Pawel Sobocinski: teistmoodi matemaatikaga saame luua paremat tarkvara

Pawel Sobocinski: teistmoodi matemaatikaga saame luua paremat tarkvara. 11.03.2024. Oled üles kasvanud ja õppinud Austraalias, kuid töötanud mitmel pool Euroopas. Mis Sind Eestisse tõi? Mul oli siin konverentsidelt tekkinud tutvusi ja kui IT Akadeemia tööd alustas, värvati Eestisse neljale arvutiteaduse professori kohale teadlasi rahvusvaheliselt. Pakkumine oli väga hea, sest kui tavaliselt on tööpakkumised kõrghariduses seotud konkreetse projektiga, siis siin pakuti nii töökohta kui ka rahastust oma uurimisrühma loomiseks; ka uurimistöö sisus olid üsna vabad käed. Kui 2019. aasta sügisel TalTechi tulin, sain kohe tööle võtta kolm järeldoktorit ja kuus doktoranti, nii et uurimisrühm läks kohe suureks, jagus energiat ja külalisi. Kus Su kodu on? (Muigab muhedalt.) Ma arvan, et nüüd on siin. Eesti on lahe koht, kuhu koju tulla, siin on hubane, turvaline ja sõbralik. Sa oled TalTechis uurimisrühma juht, kompositsiooniliste süsteemide ja meetodite laboratooriumi juht ja doktoriõppe programmijuht, lisaks juhendad doktorante. Kirjelda oma tavalist töönädalat. (Naerab kõvasti.) See muutub väga palju. Eelmine aasta ja selle aasta algus on olnud väga teistmoodi, sest oleme kokku panemas suurt Horizoni projekti Turvalise ja usaldusväärse tehisintellekti keskuse jaoks (Estonian Center for Safe and Trustworthy Artificial Intelligence, ECSTAI). Olen uurija ja viimased 20 aastat on minu leib olnud probleemide lahendamine ja nende üleskirjutamine, konverentsidel kolleegidega ideede vahetamine ja inspireerimine – tüüpiline teadlase elu. Kuid nüüd tundsin end rohkem poliitikuna. Meil on visioon teha sellest keskusest Eesti tehisintellekti süda, kuhu on kaasatud ministeeriumid ja muud riigiametid. Visioon on suur ja palju enamat kui ainult teadustegevus, nii pidingi panema end kohtumistele ja rollidesse, kus ma pole harjunud olema. Meil on visioon teha Eesti tehisintellekti süda, kuhu on kaasatud ministeeriumid ja muud riigiametid. Sa osaled ka äsjaloodud Eesti Tehisintellekti Tippkeskuses, mida koordineerib Tartu Ülikool. Miks seda keskust vaja on ja millega Sina seal panustad? Eesti on väike riik ja oleks rumal, kui sama valdkonna teadlased ei teeks koostööd ja üksteist ei aitaks. Tippkeskuses kohtuvad valdkonna tippgrupid Eesti eri ülikoolidest ja töötavad koos ühiste projektidega. TalTechist osaleb neli gruppi – mina, Tanel Tammet, Rain Ottis ja Tanel Alumäe. Kogu keskuse mõte on teha teadust – doktorandid ja järeldoktorid teevad uurimistööd ja publitseerivad teadusartikleid, tõstavad enda taset eksperdina. Minu visioon on, et töötan tõenäosuslike süsteemide loogikaga. Kuidas see erineb loodavast ECSTAIst? Miks meil on veel ühte tippkeskust vaja? Tõsi on, et see aitab meil teha kõike seda, mida teeme koos Tartuga juba kirjeldatud Eesti tippkeskuses, aga lisaks palju rohkem veel. Üks mu lemmikosa on tehisintellektiteemalise doktorikooli rajamine. Paneme nelja ülikooli konsortsiumiga kokku täiesti uue õppekava usaldusväärse AI-teemalistest kursustest, mille on loonud TalTechi, Tartu Ülikooli, Müncheni Tehnikaülikooli (Saksamaa) ja Radboudi Ülikooli (Holland) tippteadlased, ja koolitame välja uue põlvkonna tippklassi doktoreid. Doktorantide juhendamine on liiga tihti liiga isoleeritud, doktorikoolis aga tulevad kokku eksperdid väga erinevatest valdkondadest ja gruppidest oma teadmiste ja lähenemistega. Seal sa mitte ainult lood kvaliteetseid teadlasi, vaid ka ehitad rahvusvahelise reputatsiooni, mis omakorda meelitab parimaid õppureid. Olen põnevil ka school of advanced studies pärast. See tähendab, et kutsume rahvusvahelisi tippeksperte, kes töötavad valdkonna mõne hästi keerulise probleemi kallal ja leiame neile Eestis võimaluse end täiesti välja lülitada ja muust maailmast eraldada, et selle kallal näiteks kuu aega töötada. Kusagil metsaonnis? Jaa, näiteks kusagil metsaonnis. Selliseid keskusi juba maailmas on ja need tekitavad palju energiat ja elevust. Oleks väga lahe Eestis midagi sellist tekitada. Kas Sinust saaks selle tippkeskuse juht? Ma ei ole valmis teadust jätma ja juhiks hakkama. Ma tahan tagasi mõtlemise ja publitseerimise juurde. Minu jaoks on kõige põnevamad probleemid need, millele näen ka rakendust, nii et ma pole huvitatud täiusliku teooria tegemisest lihtsalt täiusliku teooria pärast. Minu uurimistegevus on matemaatika ja teoreemid, mis ükspäev küll loodetavasti jõuavad praktilisse kasutusse, kuid neid ei saa otse tööstusesse tõsta, nende tehnoloogiline valmidustase on väga madal. Mida Sinu uurimisrühm täpsemalt teeb? Seda on veidi keeruline seletada. Tegeleme programmeerimiskeeltega. Programm on mingis kokkulepitud keeles kirjutatud struktuur, mida arvuti oskab tõlgendada ja selle alusel tegutseda. Meie uurime, kuidas neid keeli disainida. Meil on juba mitu programmeerimiskeelt. Mida te tahate teistmoodi teha? Meil on mitu keelt, aga ka palju vigu ja probleeme. Programmeerimiskeele enda disain on oluline. Teaduses on idee, mida nimetatakse emergence effect ehk tekkeefektiks, mis tähendab seda, et kui panna kokku kaks lihtsamat süsteemi, siis see veidi keerulisem tulemus käitub ennustamatul moel teistmoodi kui käitusid need kaks lihtsat. See ei kehti ainult arvutiteaduses, vaid ka mujal – keemias, füüsikas. Üks kuulus näide matemaatikast on fraktalid – lõputult suurendatavad justkui kunstiteosed, üha jätkuvad mustrid, mille tekitab väga lihtsa matemaatilise võrrandi äärmiselt keeruline ja ennustamatu lahendus. Need on küll väga ilusad, kuid meie tahame seda just vältida ja püüame ehitada süsteeme ilma tekkeefektita. Tahame disainida keeli ja süsteeme nii, et me saame aru nii selle osadest kui ka suurema kompositsiooni toimimisest, nii et selle käitumine on ennustatav. See on sügavalt seotud matemaatilise loogikaga. Tähtis on süsteeme ehitada nii, et ohutus on juba sisseehitatud ning ootamatusi ja eriolukordi ei tule. See matemaatika, mida me kasutame, aitab lahendada väga erinevaid probleeme tarkvarateaduses, mitte ainult programmeerimises, vaid näiteks ka kvantarvutustes. Nii et te võtate praktilise probleemi – programmeerimise süsteemsed vead tekkeefektist – ja lähete tagasi päris algusse ning hakkate sealt tulema uue lähenemise, uue matemaatikaga? Täpselt. Nii on meil matemaatiline garantii; me saame tõestada, et programm teeb seda, mida temalt oodatakse. Tähtis on süsteeme ehitada nii, et ohutus on juba sisseehitatud ning ootamatusi ja eriolukordi ei tule. See matemaatika, mida me kasutame, aitab lahendada väga erinevaid probleeme tarkvarateaduses, mitte ainult programmeerimises, vaid näiteks ka kvantarvutustes. ECSTAIs on üks uurimisteemasid see, kuidas kasutada neid meetodeid tehisintellekti arendamiseks ja mõistmiseks. Tehisintellekt on arenev keel, mis lähtub tõenäosusest. Masinõppimine, ka kuulus Chat GPT, toimib kõige lihtsamal tasemel nii, et teksti luues arvutab ta igal hetkel tõenäosuse, mis sõna peaks tulema järgmiseks. Ta on läbi töötanud suure hulga tekste ja lähtub lihtsalt tõenäosusest. Nii et tõenäosus on tehisintellekti südamik, kuid meil pole veel kuigi häid loogilisi viise tõenäosuse üle arutleda. Üks väljakutse, kuhu minagi tulevikus panustada saan, ongi tõenäosuse loogika, kus saame määrata Chat GPTga sarnaste süsteemide omadused. Tehisintellekti integreeritakse muude süsteemidega, sh Chat GPTd, ja praegu on see nagu metsik lääs, kus igaüks tegutseb nii nagu heaks arvab. Eesti avalikul sektoril on tehnoloogiliselt ambitsioonikas maine ja päris suur surve seda jätkata. Siin on palju potentsiaali, mis kõik võib valesti minna, aga ka meile palju potentsiaali välja mõelda, kuidas teha neid süsteeme nii, et asjad ei lähe valesti. Mitte ainult minusugustele – minul on hästi matemaatiline lähenemine programmeerimiskeelte teooriale ja loogikale, – kuid tahame keskusesse kaasata küberturbespetsialiste, tehisintellekti eksperte, eetika valdkonna inimesi. Kõige rohkem ongi minuga selle taotlusega töötanud Aive Pevkur (TalTechi ärikorralduse instituudi praktilise eetika õppejõud), kelle taust on filosoofia ja eetika. Vaatame sellele veidi teisiti kui ülejäänud maailm, nii et ma loodan, et suudame ehitada midagi unikaalset. Tõenäosus on tehisintellekti südamik, kuid meil pole veel kuigi häid loogilisi viise tõenäosuse üle arutleda. Üks väljakutse, kuhu minagi tulevikus panustada saan, ongi tõenäosuse loogika, kus saame määrata Chat GPTga sarnaste süsteemide omadused. Mõne aasta eest rääkisime probleemist, et tarkvarateadlased ei usaldanud tehis­intellekti, kuna nad ei saanud aru, kuidas masin otsusteni jõudis. Ometi olid nad ise selle masina mõtlema õpetanud. Kas me peaksime usaldama masinaid, keda oleme ise mõtlema õpetanud? See meenutab mulle ühte tehisintellekti kursust 90ndatel, kus pidime kirjutama lihtsa lauamängu. Mäletan esimest korda, kus minu kirjutatud programm mind võitis. See on väga veider tunne, kui enda ehitatud asi on sinust parem. Kuid sinu laiem küsimus on praegu väga suur teema. Euroopa Liidul on tuttuus tehisintellekti regulatsioon ja lisaks sellele, et tehisintellekt ei tohiks otsustada asju, millest sõltuvad näiteks inimeste elu, tervis ja töökoht, on üks põhimõte, et otsustele peab olema võimalus saada selgitusi. See viib aga uue huvitava probleemini: see selgitus võib olla kaks miljardit lehekülge pikk. Kes selle läbi loeb? Võib-olla inimene on selle lugemiseks üldse liiga rumal? Võib-olla teine masin peab selle üle kontrollima, kas otsus on hästi ära põhjendatud? Või masin loeb selle läbi ja teeb inimesele üheleheküljelise kokkuvõtte? Jah. Igatahes, selgitus ei saa olla lihtsalt matemaatiline, see on ka filosoofiline idee, mida inimene peaks mõistma ise ekspert olemata. See on väga suur probleemide allikas ja väga põnev uurimisvaldkond. Kuid elus on ju palju erandeid, ja tõenäosuslikult lähenedes on ju iga erand probleem. Kuid see on parim, mida me teha saame. Maailm on tõenäosuslik paik, kus pole kunagi millelegi 100% garantiid, kui see just pole matemaatiline teoreem. Praegu ehitatakse arvuteid mittetõenäosuslikeks, ja selleks, et tavalises tarkvaras tõenäosust tekitada, tuleb simuleerida „juhuseid“, aga arvuti valitud näiteks juhuslikud arvud ei ole tegelikult kunagi juhuslikud. See on kehv süsteem. Nii et arvutiteaduses, kus oleme huvitatud usaldusväärsusest, verifitseerimisest ja korrektsusest, tegeleme üha rohkem tõenäosuslikkusega. See on meile kõigile suur väljakutse. Ja nagu kehvasti tehtud mööbel ei pea kasutamisele vastu, ei pea vastu ka kehvasti tehtud tarkvara. Et saada parem tarkvara, peame looma paremad tööriistad. Ja see ongi meie töö, lisaks õpetada programmeerijaid neid tööriistu õigesti kasutama. Kuid me ei saa takistada kedagi kehva programmi või kurivara kirjutamast. Nagu kehvasti tehtud mööbel ei pea kasutamisele vastu, ei pea vastu ka kehvasti tehtud tarkvara. Et saada parem tarkvara, peame looma paremad tööriistad. Sa ainult ei räägi uute spetsialistide vajadusest, vaid panustad IKT doktoriõppe programmijuhina ka ise. Kuidas sellel programmil läheb ja kes seal õpivad? Pärisin selle programmi Maarja Kruusmaalt, kes oli seal juba enne mind põhjaliku revolutsiooni teinud, nii et sain väga hästi toimiva programmi ja püüan tema tööd jätkata. Näiteks üks tore asi: iga-aastaste doktorantide atesteerimiste jaoks läheme Tallinnast kusagile kaugemasse Eesti otsa ning meil on ettekanded ja arutelud teadlastelt üle õppekava, nii et iga õppur saab põhjalikku sisulist konstruktiivset tagasisidet oma tööle, nad saavad ka nõu ja abi, kui nad on ummikusse jooksnud. Neil on justkui terve hulk juhendajaid. Nad ei ole nende igapäevased juhendajad, aga nad annavad väärtuslikku välispilku ja tihti juhtub, et leiame teemasid, mida juhendaja ei ole märganud. Minu meelest on see väga tõhus meetod ja imehea kvaliteedi tagatis. Olen rabatud, kui head doktorandid TalTechis on; nad teevad imelist tööd, nii eestlased kui ka mujalt pärit tudengid. Kõik neli minu esimesel aastal võetud doktoranti on nüüd lõpetanud, üks töötab Oxfordis, üks Pisas. Teadlased peavadki, eriti oma karjääri alguses, töötama eri maades ja ülikoolides, ainult nii saavad nad koguda mitmekesiseid ideid, meetodeid ja inspiratsiooni. Meil on ka mõned tööstusdoktorandid, kes töötavad suurema osa ajast ettevõttes, aga 1–2 päeva nädalas tegelevad uurimistööga, nende juhendajad on samuti ettevõtetes ja nende töö on ettevõttega seotud. Miks on tööstuses vaja doktorikraadiga inimesi? Vähemalt Eestis ei nähta seda vajadust ja üldse palkavad ettevõtted juba bakalaureuse teise aasta tudengid tööle ja ülikoolis me neid enam ei näe… Miskipärast Eesti tudengid tõesti doktoriõppesse naljalt ei tule, arvatakse et seda pole vaja ja magistri­kraadiga saab juba hea palga kätte. Sama lugu oli Southamptonis, kus ma professorina enne TalTechi töötasin. Mäletan, et suuremal osal tudengitest oli juba teisel kursusel kokkulepe tulevase tööandjaga – nad läksid suvel praktikale ja seal sõlmiti leping, et pärast lõpetamist tuled meile tööle. Eestis minnakse juba enne lõpetamist. Ahsoo. Selline on praegu tööturu seis. Me vajame rohkem doktorikraadiga inimesi ja see on väljakutse. Meil on küll palju Eestist pärit doktorante, aga peaks olema palju rohkem. Mul on sellele kaks vastust. Esiteks peame ülikoolina maha istuma ja leidma viise, kuidas rohkem üliõpilasi saada, see on hea nii tudengitele kui riigile. Kui vaatame tehisintellekti tippklassi laboreid ja suuri ettevõtteid üle maailma, siis nemad palkavad ainult doktorikraadiga inimesi. Kui me ei taha Euroopas ja Eestis olla tehnoloogiaorjad, vaid ehitada oma tehnoloogiaid, peab meil olema kõrgel tasemel eksperte. Teiseks peame Eestis õppuritele selgitama, et raha ei ole elus kõige tähtsam. Me juba pakume alustavale uurijale viisakat palka. Kui meie keskus saab rahastuse, loodame pakkuda rahusvaheliselt konkurentsivõimelist stipendiumi. Ja kui sa oled 22aastane, siis see on parim aeg elus end proovile panna, veeta neli aastat mingis valdkonnas tõsiselt sügavale sukeldudes. Sellist võimalust elus enam ei tule. Peame Eestis õppuritele selgitama, et raha ei ole elus kõige tähtsam. Sa oled õnnega koos, sest sa oled tarkvaravisionäärina väga kirglik. Mäletad Sa esimest korda, kui arvuti ees istusid? See oli ZX Spectrum 48K aastal 1983, kummist klaviatuuriga. Olin viieaastane. Mind võlus programmeerimine, selles oli midagi joovastavat, et kui õiged asjad ära õpid, võid panna arvuti tegema mida tahes. Mäletan lõikude kirjutamist algelises Basic programmeerimiskeeles ja seal on väga lihtne juhtuma „spagetikood“. See tähendab olukorda, kus uus koodirida saadab arvuti tagasi mõnele eelmisele koodireale, et mingit tegevust korrata, kuid neid „goto“ käske tuleb palju ja päris kiiresti oled olukorras, kus sa ei saa enam aru, mis toimub, ja programm ei tee enam üldse seda, mida sa plaanisid. Öeldakse „sa eksid spagettidesse ära“. Siit tulebki minu tänane kirg: me vajame programmeerimiskeeli, sellised spagetisegadused välistavad. Ma ei teadnud, et minust saab teadlane, kuid jõudsin punkti, kus loengus info kuulamise asemel hakkavad mõned asjad huvitama, sa hakkad küsimusi esitama ja mitte ainult su õppejõud ei tea vastuseid, vaid guugeldades ja raamatuid uurides tuleb välja, et neile küsimustele polegi veel vastuseid. Tuleb mõte: „Võib-olla ma peaksin selle ise välja uurima?“ Minu jaoks oli see väga sõltuvust tekitav, olla teadmatuse eesliinil. Kuidagi tuleb see vaim tuua tudengiteni juba õpingute ajal, meil on vaja rohkem inimesi, kes on maailmatasemel eksperdid. Seda saab teha ainult doktorikraadiga. Selle skaala teise otsas on spetsialisti definitsioon: see on keegi, kes teab üha rohkem üha vähemast, kuni ta teab kõike eimillestki. See võib muidugi tõsi olla. Mul oli ühel hetkel valik, kas teha doktorikraad matemaatikas või arvutiteaduses. Matemaatika meelitas päris kõvasti, kuid see viinuks mind väga sügavale teooriasse, ma oleksin istunud kaheksa tundi päevas laua taga ja tõsiselt juurelnud keeruliste probleemide üle ning lõpuks oleks minu kirja pandud imekaunis matemaatika kõnetanud 3–4 inimest üle maailma. Tuleb muidugi ette, et saja aasta eest välja mõeldud ja toona kasutuks kuulutatud teooriatele leitakse nüüd rakendused, näiteks Hubble’i teleskoobi idee ja sellele rajatud kvantmehaanika ja kvantarvutus. Võib-olla oleksin oma töö üle ka rõõmus, kuid see kõlab väga üksildaselt. Arvutiteadus aga on väga noor valdkond, inimesed suhtlevad omavahel ja kuna tehnoloogia areneb nii kiiresti, on alati uusi huvitavaid asju, mille üle arutleda. Meil on vaja rohkem inimesi, kes on maailmatasemel eksperdid. Seda saab teha ainult doktorikraadiga. Ma olen kindel, et tehisintellekt on Sul igapäevaselt kasutuses. Milleks seda kasutad ja kus teil on usaldus- või soorituskriise? Tegelikult ei kasuta üldse, ainult lustimiseks või katsetamiseks. Isiklikult olen tehisintellekti pärast meie elus pisut mures. Kui sa enam trenni ei tee, siis lihased kärbuvad, aga aju on samuti lihas ja me peame seda kasutama, et end vormis hoida. Pealegi ei meeldi mulle Chat GPT keelekasutus, see on igav, maitsetu ja iseloomutu. Kui ma teadlasena alustasin, siis ma ei osanud üldse kirjutada, kuid sa pead oma uurimistööst artikleid kirjutama, ja parem oleks nii, et inimestel oleks hea ja huvitav seda lugeda. Olen aja jooksul õppinud seda nautima ja tahan töödele sissejuhatuse ise kirjutada isegi siis, kui kogu uurimistöö on doktorandid ära teinud. Kirjutades pead olema huvitav, pead lugeja kaasa haarama, teda üllatama, talle meeldima, see pole lihtsalt asjade üles märkimine. Ja minu jaoks Chat GPT praegu sellega hakkama ei saa, ta on igav ja ennustatav. Ta on ennustatav, kuna ta on loodud ennustama! Ilmselt küll. Aga kui panna kõik asjad mikserikannu ja segada kokku, siis midagi huvitavat sealt ei saa. Ja sellepärast olen ma skeptiline ja eelistan veel oma aju ise kasutada. Isiklikult olen tehisintellekti pärast meie elus pisut mures. Kui sa enam trenni ei tee, siis lihased kärbuvad, aga aju on samuti lihas ja me peame seda kasutama, et end vormis hoida. Tehisintellekt jälgib meie tarbimiskäitumist, aitab suhelda riigiga jne. Mis on mõistlik tasakaal digielu veel rohkematesse sfääridesse arendamise ja olemasolevate rakenduste töökindluse ja turvalisuse tagamise vahel? Kui tehnoloogia on juba väljas, siis tagasi karpi seda enam ei pane. Kuid siin ma olen lootusrikas, sest me oleme õppinud eelmistest tehnoloogilistest revolutsioonidest. Eelmine oli interneti tulek 90ndate keskel. Räägiti, et see muudab inimkonda, meil kõigil on ligipääs kogu maailma informatsioonile. Nüüd nii ongi, saame iga kell igas kohas telefonist lugeda mida tahes ja suhelda kogu maailmaga, demokraatlik ligipääs kommunikatsioonivahenditele on laienenud üle ilma. 90ndatel olid kõik uurijad selle osas väga positiivsed ja tohutult optimistlikud. Kui aga vaadata maailma praegu, siis me oleme selle ära rikkunud. On inimesed praegu õnnelikumad kui 90ndatel? Teismelised kaotavad Instagrami tõttu mõistuse, tegelikult kõiki ajab sotsiaalmeedia veidi hulluks. Ma arvan, et saime kõrvetada, sest me ei märganud pahupoolt. Näiteks fakt, et selline tüüp nagu Donald Trump valiti USA presidendiks, on ju täiesti hullumeelne. Sotsiaalmeedia eelsel ajal poleks selline poliitiline polariseerumine ühiskonnas saanud toimuda, kuid see toimub praegu paljudes valdkondades. Algoritmid annavad oma võimenduse – kui vaatad üks-kaks videot, soovitatakse sarnast sisu veel ja veel, sa kaevud üha sügavamale auku ning kui sa ise teadlik või ettevaatlik ei ole, siis peagi näedki ainult sellist sisu ja see võtab su elu üle. Ja parempopulistlikud jõud üle maailma on varmad seda ära kasutama. Üks skandaalsemaid tehisintellekti väärkasutusi on olnud ettevõte nimega Cambridge Analytica, kes tegeles väga tehniliselt sellega, et Trump valitaks presidendiks, tegeleb ka Aafrikas kahtlaste inimeste võimu juurde „valimisega“. Neil on tehisintellekti algoritmid, mis kasutavad Facebooki, õpivad seal inimesi tundma ja leiavad kergesti mõjutatavad kasutajad. Ja see on hirmutav. Oota, Sa ütlesid, et oled lootusrikas. Jaa. Ma olen lootusrikas, sest nüüd me kõik teame, et tehnoloogiast on küll palju kasu, kuid sellel on ka negatiivsed kõrvalmõjud. Oleme nüüd targemad ja kui ma loen artikleid või räägin inimestega tehisintellektist, siis ollakse ettevaatlikult optimistlikud. On inimesed praegu õnnelikumad kui 90ndatel? Teismelised kaotavad Instagrami tõttu mõistuse, tegelikult kõiki ajab sotsiaalmeedia veidi hulluks. Ma arvan, et saime kõrvetada, sest me ei märganud pahupoolt. On öeldud, et Eesti ei suudaks enam paberriigile tagasi minna, selleks pole lihtsalt ressursse. On see õige tee, et sillad on põletatud ja sõltume käegakatsutavate materjalide asemel serveritest, andmebaasidest ja tehisarust? Minu kogemused Eesti valitsuse ja e-riigiga on olnud äärmiselt positiivsed, inimesed, kes seda korraldavad, on väga head, vastutustundlikud ja andekad, nii et ma arvan, et oleme heas kohas. Muretseda võib tuleviku pärast, praegu on suur surve tehisintellekti kasutamiseks ja ma loodan, meil jagub selleks häid inimesi. Sellepärast ongi nii oluline, et „toodame“ siin pidevalt uusi tippspetsialiste: riik vajab andmeteadlasi, tehisintellekti teadlasi, eriti neid, kes keskenduvad turvalisusele ja eetikale ehk usaldusväärsuse alustaladele. Ja jõudsimegi tagasi algusse. Sa räägid Eestist väga patriootlikult. Kui eestlaseks Sa oled nelja aastaga saanud? Eestis on palju, mida armastada. Siin on turvaline ja hubane ja mulle väga meeldib Eesti toit. Siin kohtuvad mu lemmikosad kolmest suunast: kalakultuur Skandinaaviast, erinevad vorstid saksa köögist ja kõiksugu salatid slaavi köögist. Saun meeldib mulle ka ja tänu taevale, nüüd läheb lõpuks jälle valgemaks. See pimedus on üsna kohutav, kuid Eesti suvi on jällegi täiesti imeline, palju päikest ja see jaanipäeva vaib, kus kõik on rõõmsad… Võib-olla, kui ma olen lõpuks piisavalt kuulus ja rikas, siis elan pool aastat Eestis ja pool kusagil lõunas… Aga see oleks sohk, yin ja yang töötavad ainult üheskoos. Ja tegelikult vist on nii, et kui sa ikka jaanuaris kaamose käes ei äga, siis ei tee ka jaanipäev nii õnnelikuks. Ja miski meenutab mulle siin lapsepõlve Poolas. Mulle meeldib, et lapsed kõnnivad tänaval omapäi. Anglosaksi maades peetakse seda ohtlikuks. Minu lapsepõlves mängisime Gdanskis  pärast kooli sõpradega õues, tegime suuri lõkkeid ja kell kuus hakkasid emad akendest lapsi õhtusöögile hüüdma. Austraalias pidin koolist otse koju minema ja sõpradega sain vabal ajal kokku ainult siis, kui läksime ööseks üksteisele külla. Mulle meeldib Eestis see turvatunne, mille annab laste vabadus omapäi ringi liikuda. Eesti on lahe koht, kuhu koju tulla, siin on hubane, turvaline ja sõbralik.