Miina Karafin: inseneeria on pigem mõtteviis kui andelaad

Miina Karafin: inseneeria on pigem mõtteviis kui andelaad. 21.04.2026. TalTechi inseneriteaduskonna korraldatud õpetajate inspiratsioonipäeval rääkis Karafin, et ta ise jõudis inseneeriani juhuslikult. Pärast keskkooli oli tal kavas võtta vaheaasta ning minna välismaale vabatahtlikuks. Ometi otsustas ta igaks juhuks kahele erialale avalduse esitada – tõsi, ta ei tundnudki niivõrd tungivat soovi õppida, vaid soovis pigem näha, kuivõrd konkurentsivõimelised on tema riigieksamitulemused. Kui vaheaasta plaan ootamatult ära jäi, tuli tal korraga valida kahe juhusliku eriala vahel – logistika või tööstus ja tsiviilehitus. Logistikaõppes jäi ta napilt tasuta kohast ilma, ehitusse sai aga sisse. Kuna õppemaks ei tundunud mõistlik valik, otsustaski ta proovida inseneriõpet. Algus polnud lihtne. Humanitaarklassi tausta tõttu läbis ta ülikoolis tasanduskursused, et reaalainetes teistele järele jõuda. See tugevdas jalgealust, ent veelgi olulisemaks osutus suhtumine. „Ma teadsin, et olen alguses nõrgem, ja see pani mind rohkem pingutama,“ meenutas Karafin. Tema sõnul kukkusid mitmed tugevama ettevalmistusega koolidest pärit kursusekaaslased hiljem koolist välja – osalt seetõttu, et nad ei suutnud kujundada varakult välja õppimisharjumust. Karafini edu aluseks sai aga just teadlik pingutus. Inseneeria on rohkematele kui arvatakse Karafini teekond näitab, et inseneriõppesse ei jõuta alati teadliku kutsumuse kaudu. Veelgi olulisem on aga küsida, miks paljud sinna üldse ei jõua. Tema hinnangul ei takista noori sageli mitte vähene võimekus, vaid vale erialane ettekujutus, vildakas eelarvamus. Sageli kujuneb ettekujutus välja juba enne erialavalikut. Inseneeriat nähakse Karafini meelest jätkuvalt paljuski kahe äärmuse kaudu: ühelt poolt „räpase“ ja ebameeldiva ehitusplatsina, teiselt poolt stereotüüpse inseneritööna, mis nõuab tehnilist geniaalsust. Viimaseks tundub aga enamasti sobivat pigem omaette töötav mees. Paljud noored, eriti tüdrukud, ei kujuta end aga ette kummaski rollis. „Ega see kujutluspilt ei haakunud ka minu ideaalidega, ometi osutus just insenerieriala mulle õigeks valikuks.“ Karafin peab ekslikuks arusaama, et inseneeria ootab eelkõige leiutajatüüpi inimesi. „Mina pole leiutaja, aga mulle meeldib proovida leida probleemidele lahendusi või mõelda, kuidas saab mingit asja efektiivsemalt teoks teha.“ Reaalained tekitavad samuti laialdast hirmu, mis paljusid eemale peletab. Karafini sõnul ei tähenda see aga sugugi, et inseneeriasse sobivad vaid klassi parimad. Uudishimu, soov lahendusi leida ja valmisolek pingutada on senisest õppeedukusest palju olulisemad. Eksklik on ka see stereotüüp, et inseneeriasse on teretulnud ainult tulevased oma ala tipud. Kuigi igas valdkonnas on tipud olemas ja nad on olulised, ei püsi tema meelest ükski sektor püsti ainult nende najal. Inseneeria vajab väga erinevaid inimesi – sealhulgas neidki, kes ei pea end erakordseks, kuid kes suudavad teha oma tööd hästi ja järjepidevalt. „Ka n.ö keskpärased inimesed leiavad endale sektorist igati väärtusliku rolli, mis võimaldab neil panustada Eesti majandusse.“ Levinud on ka arusaam, et insenerid teevad kuiva, puhtalt tehnilist ja pigem üksildast tööd. Tegelikkuses tähendab inseneeria pidevat probleemide lahendamist, mille käigus osutuvad loovus ja koostöö tehniliste teadmistega samavõrd olulisteks. Karafini sõnul väljendub üks valdkonna suurimaid kitsaskohti psühholoogias: tehniliselt tugevad inimesed võiksid õppida omavahel paremini suhtlema ja tõhusamalt koos töötama. Seda enam, et tavaliselt on suure objekti valmimisse kaasatud sadu inimesi ja kümneid ettevõtteid, nii et nõnda kompleksne olukord eeldab lisaks erialastele oskustele ka head suhtlusoskust, meeskonnatunnet ja vastutuse jagamise võimet. „Ka n.ö keskpärased inimesed leiavad endale sektorist igati väärtusliku rolli, mis võimaldab neil panustada Eesti majandusse.“ Inseneeria kui tulevikukindel valik Täna töötab Karafin teedeehitusega tegelevas ettevõttes Verston Eesti OÜ, kus tema ülesandeks on juurutada ehituse digitaliseerimist ehk BIM-i. Kuigi tema taust on hoonete ehituses, pole see tema sõnul määrav – digitaliseerimise loogika on nii hoone- kui ka teedeehituses suuresti sarnane. Tema töö tähendab suures osas muutuste juhtimist – tal tuleb selgitada uusi lahendusi, tõestada nende väärtust ja teha järjepidevat tööd, et lahendused päriselt kasutusele võetaks. Sellised oskused nõuavad lisaks tehnilistele teadmistele ka tugevat suhtlemis- ja koostöövõimet: „Kui inimesed on harjunud tegema tööd teatud kindlal moel, ei pruugi muutused väga lihtsalt teostuda.“ Lisaks BIM-ile hõlmab Karafini töö uusi tehnoloogiaid, sealhulgas droone ja tehisintellekti, mis aitavad muuta ehitusprotsesse efektiivsemaks ja täpsemaks. Karafini sõnul ei seisne inseneeria väärtus mitte ainult ametis, vaid sellega kaasnevas mõtteviisis. Maailm muutub kiiresti ja mõnedki teadmised vananevad muutuste tempos, kuid oskus mõelda jääb alati püsima, selle tähtsus ei kahane. „Insenerimõtlemine tähendab oskust leida lahendusi. Tänu sellele suudad sa olla kohanemisvõimeline ja igas valdkonnas läbi lüüa.“ Inseneeria õpetab analüüsima, kohanema ja probleeme lahendama. Need oskused ei kao ka siis, kui tehnoloogia ja töö ise muutuvad. Just seetõttu peab Karafin inseneritööd heaks valikuks ajastul, mil tehisintellekt ja automatiseerimine töötegemist ümber kujundavad: „Ma arvan, et inseneeria on üks lollikindlamaid erialavalikuid, mida noor täna teha saab.“ „Ma arvan, et inseneeria on üks lollikindlamaid erialavalikuid, mida noor täna teha saab.“