Trialoogi toimetaja
Enefitis vesinikupõhiste energialahenduste arendamisega tegeleva TalTechi vilistlase Ragle Raudsepa teekond inseneeriasse pole kulgenud sirgjooneliselt. Reaalained polnud kooliajal tema tugevaim külg, ometi otsustas ta teha oma haridustees kannapöörde ja tõestada nii endale kui ka teistele, et kui midagi päriselt tahta, on kõik võimalik.
Teie haridustee pole kulgenud just kõige klassikalisemat teed pidi. Rääkige lähemalt, mida te läksite pärast keskkooli õppima?
Pärast põhi- ja keskkooli ei teadnud ma üldse, mida teha tahan. Läksin Tartu ülikooli loodusainete õpetajaks õppima. Muuhulgas tuli seal õppida nii keemiat, füüsikat, geograafiat kui ka bioloogiat. Õppimismotivatsiooni polnud mul toona just teab mis palju, tegin kooli kõrvalt ettekandjatööd ja tagatipuks kukkusin ülikoolis keemiaga seotud ained sootuks läbi.
Ometi viis teie haridustee teid järgmiseks just keemiat õppima. Kuidas see kõik juhtus?
Mingi hetk tekkis arusaam, et keemiaharidus annab väga laia baasi ning et pärast keemiaõpet on mu ees valla kõik uksed. Kui sul on keemiakraad “käes”, võid sa minna peaaegu igale poole – meditsiini, ravimitööstussesse, energeetikasse, toiduainetööstusesse, kosmeetikatööstusesse jne. Keemiat on igal pool vaja. Otsustasin teha uuesti keemia riigieksami, sain keemiasse sisse ja seal õppima asudes mõistsin, et olen täiesti õiges kohas.
Mis tunde see tekitas, kui olite järsku keemia tudeng?
See oli natuke sürrealistlik. Mõtlesin oma varasemale kooliteele ja sellele, et ma polnud reaalainetes just kõige parem. Esialgu tundus täiesti uskumatu, et ma õpingi nüüd ülikoolis keemiat. Siis tekkis aga sisemine põlemine, tunne, et kui ma saan sellega hakkama ja bakalaureuseõppe lõpetan, saan ma elus kõigega hakkama.
Oli teil mingeid hirme ka?
Ei, ma teadsin, et saan hakkama. Kõik on võimalik, kui tahe ja motivatsioon on olemas. Mul tuli teha tasa see, millest keskkoolis vajaka jäi, ja õppimiseks kulus rohkem aega kui mõnel teisel, kuid see polnud võimatu. Kõige olulisem on see, et sa ise õppida tahaksid – siis leiad ka abi ja lahendused.
Esialgu tundus täiesti uskumatu, et ma õpingi nüüd ülikoolis keemiat. Siis tekkis aga sisemine põlemine, tunne, et kui ma saan sellega hakkama ja bakalaureuseõppe lõpetan, saan ma elus kõigega hakkama.
Pärast doktorantuuri võttis Ragle Raudsepp aasta, et astuda tavapärasest rütmist välja, reisida ja kogeda maailma teise nurga alt. Foto: Erakogu
Mida ütleksite julgustuseks noortele, kes arvavad, et reaalaineid ei tasu edasi õppida, kuna koolis ei tulnud need hästi välja?
See, et keemia, füüsika või matemaatika ei tulnud koolis hästi välja, ei tähenda, et sa ei võiks neis ainetes hiljem tugevaks saada või neid kõrgkoolis edasi õppida. Hinded peegeldavad ühte hetke, mitte inimese tegelikke võimeid. Kõike määrab õpihuvi.
Miks otsustasite taotleda magistrikraadi taastuvenergeetika valdkonnas?
Keemia on väga lai valdkond. Bakalaureusetöö valikul läksin füüsikalise keemia õppetooli, kus tegeleti kütuseelementidega. Sealsed seadmed muudavad vesiniku keemilise energia elektrienergiaks ja soojuseks. Seal tekkis mul huvi taastuvenergeetika vastu – tol ajal sellest eriti palju ei räägitud ja minugi jaoks oli see uus maailm.
Paljud kursusekaaslased läksid keemia-magistrisse edasi ja ma tegin ka sinna avalduse, aga juhendaja soovitas taastuvenergeetikaga seotud magistriprogrammi. Tegu oli Tartu ülikooli ja TalTechi ühendprogrammiga.
Millal tekkis mõte minna Saksamaale?
Kui olin magistriõpingutega ühel pool, sain teada, et Erasmus Plussi kaudu on võimalik minna pärast lõpetamist välismaale praktikale. Valisin Saksamaa, kuigi mul polnud alguses kindlat kohta ega valmis plaani. Hakkasin kandideerima ja kontakte otsima ning lõpuks tekkis juhendaja kaudu sobiv võimalus, mis haakus minu varasema uurimistööga.
Saksamaal olles mõistsin, et soovin seal teha ka doktorikraadi. Doktorantuur toimus koostöös suure teaduskeskusega, kuid kraadi sain Saksamaa sõjaväelisest teadusülikoolist Helmut Schmidtist. Doktoritöö keskendus spetsiifilisele rohevesiniku tootmisviisile, mille puhul ei lähtuta mitte tavapärasest päikeseenergia ja elektrolüüsi kombinatsioonist, vaid fotoelektrokeemilise vee lõhustamisest.
See, et keemia, füüsika või matemaatika ei tulnud koolis hästi välja, ei tähenda, et sa ei võiks neis ainetes hiljem tugevaks saada või neid kõrgkoolis edasi õppida. Hinded peegeldavad ühte hetke, mitte inimese tegelikke võimeid. Kõike määrab õpihuvi.
Ragle Raudsepp tõdeb, et oma töös sütitavad teda enim igapäevased edusammud. Kui mõni mõõtmine või katse laboris õnnestub, tekitab see hea tunde ja annab motivatsiooni jätkata. Foto: Erakogu
Mis keeles te Saksamaal õppisite?
Uurimiskeskuse doktorantuuriga kaasnes iga päev rahvusvaheline töö, mis toimus suures osas inglise keeles. Helmut Schmidti ülikoolis oli aga hoopis teistsugune keskkond. Seal käis kogu õppetöö saksa keeles ja inglise keelega polnud seal kuigi palju peale hakata. Lisaks ei piirdunud minu roll üksnes uurimistööga, vaid pidin andma ka loenguid ja praktikume. Seetõttu ei olnud saksa keel mitte meeldiv lisaboonus, vaid „ellujäämiseks“ vajalik oskus.
Olete seda aega ise üsna filmilikult kirjeldanud: blond naine loengusaalis koos saja mundrikandjaga.
Jah, see on päris täpne kirjeldus. Ma olin kahekümnendate keskel, saksa keel alguses logises ja ühel hetkel leidsin end loengusaalist, kus mulle vaatas vastu umbes sada mundris meest – ja heal juhul nende seas ka paar naist. Õpetasin neile materjaliteadust.
Pärast doktorantuuri võtsite aja maha ja läksite hoopis aastaks ajaks seiklema ja maailma avastama. Miks see oli teile oluline, kuigi karjäär justkui hakkas lendu minema?
Ma üritan mõelda nii, et kui ma olen 80- või 90-aastane ja vaatan oma elule tagasi, ei tahaks ma midagi kahetseda. Ja enamasti kahetsetakse asju, mida ei tehtud, mitte neid, mida tehti. Ma teadsin, et kui ma seda ühte aastat vabaks ei võtaks, hakkaksin hiljem kindlasti kahetsema.
Kas see tähendas töötamisest täielikku pausi?
Mitte päris. Reisimise kõrvalt tegin ühe Eestis tegutseva iduettevõtte heaks tööd ning pärast reisi naasin Eestisse ja asusin siin tööle kütuseelementide arendusinsenerina. Samal ajal olin ühe TalTechi doktorandi kaasjuhendaja. Nii et kuigi ma reisisin, tegin tööd siiski ka.
Miks te otsustasite valida akadeemilise sfääri asemel tööstuse?
Kui ma doktoriõppega algust tegin, teadsin üsna selgelt, et ma ei taha akadeemikuks saada. Samuti oli mulle teada, et mu erialal on Eestis doktorikraadiga keeruline tööd leida. Saksamaal oli olukord teistsugune, sealses tööstuses väärtustatakse doktorikraadiga inimesi rohkem ja neid otsitakse teadlikumalt.
Aastatega on pilt õnneks ka Eestis muutuma hakanud. Enda valdkonnas olen näinud suuremat muutust viimasel seitsme aasta jooksul, kui vesinikutehnoloogiates on toimunud suured arengud. Tekib rohkem süvatehnoloogiat ja uusi arendusi ning koos sellega kasvab vajadus inimeste järele, kes suudavad neid projekte läbi viia.
Ma üritan mõelda nii, et kui ma olen 80- või 90-aastane ja vaatan oma elule tagasi, ei tahaks ma midagi kahetseda. Ja enamasti kahetsetakse asju, mida ei tehtud, mitte neid, mida tehti.
Ragle Raudsepa sõnul tasub elu elada nii, et vanaduspõlves tagasi vaadates ei jääks kripeldama see, mis jäi omal ajal tegemata. Foto: Erakogu
Millega te Eesti Energias tegelete?
Ma tegelen Eesti Energias vesinikutehnoloogiatega ja laiemalt uute energialahendustega. Need on pika vinnaga projektid ja suurem vesiniku kasutuselevõtt võib leida aset alles kümne või rohkema aasta pärast.
Praegu olete lapsega kodus. Kuidas te suhtute sellesse, et karjääri tekib paus?
Mul on selles osas rahulik tunne, sest ma usun, et tööd saab alati teha ja tööd leiab alati. Energeetikas ei lõpe töö kunagi otsa. Olen isegi avastanud, et lapse kõrvalt tekib vahel rohkemgi aega end erialaselt kursis hoida kui tööl olles, sest siis olin pidevalt tööasjadega hõivatud. Muidugi, eks see sõltub lapsest, aga minu laps on pigem rahulik ja see annab mulle päriselt võimaluse vahepeal rahulikult lugeda ja jälgida, mis minu valdkonnas toimub.
Inseneerias on mehi rohkem kui naisi. Kas olete tundnud, et peate end rohkem tõestama?
Mehi on tõesti rohkem, aga mina pole tundnud, et peaksin end kuidagi rohkem tõestama või et mu arvamust ei tahetaks kuulda võtta. Pigem vastupidi: kui oled mõnikord ainus naine ruumis või üks väheseid, siis vaadatakse tihti just sinu poole, kaasatakse ja küsitakse arvamust.
Ma näen ka, et ajad muutuvad ning nn. vanakooli-hoiakuid jääb aina vähemaks. Ütleksin, et naistel pole inseneerias täna põhjust karta. Kui huvi ja tahe on olemas, siis avanevad naiste ees samad võimalused nagu meestel.
Mis teile inseneeria juures kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldib valdkonna mitmekesisus. Sa võid olla laboriinimene, teha mõõtmisi ja katseid, või keskenduda rohkem arvutitööle – projekteerida või luua jooniseid. Soovi korral saad võtta aga hoopis juhtivamaid rolle. Valikuid on palju ja need on suuresti inimese enda teha. Energeetikaski on palju erinevaid teemasid. Nii et kui ühel hetkel tunned, et tahad suunda vahetada, siis on see täiesti võimalik.
Mis teid insenerina kõige rohkem inspireerib?
Mind inspireerib eelkõige see, et olen kursis maailmas toimuvaga. Mulle meeldib lugeda, end eri teemadel harida ja neist ka rääkida. Mind ei motiveerigi niivõrd see, et mõni suur projekt lõpuks valmis saab, sest minu valdkonnas ehk vesinikutehnoloogias ongi projektid pika vinnaga. Pigem sütitavad mind igapäevased edusammud. Kui mõni mõõtmine või katse laboris õnnestub, tekitab seegi juba iseenesest hea tunde ja annab motivatsiooni jätkata.
Ma näen ka, et ajad muutuvad ning nn. vanakooli-hoiakuid jääb aina vähemaks. Ütleksin, et naistel pole inseneerias täna põhjust karta. Kui huvi ja tahe on olemas, siis avanevad naiste ees samad võimalused nagu meestel.
* Artikkel valmis koostöös Inseneriakadeemiaga. Inseneriakadeemia üks eesmärk on suurendada tüdrukute osakaalu inseneeria erialadel.
