Roheline ei tähenda alati keskkonnale kasulikku

Roheline ei tähenda alati keskkonnale kasulikku. 17.06.2026. Esitatud küsimused näitavad, et rohepöörde puhul ei piisa headest kavatsustest või populaarsetest märksõnadest. Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor ja „Keskkonnatehnoloogiate ja -strateegiate“ magistriõppekava programmijuht Marina Kritševskaja ütleb otse, et „keskkonnasõbralik“ võibki olla valdkonna üks eksitavamaid väljendeid: „Tehnoloogia suudab keskkonda vähem koormata, suurendada ressursitõhusust või säästlikkust, kuid „keskkonnasõbralik“ kipub viitama täielikule kahjutusele, mis on harva tõsi.“ Miks tekitab sõna „keskkonnasõbralik“ teadlastes ettevaatlikkust? Rohepöördega seotud keeles on viimastel aastatel toimunud muutus. Varem räägiti pigem säästvast arengust, nüüd aga kasutatakse „kestlikkuse“ ja „jätkusuutlikkuse“ mõisteid. Kritševskaja sõnul väljendub selles sõnade vahetuses soov täpsemate terminite järele. Inseneri ja tehnoloogi vaatest on probleem selles, et iga tootmine kasutab ressursse ning mõjutab mingil moel keskkonda. Tootmisega kaasnevad materjalid, energiakulu, transport, jäätmed ja heitmed. „Igasugune tootmine eeldab sihttoodet ja sellega seotud materjale, millest võivad saada kas jäätmed või ressursid. Kui oleme midagi tootnud, oleme kasutanud ressursse ja keskkonna tasakaalu juba mingil moel muutnud,“ selgitab Kritševskaja. Just seetõttu on eksitav kasutada sõna, mis viitab justkui täielikule kahjutusele. Kui „keskkonnasõbralikuga“ ei kaasne täpsustavat teavet, võib see viidata rohepesule. „Paljud ettevõtted ja turundajad on kasutanud kõnealust terminit reklaamiloosungina, ilma et nad oleks lisanud väljendile sisulisi tõestusi.“ Kritševskaja sõnul tajuvad kriitilisemalt mõtlevad inimesed, nagu teadlased, insenerid ja tehnoloogid, selliseid väiteid sageli pinnapealse või eksitavana. Milliseid sõnu peaks kasutama?  Kui eesmärk on kirjeldada tehnoloogia tegelikku mõju, tuleks kasutada täpsemaid mõisteid. „Sõnad või väljendid nagu „ressursitõhus“, „madala keskkonnamõjuga“, „keskkonnahoidlik“ või „ringmajanduse põhimõtteid järgiv“ kõlavad kõik adekvaatsemalt,“ selgitab Kritševskaja. Mainitud väljendid viitavad konkreetsetele omadustele, mida saab mõõta, võrrelda ja vajadusel tõendada. „Tehnoloogia suudab keskkonda vähem koormata, suurendada ressursitõhusust või säästlikkust, kuid „keskkonnasõbralik“ kipub viitama täielikule kahjutusele, mis on harva tõsi.“ Roheline ei tähenda automaatselt paremat Üks levinumaid eksiarvamusi väidab, et kui lahendust nimetatakse roheliseks, on see automaatselt parem. Kritševskaja sõnul sõltub tehnoloogia tegelik mõju peaaegu alati kontekstist ning ainuüksi sildi või turundusliku kuvandi põhjal pole võimalik hinnangut anda. Tema sõnul kaldutakse eeldama, et rohelised tehnoloogiad ei avalda keskkonnale negatiivset mõju, kuigi tegelikkus on märksa keerulisem. „Tegelikult kaasnevad keskkonnamõjud ka taastuvenergia-alaste süsteemide, elektrisõidukite ja biopõhiste plastide tootmise, kasutamise ja kõrvaldamisega,“ selgitab Kritševskaja. Keskkonnasõbraliku kuvandiga tehnoloogia võib sõltuda toorainest, mille kaevandamine koormab loodust või tekitab ühiskondlikke pingeid. „Liitiumi kaevandamine akude tootmiseks põhjustab märkimisväärseid keskkondlikke ja sotsiaalseid probleeme,“ toob Kritševskaja esile. See ei tähenda, et rohetehnoloogiad oleksid halvad või neist tuleks loobuda. Pigem peaksime hindama lahendusi ausalt ja terviklikult, sh arvestama kogu nende elutsüklit – alates tooraine hankimisest ja lõpetades jäätmekäitlusega. Kritševskaja sõnul tasub panna tähele sedagi, et mõned kestlikud lahendused nõuavad alguses suuremat investeeringut, kuid võivad end ajas ära tasuda: „Näiteks energiatõhusad hooned, päikesepaneelid ja elektrisõidukid vähendavad aja jooksul oma energia- ja kütusekulu.“ Tema meelest ei peaks me keskenduma mitte niivõrd küsimusele, kas miski on lihtsalt roheline või mitte, kuivõrd hindama tehnoloogia tegelikku mõju keskkonnale, majandusele ja ühiskonnale. Ringlussevõtt ei ole imerohi Kritševskaja sõnul on levinud usk, et ringlussevõtt lahendab jäätmeprobleemi. Tegelikkus on märksa keerulisem: „Kuigi ringlussevõtt aitab vähendada jäätmeid, pole kahjuks tegu universaalse lahendusega.“ Lisaks muutub paljude materjalide kvaliteet korduva ümbertöötlemise käigus madalamaks. „Vale sorteerimine võib põhjustada saastumist. Lisaks vajab ringlussevõtt ise energiat, vett, logistikat ja töötlemist,“ selgitab Kritševskaja. Seetõttu ei saa ringlussevõttu pidada jäätmeprobleemi lõplikuks lahenduseks. Ennekõike tuleks keskenduda jäätmetekke vähendamisele, korduskasutusele ja toodete pikemale elueale. „Tegelikult kaasnevad keskkonnamõjud ka taastuvenergia-alaste süsteemide, elektrisõidukite ja biopõhiste plastide tootmise, kasutamise ja kõrvaldamisega.“ Kestlikkus ei hõlma ainult loodust Kritševskaja sõnul toetub kestlikkus kolmele sambale: keskkonnale, majandusele ja ühiskonnale: „Mõni projekt või tehnoloogia võib küll järgida ringmajanduse põhimõtteid, kuid olla sellegipoolest majanduslikult ebapraktiline või sotsiaalselt ebaõiglane. Tõeline kestlikkus tähendab kolme samba vahelist tasakaalu.“ Tehnoloogia võib olla keskkondlikus plaanis tugev, kuid samas sedavõrd kallis, et inimesed või ettevõtted ei jaksa seda kasutada. Samuti võib see toetuda ebaõiglaseid töötingimusi sisaldavale tarneahelale. Kuidas hinnata, mis on parem? Professor ütleb, et otsuseid ei saa langetada emotsiooni, trendi ega reklaamlause põhjal. Vaja läheb andmeid. „Parim viis järelduste tegemiseks on toetuda andmetele.“ Tema sõnul tuleks viia toodete ja tehnoloogiate võrdlemine „parema-halvema“ kategooriast „rohkema-vähema“ kategooriasse. Selleks kasutatakse teaduses standardiseeritud hindamismeetodeid: keskkonnajalajälge, süsinikujalajälge, olelusringi hindamist ning rohelise keemia meetrikaid. Olelusringi hindamine (LCA) tähendab, et toodet hinnatakse kogu tema teekonna ulatuses, alates tooraine hankimisest ja tootmisest ning lõpetades kasutuse ja jäätmekäitlusega. Taolised tööriistad aitavad eristada sisulist innovatsiooni rohepesust. Reovees on ravimijäägid, PFAS ja mikroplast Keskkonnatehnoloogiate üks olulisemaid suundi puudutab vee puhastamist. Kritševskaja sõnul suudavad kaasaegsed seadmed tuvastada mikrosaasteaineid, mida varem ei nähtud või ei mõõdetud. „Veekogudesse juhitav vesi ja atmosfääri paisatav õhk peavad olema üha puhtamad. Kaasaegsed analüütilised seadmed võimaldavad tuvastada mikrosaasteaineid, mida rei tohiks vees esineda.“ Mikrosaasteainete hulka kuuluvad ravimijäägid, PFAS-ühendid ehk niinimetatud igavesed kemikaalid ning mikroplast. „Nende eemaldamiseks on vaja rakendada uusi tehnoloogiaid, mis peaksid olema võimalikult kulutõhusad,“ selgitab Kritševskaja. See eeldab uusi filtreerimissüsteeme, keemilisi ja bioloogilisi puhastuslahendusi ning nutikamat reoveekäitlust. „Mõni projekt või tehnoloogia võib küll järgida ringmajanduse põhimõtteid, kuid olla sellegipoolest majanduslikult ebapraktiline või sotsiaalselt ebaõiglane. Tõeline kestlikkus tähendab kolme samba vahelist tasakaalu.“ Tööstuse suur dilemma: investeerida või maksta trahvi Keskkonnanõuded muutuvad üha rangemaks ja ettevõtted peavad otsustama, kuidas nendega kohaneda. Kritševskaja juhib tähelepanu probleemile, mis võib tekkida liiga kallite puhastustehnoloogiate puhul. „Võib ilmneda olukord, kui ettevõttel on odavam maksta trahve, kui investeerida näiteks õhu puhastamisse,“ toonitab ta. Seetõttu on oluline kujundada välja süsteem, mille raames on keskkonnahoidlik käitumine ühtlasi majanduslikult mõistlik. Samas tuleb mõista, et paljud keskkonnatehnoloogiad ei too ettevõttele otsest kasumit. „Need tehnoloogiad ei ole suunatud otseselt tootmisele, vaid need täidavad peamiselt sotsiaalseid ja keskkonnakaitselisi funktsioone.“ Kas tehnoloogia suudab maailma päästa? Kritševskaja vastus sellele küsimusele on eitav. Vajalik on muuta ka tarbimis- ja tootmisharjumusi: „Jätkusuutlik tarbimine on kõigi ühine vastutus.“ Tema sõnul aitab liikuda kestlikuma tuleviku suunas põhimõte reduce, reuse ja recycle (vähenda, taaskasuta ja võta ringlusse). „Jätkusuutlik mudel toetub hoiakule, et vähem on rohkem,“ selgitab ta. Samuti ei tasu unustada, et muutev mõju ei teki ainult suurtest reformidest. „Maailma suudavad muuta ka n-ö väikesed inimesed, kes viivad väikestes kohtades ellu väikeseid asju.“ „Maailma suudavad muuta ka n-ö väikesed inimesed, kes viivad väikestes kohtades ellu väikeseid asju.“ Eesti vajab uusi keskkonnainsenere ja strateege Keskkonnanõuete karmistumine eeldab üha rohkem spetsialiste, kes mõistavad korraga tehnoloogiat, seadusandlust ja juhtimist. TalTechi magistriõppekava „Keskkonnatehnoloogiad ja -strateegiad“ keskendub just selle küsimuse lahendamisele. „Vajatakse spetsialiste, kes tunnevad Euroopa Liidu direktiive ja keskkonnapoliitikat, kuid kellel on ka keskkonnaalane tehnikaharidus, mistõttu mõistavad nad tehnoloogilisi protsesse ja seadmeid,“ räägib Kritševskaja. See tähendab tööturgu inimestele, kes suudavad lahendada aktuaalseid küsimusi: kuidas puhastada vett, vähendada jäätmeid, hinnata tehnoloogiate mõju ja aidata ettevõtetel kestlikult toimida. Kuidas mõista „keskkonnasõbralikku“? Kritševskaja sõnastab vastuse järgnevalt: „Tegu on tehnoloogiaga, mille puhul on tootmis- ja keskkonnatehnoloogid, insenerid ning logistikud võtnud arvesse toote kogu elutsükli.“ See tähendab, et vähendatakse ressursside kasutust ning mõeldakse jäätmetele, transpordile, kasutusajale ja toote elutsükli lõpule. Kritševskaja nendib, et sedavõrd läbiv vaade toob ettevõtete jaoks kaasa sageli väga praktilisi samme: „Tuleb kujundada ümber tootmisprotsessid, soetada uusi tehnoloogiaid, kasutada vähem ohtlikke tooraineid ning kasutada vajadusel sõltumatut tõendamist. Lisaks tuleb tõendada reguleerivatele asutustele, et toode on tõepoolest „keskkonnasõbralik“, mis annab võimaluse saada kätte vastav sertifikaat ja märgistus.“ Seega ei sünni roheline lahendus mitte reklaamiosakonnas, vaid laboris, tootmises, andmeanalüüsis ja inseneride töös. „Tuleb kujundada ümber tootmisprotsessid, soetada uusi tehnoloogiaid, kasutada vähem ohtlikke tooraineid ning kasutada vajadusel sõltumatut tõendamist.“ Artikkel ilmus esmakordselt Delfi Geeniuse portaalis.