi aktuaalne teema. Smitti hinnangul ei seisne probleem ainult tehnoloogias, vaid ka inimeste teadlikkuses ja valmisolekus. „Turvameetmeid ei pruugita igapäevaselt rakendada, kuid kui midagi juhtub, peab reageerimine olema kiire ja korrektne.“ Kõige olulisem on tagada, et inimesed teaksid intsidentide korral täpselt, mida teha.
Eesti küberturvalisuse tase paistab tema sõnul jäävat Euroopa kontekstis pigem positiivsesse leeri.
Tehisintellekti kasutamine avalikus sektoris on veel arengu algfaasis. „Praegu on palju haipi – tundub, et AI võiks olla mitmes valdkonnas kasulik, kuid seni pole veel rohkelt käegakatsutavaid rakendusi. Peamine küsimus on, kuidas seda kõige paremini kasutusele võtta,“ nentis ta.
“Praegu on palju haipi – tundub, et AI võiks olla mitmes valdkonnas kasulik, kuid seni pole veel rohkelt käegakatsutavaid rakendusi. Peamine küsimus on, kuidas seda kõige paremini kasutusele võtta.”
Samas on Smitti meelest selge, et tehisintellekt võib tulevikus oluliselt riigi ja kodaniku vahelist suhtlust ümber vormida. „Kindlasti võib muutuda senine suhtlusmudel, kus kodanikud kasutavad riigi teenuseid veebilehtede või mobiilirakenduste kaudu. See on kestnud juba 20–30 aastat, aga AI võib tuua siin kaasa olulise muutuse. Milline see täpselt olema saab, on raske öelda, kuid usun, et see on vältimatu.“
Smitt tõi välja võimalikud riskid, mis võivad kaasneda AI kasutuselevõtuga avalikus sektoris. Kui tehisintellekt hakkab võtma vastu rohkem otsuseid, võib see põhjustada probleeme juhul, kui pole aru saada, miks ta teatud otsuseid langetab. Samuti võib tekkida liigne sõltuvus – kui süsteem lakkab ühel hetkel töötamast, olgu siis tehnilise rikke, elektrikatkestuse või geopoliitiliste sanktsioonide tõttu, peab olema kasutada toimiv alternatiiv. „Kui AI-põhised protsessid ehitatakse üles ainuvõimalikena, võib ootamatu tõrge tuua kaasa tõsiseid tagajärgi,“ rõhutas ta.
Nortal teeb praktikumide kaudu koostööd ka TalTechiga, kuid suuremahulisem ühistegevus on seni jäänud veel ideetasandile. Tema hinnangul võiks ettevõtete ja ülikoolide koostöö tuua ettevõtetesse uusi ideid ja lähenemisi. „Uued mõtted ja ideed ei teki iseenesest – keegi peab need kuskil välja mõtlema. Ülikoolides on selleks ressurssi ja meie ootamegi neilt värskeid lahendusi.”
Kokkuvõttes on kaitse ja julgeoleku digitaliseerimises palju arenguruumi. Eesti ettevõtted, sealhulgas Nortal, saavad siin rakendada oma kogemusi ning aidata kaasa rahvusvahelistele projektidele. Osavõtt NATO hangetest on samm õiges suunas ning Smitti sõnul võiksid teisedki Eesti IT-ettevõtted seda võimalust kaaluda.
“Uued mõtted ja ideed ei teki iseenesest – keegi peab need kuskil välja mõtlema. Ülikoolides on selleks ressurssi ja meie ootamegi neilt värskeid lahendusi.”