Holger Mölder: kääbikumentaliteet tapab innovatsiooni

Holger Mölder: kääbikumentaliteet tapab innovatsiooni. 21.03.2025. Me elame populismi ajastul, mil kellegi vali hääl võib oluliselt mõjutada avalikku arvamust. Tänane populistlik demokraatia meenutab paljuski varakeskaegse Venemaa Novgorodi ja Pihkva vabariikide rahvakoosolekute ehk veetše süsteeme, kus õiguse sai see, kes kõige kõvemini karjus. Populaarne arvamus ei pruugi aga alati olla tark arvamus. Viimasel ajal on Eestis hoogustunud võitlus tuuleenergiaga. Valitsuse kavandatud otsused rajada meretuuleparke ning eraldada sellele koguni 2,6 miljardit eurot toetust on toonud kaasa populistlike poliitikute tekitatud ägeda vastutuule. Mina ei ole energeetikaekspert, seetõttu püüan teha selles loos endale lihtsate, käepäraste ja arusaadavate vahenditega kõigepealt selgeks, milles seisneb probleem – ja kas seda üldse on, või on tegemist päevakajalise, hirme kehutava hüsteeriaga. Energeetikaga seotud küsimusi on mõistlik käsitleda lähtuvalt erinevatest strateegilistest kontekstidest. Kõigepealt tuleb vaadata laiemat perspektiivi – kas tuuleenergia on tõesti „saatanast“, nii et selle arendamisega tehakse meile kahju, või on sellel planeedi ammenduvate ressursside taustal siiski tulevikku? Kitsamas plaanis tuleb hinnata konkreetseid arenduskavasid: kas need on energia kasutuselevõtuks kõige optimaalsemad? Teisiti sõnastatuna: kas rehkendus on korrektselt tehtud ja milliseid ressursse uue energiaallika kasutuselevõtt tegelikult nõuab? Tänane populistlik demokraatia meenutab paljuski varakeskaegse Venemaa Novgorodi ja Pihkva vabariikide rahvakoosolekute ehk veetše süsteeme, kus õiguse sai see, kes kõige kõvemini karjus. Üks odavamaid elektrienergiaallikaid Tuuleenergia on toodetud energiaühiku raames üks kõige odavamaid elektrienergiaallikaid. Paljudes kohtades on uued maismaa-tuulepargid odavamad kui uued söe- või gaasijõujaamad. Tuuleenergia potentsiaal on suurim nii põhja- kui ka lõunapoolkera kõrgematel laiuskraadidel. Enamikes piirkondades toodetakse tuuleenergiat rohkem öösiti ja talviti, kui päikeseenergia toodang on väiksem – seetõttu võivad tuule- ja päikeseenergia kombinatsioonid olla tõhusamad. Tuuleenergia võib pakkuda stabiilsemat elektrihinda, kuid selle rakendamine nõuab investeeringuid. Keskmine kulu elektrienergia ühiku kohta sisaldab turbiinide ja ülekanderajatiste ehitamist, laenatud vahendeid, investorite tulu (sealhulgas riskikulu), hinnangulist aastatoodangut, võimalusi toodetava energia salvestamiseks ja muid komponente, mis on arvestatud seadmete prognoositava kasuliku eluea lõikes. See kõik peab sisalduma rehkenduses. Tuleb arvestada ka sellega, et ühe või teise projekti edasilükkamine võib tulevikus kaasa tuua hoopis kõrgemad hinnad. Eestimaa paesel pinnal said Miguel de Cervantese romaanist pärineva hispaania keskaegse aadlimehe Don Quijote võitlused tuulikutega reaalse väljundi, kui mitmed prominentsed poliitikud otsustasid valjuhäälselt tuuleparkide vastu sõna võtta. EKRE esimehe Martin Helme väitel kuhjatakse üle terve Eesti tuulikuid ja päikeseparke, mille hind ühiskonnale on tema hinnangul väga kõrge ning mis viivad kogu majanduse vaesusesse. Eesti maksumaksja raha suunatakse „räkitile“, mis tähendab temasõnutsi, et päise päeva ajal röövib Eesti inimesi “roheenergeetikute kamp”. Poliitikute ülesastumises võib märgata kääbikumentaliteedi ilminguid. Helme väidab: „Mitte midagi muud peale põlevkivijaamade tegelikult ei olekski vaja. See on meid teeninud 100 aastat, hästi teeninud, odavat elektrit andnud.” Fossiilsete kütuste põhiline häda on aga selles, et ühel ilusal päeval – juhtugu see siis ühe või mitme generatsiooni pärast – saavad need lihtsalt otsa. Maailma rahvastiku kiire ja järjepidev kasv, mis on suurenenud 1960. aastatest kolmelt miljardilt kaheksale miljardile, on samal ajal tõstnud märkimisväärselt inimeste heaolu ja tarbimist. Kõik see tugineb suuresti taastumatutele fossiilkütustele, mille reservide ammendumine ei asu enam kauges tulevikus. Kui suudame võtta kasutusele rohkem alternatiivseid ja taastuvaid energiaallikaid, siis pikendame planeedi eluiga. See on aga raskesti võrreldav tänapäeva enesekeskse ja kasumipõhise populismiga, mis võimaldab praegusel majanduslikult aktiivsel elanikkonnal nautida konsumeristlikku elustiili põhimõttel „pärast meid tulgu või veeuputus“. Fossiilsete kütuste põhiline häda on aga selles, et ühel ilusal päeval – juhtugu see siis ühe või mitme generatsiooni pärast – saavad need lihtsalt otsa. Usk “vanade heade aegade” tagasitulekusse Kääbikumentaliteeti iseloomustab kinnijäämine minevikku ja usk „vanade heade aegade“ tagasitulekusse. Inglise kirjaniku J. R. R. Tolkieni loodud kääbikumaailm kirjeldab hästi mugavustsooni, millele kaasaegsed populistlikud liikumised oma toetusbaasi rajavad. Minevikuihaluse kaitsmiseks tõstatab kääbikumentaliteet edukalt pseudoprobleeme ja loob kujuteldavaid karaktereid – võiks isegi öelda, et deemoneid –, kelle vastu ühiskonda võitlema kutsutakse. Selle asemel et tegeleda reaalsete probleemidega, ei paku kääbikumentaliteet tulevikku suunatud innovaatilisi lahendusi. Jutu ilmestamiseks väike tsitaat 2010. aastast 2017. aastani tegutsenud blogist “Persona in fieri”: Maa all urus, Lumivalgekese häärberist kaks krunti edasi, elas Kääbik … Kääbik mõtles järele, et ta oli varemgi allkirju andnud, aga alati millegi vastu. Talle ei meenunud ühtegi seika, et ta oleks iialgi millegi poolt allkirja andnud. Ta oli protesteerinud laia neljarealise maantee vastu, mille päkapikud tahtsid Linna ja Küla vahele ehitada, aga tänu kääbikute aktiivsele vastasseisule ei läinud see läbi ja nad võisid endiselt, nagu nad olid seda teinud sajandeid, Linna sõita mööda käänulist ja auklikku metsateed, mille äärsed kraavid olid täis kokku põrganud vankrite rususid ja lõpnud hobuste laipu. Ta oli ka protesteerinud Sajusaartele ehitatava silla vastu, sest, nagu Kusti seletas, saavat silda pidi saartele liiga kiiresti sõita, aga rahvas tahtvat sõita sajanditevanuse pargasega, mis kuulus Kulla-Kustile ja millega sõit võttis mitmeid päevi aega, kui ta just parajasti remondis polnud. Selle ajaga sai sadamas kõik külajutud ära räägitud, mille tulemusena kääbikud said teada, mis elu on. Kas mööda silda sõites oleks selleks kõigeks aega leitud? Kääbik oli allkirja andnud ka uue elektrijaama ehitamise vastu, et nad saaksid endistviisi peeruvalgel majapidamistöid teha, sest sedaviisi olid nad Külas toimetanud juba sajandeid. Ei leidunud asja, mille vastu Kääbik ei oleks varem oma allkirja andnud ja nii oli neil õnnestunud säilitada oma esivanemate traditsiooniline eluviis ning kõik uus ja innovatiivne ehk kääbikute keelde tõlgituna võõras ja vaenulik, oli kääbikute elualadelt edukalt eemal hoitud. Aga võib-olla tasub konstantse vastuolemise asemel mõelda hoopis sellele, kuidas muuta uusi initsiatiive paremaks ja töökindlamaks? Alustame pilguheiduga, kuidas maailmas tuult elektri tootmiseks kasutatakse. Rahvusvahelise keskkonnaenergia mõttekoja Ember andmetel andis tuuleenergia 2022. aastal üle 2304 TWh elektrienergiat, mis moodustas 7,8% maailma elektritoodangust. Kõige enam on seda võimekust arendanud Hiina ja Ameerika Ühendriigid. 2023. aastal toodeti 32 riigis üle kümnendiku elektrist tuuleenergiast ning tuuleenergia tootmine on võrreldes 2015. aastaga peaaegu kolmekordistunud. Samal aastal kasvas maailmas päikeseenergia kasutamine 23%, tuuleenergia kasutamine 10% ja fossiilkütuste kasutamine vaid 0,8%. Minevikuihaluse kaitsmiseks tõstatab kääbikumentaliteet edukalt pseudoprobleeme ja loob kujuteldavaid karaktereid – võiks isegi öelda, et deemoneid –, kelle vastu ühiskonda võitlema kutsutakse. Selle asemel et tegeleda reaalsete probleemidega, ei paku kääbikumentaliteet tulevikku suunatud innovaatilisi lahendusi. Kääbikumentaliteet on innovatsiooni surm Tuuleenergia on paljude teiste energialiikidega võrreldes jätkusuutlikum ning selle mõju keskkonnale on väiksem kui fossiilsete kütuste põletamisel tekkival energial. Samas kaasnevad tuuleenergia kasutuselevõtuga paratamatult probleemid, mis vajavad lahendamist – näiteks asuvad ideaalsed tuulepargikohad tihti kaugetes piirkondades, turbiinid tekitavad müra ja muudavad maastiku visuaalset ilmet ning tuuleelektrijaamad võivad mõjutada kohalikku elusloodust. Küsimus on aga selles, kas tuuleenergiaga konkureerivad alternatiivid – Eesti tingimustes eeskätt põlevkivielektrijaamad – häirivad elukeskkonda oluliselt vähem? Rohepöörde vajalikkuse ja keskkonnaohtude eitamine ei muuda probleeme olematuks, samamoodi nagu sajandeid tagasi ei muutunud usk, et Maa on kosmose keskpunkt, selle tiirlemist ümber Päikese valeks. Siiski peaks üleminek uutele energiaallikatele toimuma sujuvalt ja kooskõlas traditsiooniliste energiaallikate kasutamisega. Kindlasti kaasnevad tuuleenergia kasutuselevõtuga mitmed lahendamist vajavad küsimused, mis võivad kergesti kasvada hirmukultuuri toitvateks vandenõuteooriateks. Tihti seisavad aga poliitiliste kampaaniate taga majanduslikud huvid, mida sotsiaalsete probleemide kaudu võimendatakse. Rahva seas levivad hirmud, et tuulikud mõjutavad kinnisvarahindu ja põhjustavad terviseriske. Näiteks väitis Martin Helme eespool viidatud ETV saates, et tuulikute tekitatav „madalsagedusheli ehk infraheli tekitab inimestes unetust, iiveldust ja peapööritust“. Kõik need küsimused on lahendatavad, kui nendele läheneda sisuliselt ja arvestada neid lahenduste kavandamisel ning vältida hirmukultuuri demoniseerivaid ilminguid, näiteks „tuulikuhüsteeriat“. Eesti Energia energiakaubanduse analüütiku Karl Joosep Randveeri sõnul on toonud tuuleenergia tarbijale kaasa soodsamad elektrihinnad, mis püstitasid möödunud aasta lõpus kolmandat kuud järjest uusi rekordeid. „Detsembris toodeti Eestis 201 gigavatt-tundi tuuleenergiat, mis on üle kahe korra rohkem kui 2022. aasta detsembris. Võrreldes 2023. aasta novembriga kasvas tuuletoodang 18 protsenti.“ Meie energiajulgeolek ootab tulevikku suunatud lahendusi ning tuuleenergia innovatiivne lõimimine energiasüsteemi aitab töötada välja alternatiivseid lahendusi, mis tuginevad suures osas kohapeal toodetavatele taastuvatele ressurssidele. Kääbikumentaliteedile toetumine tapab innovatsiooni, kuid tulevikku suunatud projektide käivitamiseks tuleb alati kõigepealt rehkendus ära teha – ja seda pikemas perspektiivis. Investeeringute mõte seisneb selles, et isegi kui planeeritav initsiatiiv tundub esialgu kallis, hakkab see tulevikus kasu tooma. Meie energiajulgeolek ootab tulevikku suunatud lahendusi ning tuuleenergia innovatiivne lõimimine energiasüsteemi aitab välja töötada alternatiivseid lahendusi, mis tuginevad suures osas kohapeal toodetavatele taastuvatele ressurssidele.