Eesti Mereakadeemia turundusspetsialist
Taskuhäälingus „Tuleviku lainelööjad“ räägib Marlen Pärjala, mida laevajuhi töö merel tegelikult tähendab, millist vastutust see nõuab ja kuidas tehnoloogia ametit muudab.
Esimest korda öösel iseseisvalt kaptenisillale vahti jäädes mõistis Marlen Pärjala, mida tähendab vastutada laeva ja selle pardal olevate inimeste eest. Esimestel nädalatel nägi ta isegi unes, et on vahis magama jäänud, ning ärkas kajutis radarit otsides.
TalTech Eesti Mereakadeemia taskuhäälingu „Tuleviku lainelööjad“ merenduskuu teises episoodis avab laevajuhi töö tegelikkust Mereakadeemia vilistlane ning laevajuhtimise ja laevamehaanika õppekavade programmijuht Marlen Pärjala.
Vastutuse tegelik suurus selgub merel
Mereakadeemia lõpetades ei hoomanud Marlen enda sõnul veel täielikult, kui suur vastutus teda laevajuhina ees ootab. See jõudis talle päriselt kohale siis, kui ta jäi esimest korda öösel üksinda kaptenisillale vahti.
Vale otsus ei puuduta merel ainult laevajuhti ennast. Temast sõltub meeskonna ohutus ning võimaliku kokkupõrke korral võivad tagajärjed puudutada ka teise laeva pardal olevaid inimesi.
Esialgu oli selle vastutuse tunnetamine hirmutav. Aja jooksul tulid aga kogemused ning usaldus enda ja meeskonnakaaslaste vastu. Marleni sõnul aitavad keerulistes olukordades eelkõige kaine mõistus ja oskus koolis omandatud teadmisi päriselus rakendada.
Keeruline olukord merel ei tähenda alati dramaatilist hädaolukorda. Ka tavapärases laevaliikluses tuleb pidevalt jälgida teiste laevade liikumist, hinnata võimalikke ohte, järgida laevaliikluse reegleid ning vajaduse korral kiiresti otsustada.
Tänapäeva kaptenisillal teeb suure osa tööst automaatika
Tavainimese ettekujutus laeva juhtimisest võib tegelikkusest üsna palju erineda. Tänapäevase laeva kaptenisillal ei pruugi olla klassikalist suurt rooliratast ega inimest, kes kogu aeg laeva käsitsi roolib. Suure osa tavapärasest kursi hoidmisest teeb automaatika.
See ei tähenda siiski, et laevajuht võiks jääda passiivseks kõrvaltvaatajaks. Vahis olev tüürimees jälgib laeva kurssi, radarit, ümbritsevat liiklust ja olukorda merel ning vastutab selle eest, et laev jõuaks turvaliselt ühest sihtpunktist teise.
Laevajuhi töö ei ole ka lakkamatu seiklus. Merel tuleb toime tulla pikkade vahetuste, korduvate ülesannete ja vahipidamise rutiiniga. Seetõttu sobib amet inimesele, kes on ühelt poolt seiklushimuline, kohanemisvõimeline ja valmis ootamatusteks, kuid teisalt hea rutiini- ja pingetaluvusega.
Olulist rolli mängib meeskond. Head suhted võivad muuta pikad perioodid merel väga meeldivaks kogemuseks, keerulised suhted aga igapäevatöö märksa raskemaks.
Laevajuhi töö võib tulevikus liikuda kaldale
Laevad muutuvad järjest digitaalsemaks ja autonoomsemaks. See tekitab paratamatult küsimuse, kas tulevikus on laevajuhti üldse vaja.
Marleni hinnangul jäävad laevajuhi teadmised ja oskused vajalikuks, kuid töö iseloom ning isegi töö tegemise koht võivad muutuda. Tuleviku laevajuht võib töötada näiteks kaldal laevaoperaatorina ning juhtida või jälgida laeva distantsilt.
Täielikult mehitamata laevade laialdast kasutuselevõttu Marlen lähikümnenditel siiski ei prognoosi. Tema hinnangul jäävad pardale ka edaspidi inimesed, kes kontrollivad laeva ja selle süsteemide toimimist.
Tehnoloogia areng muudab samal ajal oskusi, mida laevajuhilt oodatakse. Tuleviku spetsialist peab oskama infot analüüsida, näha võimalikke arenguid ette ning hinnata, kuidas laev võib erinevates olukordades käituda. Sama tähtis on kiiresti kohaneda, kui tegelikkus ei lähe plaani järgi.
Lapsepõlves tekkinud merendushuvist mereakadeemia programmijuhiks
Marleni huvi merenduse vastu sai alguse juba lapsepõlves. Tema vanaisa oli kapten ning töötas hiljem Veeteede Ametis laevaliikluse korraldamise valdkonnas. Huvi süvendasid nii vanaisa meresõidulood kui ka väljasõidud isaga, kes töötas meremuuseumis. Lisaks osales Marlen noorte meremeeste klubis.
Keskkooli lõpetamise ajaks teadis ta, et soovib õppida laevajuhtimist, ning Mereakadeemia oli tema kindel valik. Perekonnale tuli otsus siiski üllatusena ja küsimusi tekitas seegi, miks soovib noor naine valida just sellise eriala. Marlen ise ei ole oma valikut kahetsenud.
Pärast lõpetamist töötas ta mõned aastad vahitüürimehena. Kui tekkis soov pere luua ja kaldale tööle tulla, asus ta Politsei- ja Piirivalveameti merevalvekeskusesse radarvaatlejaks. Mereakadeemiasse jõudis ta tagasi endise ülemuse kutsel ning on siin töötanud mitmes rollis. Praegu juhib ta laevajuhtimise ja laevamehaanika õppekavasid.
Õppejõu ja programmijuhina peab Marlen oluliseks noorte julgustamist. Heaks meremeheks saamiseks ei pea tema sõnul olema kuldmedaliga koolilõpetaja. Palju tähtsamad on siiras huvi, soov õppida ja valmisolek oma eesmärgi nimel pingutada.
Kui Marlen saaks anda nõu oma 18-aastasele minale, ütleks ta: „Rohkem julgust, rohkem enesekindlust. Ja kui enesekindlust veel ei ole, siis teeskle, et seda on.“
