Riina Aav: keemiatööstus ei ole probleem, vaid osa lahendusest

Riina Aav: keemiatööstus ei ole probleem, vaid osa lahendusest. 07.04.2026. Aava sõnul sündis ringmajanduslik mõtteviis vastusena raiskavale tootmisloogikale, mille eesmärk oli toota kiiresti, müüa palju ja vahetada tooted välja niipea, kui nende eluiga lõpeb: „Ühel hetkel jõudis kohale, et see pole jätkusuutlik. Hakati otsima viise, kuidas muuta toodete eluiga pikemaks, kuidas vältida jääkide mahakandmist ja kuidas olemasolevat ressurssi uuesti kasutusele võtta.” Siin tulebki mängu keemia. „Kui mõelda ressursi olemusele, siis väga sageli on see orgaaniline või anorgaaniline materjal, mille muundamiseks läheb vaja keemilisi protsesse. Ilma keemilise tehnoloogiata ei saa samu ressursse suures plaanis uuesti kasutusse võtta.” Tarneahelad, geopoliitika ja uus mõtteviis Aava sõnul ei tähenda ringmajandus sugugi mitte ainult seda, et jäätmetest tehakse uus toode. Veelgi olulisem on, et süsteemi sattunud ressurss püsiks võimalikult kaua kasutuses. „Eesmärk pole mitte see, et võimalikult palju materjali liiguks ringiga tagasi, vaid et see, mis süsteemi sisse tuleb, püsiks seal võimalikult kaua ja muutuks jäätmeks nii hilja kui võimalik.” Just püsivuses näeb Aav ringmajanduse laiemat mõtet: küsimus pole mitte ainult jäätmete ümbertöötlemises, vaid vajaduses vältida olukordi, milles väärtuslik materjal liiga kiiresti jäägiks muutub. Tema hinnangul mõistetakse ringmajandust Eestis sageli liiga kitsalt. Lihtsustatud kujutlus leiab, et kui plastpudelist ei saa uut plastpudelit, polegi justkui tegemist ringmajandusega. Tegelikult võib olla palju mõistlikum ja ohutum kasutada sama materjali järgmises elutsüklis mõnel muul otstarbel. „Kasutatud joogipudelist pole mõttekas valmistada uut joogipudelit, sest materjal võib hakata eraldama soovimatuid aineid. Aga samas võib olla täiesti mõistlik teha sellest ehitusmaterjal, näiteks terrassilaud.” Ringmajanduse uus tõus on Aava sõnul tugevalt seotud geopoliitiliste muutustega. Aastakümneid toetus maailm loogikale, mille kohaselt kaevandati ressursse ühes kohas, töödeldi teises kohas ning kõrgema lisandväärtusega tooted valmisid hoopis kolmandas. Nüüd on aga tulnud ilmsiks selle mudeli tegelik haprus. „Kui tarneahelad katkevad, tekib väga praktiline küsimus: mida me saame võtta ette meie piirkonnas juba eksisteerivate ressurssidega? Selle küsimuse mõjul langebki järjest suurem tähelepanu teisestele ressurssidele – juba kasutatud materjalidele, mida saaks keemiliselt uuesti väärindada.” Hea näitena tõi Aav esile haruldased muldmetallid ja magnetmaterjalid. Neid leidub juba tuulikutes, elektroonikas ja teistes kõrgtehnoloogilistes toodetes. Küsimus ei ole enam ainult selles, kust uut maaki kaevandada, vaid ka selles, kuidas olemasolevaid materjale tagasi ringlusse tuua. „Keemiatööstuse roll on suunduda üha enam primaarsetelt ressurssidelt regioonis juba olemasolevatele ressurssidele.” „Kasutatud joogipudelist pole mõttekas valmistada uut joogipudelit, sest materjal võib hakata eraldama soovimatuid aineid. Aga samas võib olla täiesti mõistlik teha sellest ehitusmaterjal, näiteks terrassilaud.” Teadus, mis peab jõudma laborist välja Riina Aava enda teadustöö juured on orgaanilises keemias. Ta töötab välja retseptormolekule ja nende valmistamismeetodeid. Ringmajanduse küsimustega seob teda veendumus, et just baasuurimises sündivate uute keemiatehnoloogiate abil saab rakendada seni kasutamata ressursse kestlikkes praktilistes lahendustes. Aav juhib Eesti ringmajanduse teadustippkeskust SOURCES, kuhu kuuluvad TalTechi, Tartu Ülikooli ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlased. TalTechis tegutseb ringmajanduse tuumiklabor, mille eesmärk on aidata suunata teadmisi ettevõtjate, ministeeriumide ametnike ja teiste otsustajateni. „Ülikooli põhiroll on tuua uut teadmist. Meie roll on luua keemiapõhist teadmist, mis aitab töötada välja ringmajanduslikke tehnoloogiaid. Tuumiklabor aitab siduda seda teadmist paremini ettevõtete ja avaliku sektoriga.” Aava sõnul pole ringmajandus aga pelgalt tehnoloogiline küsimus. Selleks et lahendused päriselt toimiksid, on vaja eri valdkondade vahelist koostööd –  et keemikud, geoloogid, majandusteadlasd, juhtimisteadlased ja ettevõtjad saaksid vahetada ja vahendada oma teadmisi. Ringmajanduse jaoks ongi ülimalt oluline erinevate valdkondade teadmisi kokku tuua. Küsimusele, miks uued lahendused nii aeglaselt praktikasse jõuavad, vastab Aav konkreetselt: uued tehnoloogiad on kallid ja riskantsed. „Kõige suurem takistus on mu meelest madal innovatsiooniga seotud riskitaluvus. Ettevõtted hoiavad kinni juba toimivast liinist ega julge võtta suurt riski. Investorid omakorda ei tule kaasa enne, kui tehnoloogia toimivus on piisavalt tõestatud.” Tema hinnangul süvendab probleemi kallis energia. Uute lahenduste väljatöötamine on energiamahukas ning kui ettevõtetel pole puhverressurssi, jäävad julged sammud astumata. Seejuures ei saa panna kogu vastutust ainuüksi ettevõtjate õlule. Aava arvates peaksid riik, teadusrahastus ja riskikapital asuma suurema riskiga tehnoloogilisi katsetusi senisest rohkem toetama. Muidu jäävadki mitmed vajalikud lahendused poolele teele. „Ilma keemilise tehnoloogiata ei saa samu ressursse suures plaanis uuesti kasutusse võtta.” Keemia halb maine Aav möönab, et keemiatööstusel on avalikkuses halb maine ning see pole tekkinud päris põhjendamatult. Inimesed teavad, et tööstus on põhjustanud reostust ja terviseprobleeme. Samas jääb arutelu liiga sageli pooleli just seal, kust peaks hakkama vastama järgmisele olulisele küsimusele: kuidas neid probleeme lahendada? „Kui ravimijäägid või muud kahjulikud ühendid jõuavad keskkonda, tuleb kohe küsida, kuidas neid kahjutuks teha. Vastus on: ainult uue keemilise tehnoloogiaga. See ongi põhjus, miks mu meelest pole keemiatööstus mitte ainult probleem, vaid ka lahendus.” Tal on selle kohta isiklik kogemus Kohtla-Järvelt, kuna sealse keemiatööstuse hääbumine mõjutas otseselt kogu piirkonna heaolu. „Majandus ja looduskaitse peavad käima käsikäes. Kui ühiskond on vaene, ei jaksa ta oma ümbrust korrastada.” Ringmajanduse, keemiatööstuse ja innovatsiooni tulevik sõltub Aava sõnul ennekõike siiski inimestest. Ja suurima probleemi leiab tema meelest üldhariduslikust taustast. „Inseneri- ja loodusteaduste valdkonnas on vastuvõtt vähenenud ning see on ohumärk. Peamine küsimus pole mitte ainult reaal- ja loodusteaduste populaarsuses, vaid eeloskustes. Kui loogiline mõtlemine, matemaatiline baas ja keemia algteadmised jäävad nõrgaks, võetakse noortelt juba väga vara võimalus tehnikaülikooli tulla.” Tema hinnangul tuleb heita kriitiline pilk põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadesse. Ülikooli jõudnud noored on enamasti juba motiveeritud, ent selliseid noori võiks keemia vallas olla rohkem, kuna säravaid mõtteid läheb vaja nii uute tehnoloogiate loomisel kui ka ettevõtluses. „Majandus ja looduskaitse peavad käima käsikäes. Kui ühiskond on vaene, ei jaksa ta ka oma ümbrust korrastada.” Eesti võimalus Tulevikku vaadates näeb Aav põhjust ettevaatlikuks optimismiks. Positiivseid näiteid võib juba leida – olgu selleks Eestisse rajatud haruldaste muldmetallide ja magnetmaterjalide tootmisega seotud uus tehas, Chemi-Pharmi kiire ja paindlik reageerimine koroonapandeemiale desinfitseerimis- ja puhastusvahendite tootmise suurendamisega või puidu väärindamisega tegelevad innovaatilised ettevõtted. Tema hinnangul vajab Eesti hädasti ettevõtteid, mis suudavad kasvada välja algsest iduettevõtlusfaasist, maksta oma tootest inimestele palka ning liikuda järgmisele tasemele. Just selliste ettevõtete toel leiab aset ringmajanduslik muutus, mis ei jää ainult laborisse või strateegiadokumentidesse, vaid jõuab välja tootmisse ja turule. Selliseks muutuseks läheb aga vaja nii kvalifitseeritud tööjõudu, teadus- ja arendustuge kui ka rohkem julgust. „Me vajame samaaegselt nii kohalikku järelkasvu kui ka rahvusvahelisi talente. Aga kõige rohkem on vaja keskkonda, milles ei kardeta innovatsiooni. Kui me suudame sellist keskkonda luua, hoida ja tugevdada, ootab Eesti keemiatööstust ja ringmajandust väga hea tulevik.” „Me vajame samaaegselt nii kohalikku järelkasvu kui ka rahvusvahelisi talente. Aga kõige rohkem on vaja keskkonda, milles ei kardeta innovatsiooni.” Ringmajanduse aastakonverents 2026 Ringmajanduse aastakonverents „Tootmine, ressursid ja loodushoid” toimub 8. aprillil 2026 TalTechis aadressil Ehitajate tee 5. Konverents toob kokku tööstuse, teaduse ja avaliku sektori esindajad, kes hakkavad arutama, kuidas ühendada tõhusat tootmist, ringmajandust ja vastutustundlikku loodushoidu. Päevateemad hõlmavad puidutööstust ja metsandust, keemiatööstuse loodushoidu, kaitsetööstuse ja ringmajanduse seoseid ning tõhusa tootmise võimalusi. Konverents toimub eesti keeles, osalemine on tasuta ja eelregistreerimisega ning veebiülekannet ei toimu. Riina Aav juhib konverentsil paneeli „Keemiatööstus kui osa lahendusest”, milles arutletakse, kuidas liikuda keskkonnariskidest teadlikuna kestlike, innovaatiliste ja ringmajandusel põhinevate lahendusteni. Paneelis osalevad Heiti Hääl, Indrek Aarna, Margus Eek ja Margus Kört.