Rein Munter: hakakem mõtlema reovee taaskasutusele

Rein Munter: hakakem mõtlema reovee taaskasutusele. 16.04.2024. Vesi on elu ja kui seda vett vähemaks jääb, läheb elu raskemaks. Teaduslikumas keeles võib sama mõtet väljendada veestressi indeksi SI taastuva veevaru protsendi kaudu. Kui SI on alla 10%, siis reovee taaskasutamisele ei mõelda. Nii on see olnud näiteks meil ja meie naabritel Soomes, Lätis, Leedus, aga ka kaugemal – Austrias, Ungaris ja Rumeenias. Elanike arvu kasvu ja ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu kipub SI tõusma ja see sunnib midagi ette võtma. Reovee taaskasutajate arv kasvab Poola, Kreeka, Portugal ja Türgi, kus SI on kuni 20%, on hakanud reovett juba piiratud ulatuses taaskasutama. Küprosel, Maltal, Iisraelis, Kanaari saartel, kus SI ületab juba 40%, on olukord läinud päris karmiks ning reovett taaskasutatakse peaaegu täies ulatuses. Kui minna nüüd korraks tagasi ajalukku, peame tõdema, et midagi päris uut selles kõiges pole, sest reovett on erineval viisil taaskasutatud juba tuhandeid aastaid. Iidse Mesopotaamia aladel elanud sumereid (ca 4000 eKr) võib pidada irrigatsiooni pioneerideks, kes rajasid oskuslikult põllumaale niisutuskanaleid. Nende oskusi kasutasid ilmselt hiljem ära vanad kreeklased (ca 1000 eKr – 330 pKr), kes taaskasutasid reovett põllumajanduses niisutusveena. Sedasama tehti ka Vanas Roomas (ca 100 eKr – 330 pKr). Reovee taaskasutamine – meie kanalisatsioonisüsteemide vee ringlussevõtt nii tehnoloogiliseks ka kui joogiveeks – võib meis täna esile kutsuda nn “ökk”-efekti, sest mõte “tualetist kraani” (ingl Toilet to Tap) on eemaletõukav ja vastik. Samas ei pea alustama otsesest taaskasutusest, ehkki on riike ja linnu, kus tõeliselt suure janu ja põua korral ollakse sunnitud leppima ka sellega. Näiteks Namiibias (Lõuna-Aafrikas) on reovesi taaskasutusel juba 1968. aastast, USA-s, Texase osariigi linnades nagu Big Springs ja Wichita Falls alates 2014. ning El Pasos 2024. aastast. Praeguseks on selgunud, et selle meetodi riskiks on veepuhastuse tehnoloogilistest protsessidest tulenev vee ebapiisav ohutus inimese tervisele. Ärge kartke, reovett saab kasutada ka muul otstarbel Inimestele on palju vastuvõetavam reovee kaudne taaskasutus, mis tähendab seda, et klassikalise reoveetöötluse kolm astet läbinud ja seejärel täiendavalt puhastatud reovesi suunatakse kõigepealt vahepuhvrisse (pinnaveekogusse või põhjavette) ning sealt väljapumbatud vesi läbib enne kraani jõudmist veel  tavalise joogiveejaama tehnoloogilise tsükli. Seda teed on mindud USA-s (Californias, Arizonas, Colorados, Floridas, Virginias), Singapuris, Austraalias jm. Nendes riikides ei ole reovee kaudse taaskasutuse kahjulikust tervisemõjust seni teada antud. 26. juunil 2020 jõustus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu regulatsioon 2020/741 vee taaskasutuse minimaalsete nõuete kohta ning selle sätteid kohaldatakse EL liikmesriikides alates 26. juunist 2023. Seejuures on liikmesriikidel õigus otsustada, et mõne pinnaveekogu puhul ei saa vee taaskasutust kohaldada. Reovee kaudse taaskasutuse uute projektide hulka Euroopas kuuluvad näiteks Wulpeni asula Belgias, mis suunab 8640 m3/d puhastatud reovett põhjavette ning Essexi maakond Inglismaal, kus 47730 m3/d puhastatud reovett pumbatakse jõkke. Londonis pärineb ca 20-25% joogiveest Thamesi jõe kaudu retsirkuleeritud reoveest ning seda protsenti plaanitakse tõsta. Peaksime hakkama vaatama reoveele mitte kui tüütule jäätmele, vaid kui kasulikule toorainele. Viimaste uuringute järgi saab reoveest toota ka elektrit ning vesinikku. Riske ei tohi siiski unustada Vaadates optimismiga reovee taaskasutust kui inimkonda eesootava veekriisi õnnelikku lahendust, ei tohi siiski  unustada sellega kaasnevaid ohtusid ja riske. Peamiseks mureks on ebapiisavalt puhastatud reovesi, mille kasutamine võib tuua kaasa patogeensete mikroorganismide põhjustatud nakkushaiguste leviku. See puudutab eriti arengumaid, kus sellist vett kasutatakse laialdaselt. Lisaks tuleks arvestada, et kolmes astmes puhastatud reovesi sisaldab peale mikroorganismide veel  erinevaid keemilisi lisandeid (ravimijäägid, hormoonid, pestitsiidid, detergendid, püsivad orgaanilised saasteained jt), mis asetavad meid raske valiku ette, millist järelpuhastusskeemi valida. Siia ongi “koer maetud”, nagu tavatsetakse öelda. Milline on üldse meie tehnoloogiline võimekus selles osas? Potentsiaali olemasolu kinnitavad reovee taaskasutusjaamad Namiibias ja USA-s Texases, kus kasutatakse mitmekordset osoonimist, mitmekihilist filtrimist, aktiivsöe adsorptsiooni, süvaoksüdatsiooni ning membraanprotsesse. Kõige nõrgemaks kohaks on seal seni olnud puhastatud reovee korralik järeldesinfitseerimine, mille puhul on kasutatud nii klassikalist kloorimist kui ka UV-kiirgust ja selle kombinatsiooni klooriga (UV/HClO). Värske, 2024. aasta uurimuse järgi on parim variant UV/ClO2, mis välistab kuni tarbija kraanini igasuguse mikroorganismide taaskasvu. Mida peaks veel tegema, et tagada taaskasutusse võetud reovee ohutus nii inimese tervisele kui ka keskkonnale?  Senised reovee ringlussevõtu ja taaskasutuse juhised on traditsiooniliselt ja eranditult põhinenud ainult bakterite indikaatorite määramisel. Samal ajal on tõestatud, et: (a) bakterinäitajad ei iseloomusta viirusi, (b) parasiitide esinemist ei analüüsita, (c) pole teada kõigi patogeenide käitumine ringlusse võetud vee jaotussüsteemides, (d) peremeesorganismi ja patogeeni kokkupuudet ei ole arvestatud ning (e) üldse ei ole hinnatud keemilist  ohtu (Water Supply (2003) 3 (4):301-309. https://doi.org/10.2166/ws.2003.0076). Neli olulist nõuet tulevikuks Järelikult peavad reovee ringlussevõtu ja taaskasutamise seaduste, reeglite ja määruste edasised arendused hõlmama: (a) ringlusse võetud vee ja keskkonna üksikasjalikumat bioloogilist ja keemilist analüüsi, (b) ringlusse võetud vee keskkonnamõju määramise vahendite väljatöötamist,  c) peremeesorganismi ja patogeeni kokkupuuteid vähendavate vahendite loomist ning d) riskihindamise ja -juhtimise mehhanisme.