Simo Ilomets: renoveerida üks kord, korraga ja õigesti

Simo Ilomets: renoveerida üks kord, korraga ja õigesti. 02.10.2024. Vanasti elati põlvkondade kaupa kitsastes tingimustes, seda nii linnas kui ka maal. Tänapäeval soetab see, kel majanduslikult vähegi võimalik, suurema korteri, või kiikab ridaelamu või üksikelamu suunas, sest need pakuvad enam privaatsust ja iseotsustamist. Tihti on meie ideaaliks korter linnas pluss suvila maal, kuhu soovi korral vahelduseks minna. Rahvaloenduse andmetel on sel sajandil oluliselt suurenenud eramajade arv (ca 24 000 võrra), korterite arv ei ole oluliselt muutunud. Ka eluasemete suurus on pikemas trendis tõusuteel, vaid korterite osas on see viimastel aastatel peatunud, kuna hüppeliselt kasvanud hindade raames pole paljudel vajadustele ja soovidele sobilikku pinda lihtsalt võimalik soetada. Tänapäeva eluruumides on keskmine asustustihedus ca 24 m2 inimese kohta, kusjuures korterites on pinda inimese kohta keskmisest vähem ja eramajades rohkem. Ehituse ja lammutuse mõju Euroopa keskkonnale Jätkusuutliku arengu mõttes on meeldiv kuulda ja näha, et räägitakse terviklikult planeerimisest, pendelrände vähendamisest, linnade tihendamisest, 15-minuti linnast, ringsest ehitussektorist ja paljust muust. Me ehitame üha uusi hooneid ja rajatisi, muudame keskkonda mitmekesisemaks ja meie ehitiste keskkonnamõju on aastakümnete jooksul suurenenud. Mõju on koguni nõnda suur, et ehituse ja lammutuse ülejääk on põlevkivitööstuse järel Eesti suurim jäätmetekke allikas. Ehitus- ja lammutusjäägid moodustavad 40 protsenti Euroopa keskkonnamõjust ning pool kaevandatavatest maavaradest kulub just ehitistele. Viimane on eriti oluline ajal, mil hooneid ehitatakse järjest energiatõhusamaks ja tulekul on ka suur renoveerimislaine. Suurem energiatõhusus tähendab, et kui enne olid olulised peamiselt kütteenergiaga seotud kulud ja keskkonnamõju, siis järjest olulisemaks muutub ehitusmaterjalidega seonduv, s.h. kaevandamine, toorme transport, ehitusmaterjalide tootmine, ehitustoodete transport kui ehitamise protsess ise. Ehitise projekteeritud kasutusajaks on üldjuhul poolt sajandit ning sellise perioodi lõpus peaks ideaalmaailmas ootama ehitusmaterjale kas korduskasutus või kui see ei õnnestu, siis vähemasti materjali ringlussevõtt. Ja seda Eesti ka teeb. Usinalt, kui lugeda Euroopa Komisjoni andmeid – juba 2011. aastal oli taaskasutusmäär 72 protsenti, sellal kui Euroopa eesmärk oli jõuda 2020. aastaks 70 protsendini. Ent siin domineerib tagasitäide. Kõrge lisandväärtusega ringlussevõetavat materjali on tegelikult alla ühe protsendi. Ehituse ja lammutuse ülejääk on põlevkivitööstuse järel Eesti suurim jäätmetekke allikas. Ehitusmaterjalide ebapiisav dokumentatsioon Oma osa on siin asjaolul, et ehitistel pole piisavat dokumentatsiooni, mis omaduste ning kvaliteediga materjale omal ajal kasutati, samuti kippus kõikuma materjalide ja ehitustööde kvaliteet. Eesti töötab selle nimel, et teatud juhtudel võiksid ühe ehitise nn doonorosad olla järgmiste ehitiste siirdosadeks. Hoone ning inimese kohta meditsiinis või anatoomias kasutatavate terminite vaheline analoogia pole siin juhuslik, sest inimene ja hoone on üsna sarnaselt toimivad süsteemid. Kui mõelda omal ajal toodetud tsemendile või betoonile, siis on need suhteliselt suure keskkonnamõjuga materjalid. Need on juba valmis toodetud, nende keskkonnamõju tekitati kaua aega tagasi – seega juhul, kui nende omadused sobivad ja neis peitub veel kasutatavat ressurssi, saab ühest hoonest demonteeritud elemente kasutada järgmiste ehitamiseks. Sellise praktika keskkonnamõju piirneks ainult lahtilõikamise, transpordi ja taasühendamisega. Kuna demonteeritud materjali puhul jääks uute materjalide keskkonnamõju tekkimata, võiks olemasolevaid elemente isegi uuele materjalile eelistada. Mõttekohad uute hoonete projekteerimisel Domineeriv osa Eesti hoonefondist on ehitatud rasketest, mineraalset päritolu materjalidest nagu tellised, silikaatkivid, raudbetoon ja erinevad kergbetoonist plokid. Kui rääkida sellest, kuidas vältida pikemas plaanis ehitatud keskkonna jäätmeteket, siis ilmneb kõige suurem õppetund võimekuses projekteerida hoonet nõnda, et selle liitekohtadele pääseb mõistlikult ligi ja seda saab lahti võtta. See tähendab, et elementide liitekohtades on ühendused, mida saab nö pöördehitada, näiteks tapid ja poldid. Liigendada ei saa valimatult – raudbetoonhoonete elemendid valataksegi kokku selleks, et saavutada suuremat jäikust ja kandevõimet, rääkimata tuleohutuse, helipidavuse ja muude ehitise põhinõuete või ohutusega seotud aspektidest. Ent liigendatuse suunas on siiski võimalik liikuda ja selle kõigega TalTechis ka tegeletakse, seda nii teadusarendustegevuses kui ka õppekavade ja õppeainete uuendamises – et meie lõpetajate teadmised, digi- ja roheoskused ning hoiakud vastaksid ka tulevikus proaktiivselt tööjõuturu muutuvatele vajadustele. Betooni saab suurepäraselt teha ka nn teisese toorme materjalidest, mis võimaldab jätta tavapärase esmatoorme (paekivikillustiku, liiva, kruusa) kaevandamata. Tehnikaülikool on püüdnud hiljuti ehitada selliseid betoone, milles asendati täitematerjalid 25, 50 või 75 protsendi ulatuses näiteks purustatud betooni või silikaatkivi müüritisega. Tulemused olid väga head ning need on avaldatud ka teadusartiklis. See andis betooni vajaliku töödeldavuse juures nii nõutava tugevusklassi kui ka külmakindluse, mis oli uue esmatoormega betooni omast isegi parem. Kuna demonteeritud materjali puhul jääks uute materjalide keskkonnamõju tekkimata, võiks olemasolevaid elemente isegi uuele materjalile eelistada. Renoveerida üks kord, korraga ja õigesti Renoveerimislaine tähendab suurt väljakutset, aga ka suurt võimalust ning enamik tänaseid hooneid oleks mõistlik terviklikult renoveerida. Selle tarvis töötatakse tehnikaülikooli ja Eesti ringmajandusettevõtete liidu eestvedamisel projekti LIFE IP BuildEst raames praegu välja ehituslikke lahendusi. Ligikaudu veerand tänastest ehitistest lähevad aga prognooside kohaselt järgneva paari-kolmekümne aasta jooksul lammutamisele. Me oleme kaardistanud, millised hooned peamiselt lammutamisele lähevad, milliseid materjale need sisaldavad, milliseid elemente neist võiks korduvkasutada, mida materjalina pärast ümbertöötlemist kasutusele võtta. Enamik tänastest hoonetest on aga vaja renoveerida ning soovitame seda teha terviklikult – üks kord, korraga ja õigesti. Levinud on arvamus, et mõttekam oleks näiteks vanad paneelmajad n-ö maha tõmmata ja uued asemele ehitada. Ei üksikisikutel ega ka riigil pole selleks rahalisi vahendeid. Juba kümmekond aastat tagasi sai tehtud analüüs, mis osutas, et tervikrenoveerimine on nii majanduslikus kui ka keskkonnamõju mõttes lammutamisest mõistlikum. Täna on suund üksikult hoonelt terve kvartali või piirkonna põhisele (tervik)renoveerimisele, sest see lahendab ka hoonetevahelise ruumi küsimuse. Ümbertegemise käigus võib mõelda ka erinevatele lisaväärtustele nagu viiekorruselise maja liftile või laiematele rõdudele. Samal ajal saab lahendada suuremaidki elukeskkonnaga seotud küsimusi – ligipääsetavust, varjestust, haljastust ja maastikukujundust, parkimist, sõidujagamist ja kergliiklust, väikeehitisi ning õueinventuuri koos mänguväljakute ja kõige muuga, mida oma elukeskkonda soovime. Samuti võib kaaluda hoonetele (puidust) lisakorruse ehitamist, ühiskasutusruume, panipaiku jms. Kuigi viimastel aastatel aina kallinenud ehitamise ja materjalide ning inflatsiooni tingimustes on see kõik muutunud rahaliselt kulukaks, võimaldavad uued ehitustehnoloogiad, lahendused ja tehaseline eeltootmine teostada renoveerimistöid suhteliselt kiiresti ja elanikele väheste häiringutega. Kui sektorisse lisanduvad uued ettevõtted, uudsed hankemudelid ning mastaabisääst, siis on loota ka, et ehitamine muutub taskukohasemaks. Tervikrenoveerimist võiks näha mitte kulu, vaid investeeringuna, mille abil saame parema sisekliima, väiksemad küttearved ja remondivajaduse, millele lisandub kinnisvara kõrgem hind. Parem esteetika ning elukeskkond nii korteris, trepikojas kui ka õues maja ümber on pealekauba. Juba kümmekond aastat tagasi sai tehtud analüüs, mis osutas, et tervikrenoveerimine on nii majanduslikus kui ka keskkonnamõju mõttes lammutamisest mõistlikum. Kohaneda tuleb ka kliimamuutustega Hooned ja keskkond peavad kohanema kliimamuutustega, mida tuleb arvestada ka renoveerimislahenduste kavandamisel. Lõuna-edela suunal on hoonet mõistlik varjestada, aga viimastel suvedel on olnud perioode, mil ööpäeva keskmine temperatuur on 20 kraadi ja hoone ei jahtu ööselgi maha. See tähendab, et lisaks kiirgusele võib ülekuumenemine tulla ka temperatuurist ning toad lähevad palavaks mõistlikugi suurusega akende puhul – sel juhul pole pääsu ning tuleb hakata mehaaniliselt jahutama. Lahenduseks oleks keskselt ja võib-olla ka ventilatsioonisüsteemiga integreeritud väike jahutusvõimsus. Kui jätta tervikrenoveerimise käigus jahutus välja ehitamata, peaks looma selleks vähemalt tehnilise valmiduse. Hiljem iga korteri tarvis rõdule konditsioneeri paigaldada pole ei soodne, esteetiline ega keskkonnasõbralik. Tulevikku vaatavaid väljakutseid on teisigi, nt liigirikkus ja looduse toomine linna, valingvihmade puhverdamine ja immutamine, linna soojussaarte efekti vähendamine, materjalide püsivus, võimaliku varjumiskoha tekitamine keldrikorrusele ja palju muud, mis kõik eeldab keskkonna terviklikku kavandamist ning teadlikke otsuseid KOV ametnike, planeerijate, arhitektide, inseneride ja teiste spetsialistide koostöös. Kokkuvõttes soovitan renoveerida majad ühekorraga ja terviklikult, sest nagu rahvatarkus ütleb – üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Soovitus tervikrenoveerida kehtib ka tänaste suhteliselt kõrgete ehitusmaksumuste juures, kuna renoveerida tuleb varem või hiljem ning ei ole alust arvata, et ehitusmaterjalide, ehitamise tööjõu või energiakandjate hinnad tulevikus oluliselt soodsamaks muutuksid. Artikkel ilmus ERR-i arvamusportaalis.