Erik Puura: kas pärast meid tulgu veeuputus?

Erik Puura: kas pärast meid tulgu veeuputus?. 05.03.2025. Legendi kohaselt olevat prantsuse kuningas Louis XV öelnud oma armukesele Madame de Pompadourile järgmised kuulsad sõnad: „Après moi, le déluge“, mida võiks tõlkida umbes nii: „Pärast mind, veeuputus“. Teadupärast elasid Louis XV ja tema õukond üsna luksuslikku, pillavatki elu, mis lõppeski vaid viisteist aastat pärast kuninga surma sündmusega, mida ta oleks kindlasti võrrelnud veeuputusega – Prantsuse revolutsiooniga. See ütlus meenub mulle, kui jälgin, kuidas mõnedki inimesed ja huvigrupid tõrjuvad globaalseid muutusi, mis ei ähvarda enam ainult mõne riigi õukonda, vaid kogu inimkonna eksistentsi. Kliima on alati muutunud – aga mis tingimustel? Mind kui geoloogi hämmastab ikka ja jälle see argument, mida kliimamuutuste hindamisel kasutatakse: kliima on geoloogilises minevikus muutunud ning on olnud palju kuumemaid perioode. See lause on kahtlemata tõene, ent varasemad muutused on seotud laamtektoonikaga ja vulkaanide aktiivsusega, päikesekiirguse muutustega, Maa orbiidi ja telje kaldenurga ning sihi regulaarsete muutustega. Teisisõnu: need muutused toimuvad geoloogilises ajas, neist lühim regulaarne tsükkel on Maa telje sihi muutus, mille periood on 23 000 aastat. Viimase 50 aasta jooksul on inimkond põletanud sellisel hulgal fossiilseid kütuseid, et see vastab atmosfääri süsinikdioksiidi sisalduse tõusule 1.5 korda. Samuti näitavad mõõtmised, et viimaste aastakümnete jooksul on maapinna keskmine temperatuur tõusnud umbes 0.2 kraadi aastas. On intensiivistunud jää sulamine nii arktilistel aladel kui ka mägedes, ka meie Eestis tajume üha varasemaid kevadeid ja üha soojemaid talvesid. Kasvuhoonegaaside mõju ei saa eirata Öeldakse, et CO2 ei ole peamine kasvuhoonegaas. Kõik õige, aga ilma kasvuhooneefektita ja kasvuhoonegaasideta oleks meie planeedi maapinna keskmine temperatuur kusagil -18 kraadi. Ühesõnaga, meid poleks olemas. Probleem on selles, et kui kasvab mistahes kasvuhoonegaasi sisaldus, muutub kasvuhooneefekt pisut tugevamaks. Paneme nüüd eelpool toodud trendid ja arvud kokku. Tõsi, on mõningaid teadlasi, kes ei usu oma erialateadmistele tuginedes, et nende andmete vahel valitseb omavaheline otsene põhjuslik seos. Ülisuurenamus aga on arvamusel, et otsene põhjuslik seos eksisteerib, s.t praegused kiired ühesuunalised kliimamuutused (me ei räägi siin pikkadest, kümnete tuhandete aastate pikkustest tsüklitest) on inimtekkelised ning peamine põhjus on fossiilsete kütuste põletamise kaudu atmosfääri paisatud ja paisatav süsihappegaas. Mina ei pretendeeri kliimateadlaseks, kuid tean, et ei minule, Donald Trumpile ega teistele vanema põlvkonna inimestele juhtu meie eluajal kliimamuutuste tõttu midagi sellist, mis Eestis elukvaliteeti oluliselt halvendaks. Kitsalt, enda elu raamides, võiks ju korrata pillavalt elanud Prantsuse kuninga sõnu. Samas jätkuvad ühesuunalised muutused, sest fossiilsete kütuste põletamine maailmas pole vähenenud. Rahvusvahelisi kliimakonverentse on peetud juba 30 aastat ning selle aja jooksul fossiilsete kütuste põletamisel tekkiv süsihappegaasi emissioon suurenenud igal aastal 1.6 korda. Kas me mõtleme tulevaste põlvede heaolu peale? Ma olen veendumusel, et kliimamuutustest tingitud väga suured tagasilöögid tulevad, kuigi tükk aega pärast seda, kui mind enam pole. Seega jääb küsimus, kas me mõtleme tulevaste põlvede heaolu peale või ei mõtle. Kas meil on voli öelda: pärast meid tulgu või aastaringne kuumalaine või veepuudus? Hetkel näeme juba mitmeid tagasilööke, mida osaliselt põhjustavad ka kliimamuutused. Küsimus on: kui kliimamuutused pole probleem, siis miks on nii suur huvi Ukraina haruldaste muldmetallide ja liitiumi vastu? Maailmas käib meeletu võitlus loodusressurssidele ligipääsu nimel – või õigemini, see on toimunud alati, lihtsalt varjatumalt. Kui varem domineerisid naftariigid, siis nüüd nihkub võim metallimaardlate omanike kätte, kus hegemoonia kuulub praegu Hiinale. Kui tulla tagasi esimese lõigu juurde, siis need, kes püüavad kiireid inimtekkelisi kliimamuutusi geoloogilise mineviku abil eitada, meenutavad mulle inimesi, kes väidavad, et päikesevarjutust pole olemas, sest öösel on ka pime. Aastakümnete jooksul toimuvad ülikiired muutused ei ole võrreldavad tsükliliste muutustega, mis on kestnud kümneid tuhandeid aastaid, rääkimata veelgi kaugemast geoloogilisest minevikust, mil laamtektoonika tõttu asusid kontinendid hoopis teistes paikades. Inimkond on suutnud keskkonda muuta ka paremuse poole Ent lõpetada võiks konstruktiivsemal toonil. Üks põhjus, miks kliimamuutuste tõsiasja tõrjutakse, võib peituda selle mastaapsuses. Kliimamuutuste kriitikud võivad kalduda süüdistama andmetest lähtuvaid teadlasi jumala-kompleksis, suurushullustuses – kuidas küll peaksid inimesed suutma kutsuda esile nõnda suuri muutusi? Hea vastuse sellele annab üks edulugu või vähemalt eduloo elementidega lugu: võitlus lõunapoolkera osooniauguga, mis lükati käima 1987. aasta Montreali protokolliga. Freoonide, metüülbromiidi ja teiste osooni hävitavate kemikaalide globaalne keelustamine on toonud kaasa Antarktika kohal sügiseti (s.t lõunapoolkera kevadel) laiuva osooniaugu stabiliseerumise. Stratosfääri osoonikiht kahanes kõige õhemaks 1994. aastal, kui septembri-oktoobri keskmine langes alla 100 DU (mullune keskmine oli 123 DU-d). 2006. aastal ulatus samal ajavahemikul osooniaugu keskmine pindala 27 miljoni ruutkilomeetrini, 2024. aastal ainult 20 miljoni ruutkilomeetrini – andmed näitavad, et osooniaugu kasv on peatunud. Mis tähendab ühtlasi, et inimkond on võimeline muutma oma keskkondlikke tingimusi mitte ainult halvemuse, vaid ka paremuse poole. See fakt peaks andma usku neile, kellel seda napib.