Rain Ottis: kui tahad rahu, arenda võimekust

Rain Ottis: kui tahad rahu, arenda võimekust. 29.09.2025. Trialoog avaldab veidi toimetatud kujul Rain Ottise kõne TalTechi 107. aastapäevale pühendatud akadeemilisel aktusel 17. septembril 2025. Mul on hea meel, et saame taas üheskoos oma ülikooli aastapäeva tähistada. Kiirete ja põhjapanevate muutuste ajastul on sellised traditsioonid eriti olulised, kuna need aitavad meil meeles hoida, kust me tuleme ja kuhu oleme teel. Mis on tõeliselt oluline ja mis mööduv. Mis on meie roll ühiskonnas nii ülikoolina kui ka isiklikul tasandil. Viimased aastad ei ole olnud kergete killast. Ehk mäletate veel neid aegu, kui maailm sulgus kodukontorisse ning pidime üleöö ümber mõtestama kogu oma õppetöö? Vaevalt olime sellega ühele poole saanud, kui Venemaa eskaleeris oma kaheksa aastat vindunud vaenutegevuse täiemahuliseks sõjaks Ukraina vastu. See sõda kestab tänaseni ning selle vari ulatub igapäevaselt ka meieni. Lisaks käib globaalsel tasandil positsioonide ümbermängimine, mis sunnib meid pidevalt ümber hindama oma julgeolekukeskkonda ning sellega toime tulemiseks vajalikke ressursse. Inimkond on polariseerunud ja me kipume vahest ennast defineerima pigem kõiksugu asjade vastaste, mitte mingi mõtteviisi pooldajatena. See on väsitav ja demoraliseeriv ja vihaleajav ja … Hingame korraks. Kui järele mõelda, siis tegelikult on ju Eestis väga hea elada. Jah, meie rahvussport on ilma üle virisemine. +6 °C ja vihm – see ilmateade võib vabalt kehtida nii detsembris kui juunis. Kuid meil pole suuri maavärinaid, tsunamisid, tornaadosid, haisid ega krokodille. Meil on hoopis suhteliselt palju puhast loodust, värsket vett ja õhku. Meil on oma riik, mis on väike, aga tubli. Oleme maailma tippliigas mitmete oluliste vabaduste poolest, korruptsioonitase on maailma mõistes madal, meil on palju sõpru ja liitlasi. Kaks olulist probleemi – sääsed ja vägivaldne asotsiaalne naabrimees Ausalt öelda on meil siin vaid kaks olulist probleemi – sääsed ja vägivaldne asotsiaalne naabrimees. Jäägu sääsed teiseks korraks, kuid naabrimehest tuleb natuke rääkida, sest tal ei ole vist plaanis ära kolida ega oma käitumist parandada. Kahjuks on meie naabril pikk ajalugu nii oma koduste kui naabrite vastu jõu kasutamisega. Lähiajaloost võib meenutada vallutussõdasid Tšetšeenia, Gruusia ja Ukraina vastu. Kui natuke kaugemal ajaloos tuhnida, siis leiab neid näiteid küllaga veel. Ka meie oleme seda kogenud. Ta ise väidab, et pole kunagi ühtegi kaklust alustanud, kuid millegipärast mäletavad tema naabrid tihtipeale teisiti. Seetõttu ei maksa tema sõna ega allkiri täna midagi – vähemalt mitte Venemaal ja selle naabruses. Eesti Vabadussõja lõpus sõlmitud Tartu rahulepingut rikuti 1924. aastal relvastatud riigipöördekatsega ning hiljem II maailmasõja käigus Eesti annekteerimisega. Ka Ukraina vastases sõjas ei hooli Venemaa karvavõrdki endale võetud kohustustest ega rahvusvahelisest õigusest, rikkudes erinevaid enda allkirjastatud kokkuleppeid alates ÜRO hartast kuni Budapesti memorandumini. Eesti-suguse väikeriigi jaoks oli meie riigi säilimine vabadussõjas otsustav ja ajalooline võit, sest meie jaoks oli tegemist eksistentsiaal­se võitlusega. Naabrimehele oli see kaotus, kuna ta ei saanud meid oma tahtele allutada. See on ka põhjus, miks ma arvan, et Venemaa on sisuliselt juba ammu kaotanud sõja Ukraina vastu. Ukrainlased ei näe mingit ühisosa vene maailmaga ja nad teavad, mille eest ja mille vastu nad võitlevad. Lisaks strateegilisele kaotusele Ukraina vastu on naabrimehel õnnestunud veenda pikalt neutraalsust hoidnud Soomet ja Rootsit NATO-sse astuma ning tervet allianssi kaitsekulusid tõstma. Selle tulemusel muutus naabrivalve meie regioonis oluliselt tugevamaks. Mida me võiksime sellest jutust järeldada oma julgeoleku suhtes? Esiteks, meil on jätkuvalt probleem vägivaldse naabrimehega. Jah, ta on praegu hõivatud, kuid see olukord võib muutuda üpris kiiresti. Teiseks, me peame saavutama olukorra, kus meie julgeolek ei sõltu naabrimehe lubadustest ega tujust, vaid meie ja liitlaste võimest teda heidutada või ohjeldada. Siinkohal tasub meenutada, et Eesti julgeoleku vundamendikivideks on iseseisev kaitsevõime ning liitlassuhted. Vabadussõjas tõi see lähenemine meile edu. Teise maailmasõja keerisesse läksime neutraalse riigina ning tulemuseks oli pool sajandit kestnud okupatsioon. Me õppisime sellest kogemusest ning tänaseks oleme juba 21 aastat Euroopa Liidu ja NATO liige. Oleme üle kolmekümne aasta oma riigikaitset arendanud ning jätkame seda nii hästi kui oskame. Eesti julgeoleku vundamendikivideks on iseseisev kaitsevõime ning liitlassuhted. TalTechi panus Eesti julgeoleku hüvanguks Kuidas see kõik ülikooliga seotud on? Ma julgen väita, et mitmel erineval moel – nii otseselt kui ka kaudselt. Tuletagem meelde, et meie kaitsevägi on reservvägi. See tähendab, et vajadusel tuleb oma pere, kodu ja eluviisi kaitseks relv kätte võtta ka meil – TalTechi tudengitel, õppejõududel ja vilistlastel. Meil pole palgaarmeed, kus riigikaitse on mingite anonüümsete „nende“ töö ja mure. Ei – me kõik teame mõnda reservisti, ajateenijat või vabatahtlikku kaitseliitlast. Ka siin saalis on neid palju. Kuid see ei tähenda, et TalTechi ülesanne on in corpore rindele minekuks valmistuda. Sõjaline väljaõpe on siiski kaitseväe ja kaitseliidu ülesanne ning meie seas on palju neid, kellel ei ole teenistuskohustust. Küll aga on ülikooli võimuses toetada neid, kes meie riigikaitsesse otse panustavad. Näiteks kevadiste suurõppuste ajal potsatab meie õppejõudude postkasti kiri, mis kutsub üles paindlikkusele, kui tudeng on eksamite ajal kutsutud oma kohust täitma. Loodan, et kõik õppejõud siin on seda üleskutset ka arvesse võtnud. TalTechi teadlased on andnud ja annavad jätkuvalt oma panuse Eesti julgeoleku hüvanguks läbi teadus- ja arendusprojektide, tehes koostööd nii meie riigikaitse- ja sisejulgeolekusektori asutustega kui ka laiemalt Euroopa ja NATO suunal. Lisaks toetame rakendusuuringutega kohalikke kaitsevaldkonna ettevõtteid. Ma arvan, et kohalike probleemide lahendamisel on TalTech peaaegu asendamatu, kuna Eesti riigiasutus või siin alustav ettevõte ei lähe reeglina laia maailma endale teaduspartnerit otsima. Neil on arenguhüppeks abi vaja ja meie kõigi huvides on neid aidata. Viimastel aastatel on kaitsevaldkonna investeeringud märkimisväärselt tõusnud, mis tähendab muu hulgas paremaid võimalusi ka ülikoolile. Vastavalt Tallinna Tehnikaülikooli seadusele on meie eesmärk „panustada ühiskonna jätkusuutlikku arengusse ning rahva heaolu kasvu” ning me kujundame „üliõpilastest vastutustundlikke ja algatusvõimelisi kodanikke“. Just siit koorub välja see peamine roll, mida meie ülikool Eesti julgeoleku tugevdamises kannab. Meie ülesanne on aidata ehitada ühiskonda, mida me peame väärtuslikuks ja oleme seetõttu valmis vajadusel kaitsma. See tähendab ühiskonda, kus on tagatud inimeste põhiseaduslikud õigused ja võimalus olla oma saatuse sepp. Rahva heaolu kasvuks on vaja võimalikult palju ettevõtlikke haritud inimesi, kes looksid uusi lahendusi meie ees olevatele probleemidele. Meie ülesanne on aidata ehitada ühiskonda, mida me peame väärtuslikuks ja oleme seetõttu valmis vajadusel kaitsma. Rolli  uute tehnoloogiliste šokkide pehmendamisel Meie ülikooli fookus on teatavasti tehnoloogia. See on valdkond, mis on läbi aegade kaasa toonud olulisi muutusi ka ühiskonnas. Trükipress, aurumasin, sisepõlemismootor, elektriajam, arvuti, internet – me ei kujuta elu ilma nendeta hästi ette. Seejuures tuleb teadvustada, et paljud tehnoloogiad on nn kahese kasutusega. Auruvedurid muutsid võimalikuks suurte armeede logistilise toetuse. Sisepõlemismootor võeti peagi kasutusele nii sõjalennukites kui soomusmasinates. Elektronarvutit arendati esmalt vastase koodide murdmiseks. Kas oleks olnud parem, kui need tehnoloogiad oleksid jäänud välja töötamata? Siis oleks jäänud ära ka pretsedenditu areng inimkonna elatustasemes, mida oleme viimastel sajanditel näinud. Ka täna on teadlaste ja inseneride laual mitmed tehnoloogiad, mille mõju me ei oska praegu hästi hinnata, kuid mis võivad tuua järgmise tehnoloogilise hüppe meie ühiskonnas. Robootika areng on hetkel kõige märgatavam just lahinguväljal, kuid selle taustal tõstab pead võimalus, et paljud tänased füüsilised töövood ei vaja loetud aastate pärast enam olulisel määral inimtööjõudu. Tehisintellekti edusammude puhul näeme sarnast ohtu paljudele valgekraedele ja võib-olla isegi loovtöötajatele. Inimese ja arvuti liides – mis on pool sajandit olnud kinni monitori ja klaviatuuri paradigmas – teeb edusamme arvuti ja aju otseühenduse suunas, mis omakorda tõstab päevakorda inimese tehnoloogilise võimestamise. Bio-, nano- ja kvanttehnoloogiad kompavad samuti uusi piire. Kui kasvõi ükski mainitud tehnoloogiatest saavutab olulise läbimurde, on meie ülesanne aidata ühiskonnal toime tulla nende muutuste mõistmisel ja rahva heaolu kasvuks rakendamisel. Sest kui meie seda ei tee, kes siis veel? Me peame teadvustama oma rolli nii teada-tuntud julgeolekumurede lahendamisel kui ka uute tehnoloogiliste šokkide pehmendamisel. Päeva lõpuks oleme me kõik siin väikses Eestis – maailma kõige ägedamas riigis –, mis vajab meie hoolt ja kaitset. Me vajame nutikaid ja pealehakkamisega tudengeid. Me vajame teadlasi ja õppejõude, kes liigutavad oma uurimisvaldkonna piire ja aitavad ühiskonnal tehnoloogiast paremini aru ja kasu saada. Ma leian, et TalTech on selliste inimeste jaoks väga sobiv ja meil on seetõttu hea positsioon oma ülesande täitmiseks. Me peame teadvustama oma rolli nii teada-tuntud julgeolekumurede lahendamisel kui ka uute tehnoloogiliste šokkide pehmendamisel.